11 oktoober 2010

Linn särab öistes tuledes

Kui ma reedel Tallinnas kliendikohtumisel olin, õnnestus mul skaibivestlus Madliga kuidagi sedaviisi pooleli jätta, et tema vastus minu viimasele repliigile jõudis minuni tegelikult alles pühapäeva pärastlõunal. Päike oli aga selleks hetkeks otsustanud teispoole pilve pugeda ja seetõttu polnud mul enam mõtet neid kõige värvikamaid vahtralehekaadreid püüdma minna. Mõtlesin, et teen selle täna tasa, sest kuidas sa ikka Pekingisse mulluseid või lausa tunamulluseid sügispilte saadad. Kui ma siis täna umbes kolmveerand seitsme paiku õhtul kaameraga linna läksin (no ei õnnestunud tööpäeva jälle õigel aja  lõpetada), oli päikeseloojang koos kõigi oma verevate värvidega täisjõus. Aga viie minuti jooksul, mis mul kulus kodunt jõe äärde jõudmiseks, oli leegitsev taevavõlv juba igavikku kadunud. Ja pimenes väga kiiresti. Nagu ikka ühes õiges põhjamaa linnas - vähemalt kaks silda kaheksa minuti jooksul.

 Emajõe tänav ilma vahtraalleeta.

Laterna all.

Jaani kirik paremal. Edasi läks juba nii pimedaks, et peale valgustäppide oli raske midagi muud jäädvustada.
Aga homseks lubas juba lumelörtsi.


08 oktoober 2010

Jäätis ja kõik tema sõbrad


Lihtsalt repliigi korras. Tervelt kaks päeva üritasin overlock-õmblusmasinat hooldusesse viia. Ikka masinakast järjekindlalt koos muu kolaga hommikul tööle minnes auto peale (kusjuures parematel päevadel kuuluvad kolakomplekti minu keskmisest suurem käekott, sülearvuti ja seljakott trenniasjadega), õhtul jälle nukra tõdemusega – täna ei õnnestunud – tuppa tagasi. Kolmapäeval lõpuks pigistasin vajaliku pooltunni oma tihedast päevast välja ja toimetasin masina kuhu vaja. Väike ohver tuli selle nimel siiski tuua. Lõunakeskuse kohviku Nobel asemel läksin tagasiteel lõunale Maaülikooli peahoone söögikohta. Ma olen seal korra varem ka käinud. Arvestades asukohta, võiksin sagedasemgi külaline olla. Aga ei ole ja niipea ei kavatse hakata ka. Ma ei ole sugugi mingi ärahellitatud maitsemeelega esteet, kes iga kolmanda roa juures nina krimpsu tõmbab ja kõrvale vaatab. Samas loobusin läinud talvel käimast ühes itaaliahõngulises toidukohas, kui keegi otsustas sealsetelt pastaroogadelt ära korjata garneeringuks olnud basiilikulehe. Seepeale tundsin end petetuna.

Mis Maaülikooli kohvikut puudutab, siis nende toidud on kuidagi iseloomutud. Ja nagu ketikohvikutele tavaks, on näiliselt võimalik erinevatest komponentidest kokku panna endale meelepärane kooslus ... aga nagu tavaliselt, maksab see lõppkokkuvõttes rohkem kui mõnes muus kohas komplektina pakutav ja kenasti serveeritud praad (vägisi tuleb siinkohal meelde Air Balticu lipp-lipi-peale-lapp-lapi-peale piletihinnapoliitika). Ei saa sugugi öelda, et sealne toit on halb, aga kindlasti saab öelda, et sel puudub isikupära. Ka külastajate kasin arv kinnitab, et midagi on selles kaadris kõveriti. Kuigi kohvik ise on suisa miljonivaatega – ühes küljes kipuvad kirevais sügisvärves vahtrad suisa aknast sisse ning teisal, üle terrassi ja oru roheluse püüab pilku uue spordihoone dünaamiline klaasfassaad. Silm puhkab ja kiidab arhitekti. Sisekujundusele pole ka midagi ette heita - rahulikud põhitoonid, mida ilmestavad üksikud kerged värvilised toolid ja mõned pildid seintel. Kirev teeninduslett mõjub selle kõrval nagu värvipimeda disaineri unine eksitus, aga selle poole võib vabalt ka selja pöörata.

Kergelt kurb tunne jääb pärast seda külastust. Hästi õnnestunud vormi on millegipärast sattunud natuke küündimatu sisu. Ja kõhtu ma sealsest päevapraest ka täis ei saanud.

Ahajaa. Kes teada tahab, mis loomad (või hoopis inimesed?) need jäätise sõbrad on, peab kohapealt küsima minema. Pakun välja, et mingi gurmeeklubi, kes sööb silmadega kaunist vaadet, säästes seeläbi jäätise vältimatust hävingust.

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...