28 september 2008

Esimesed kümme kilomeetrit

Uudiseid jooksurindelt. Pole teised enam kuigi värsked, sest kirjutamine on septembris kuidagi kehvasti välja kukkunud. Aga see-eest oleme jooksmises tublid olnud. Esimene avalik väljaastumine toimus Tallinnas SEB sügisjooksul. Urmas jooksis poolmaratoni, meie Anneliga kümmet kilomeetrit. Stardikohad olid meil päris-päris lõpus. Mis tähendas, et vahetult pärast stardipauku tuli tükk aega paigal tammuda, seejärel sai jalutama hakata ning esimese kilomeetri lõpus oli jänesehaake tehes isegi juba joosta võimalik. Aga me teadsime seda ette, nii et ei mingit põdemist kaotatud minutite pärast. Alguses oli seda auru ikka päris kõvasti üle ja tuli end arvatava lõpuni kestmise nimel tublisti tagasi hoida. Lisaks olin ma suht veendunud, et sõltumata jooksutempost jõuab MINU ISIKLIK RASKE HETK kätte umbes-täpselt pärast kaheksa kilomeetri läbimist (väga enesekindel uskumus inimese kohta, kes vaid korra varem nii pikka maad jooksnud on). Aga nii see täpselt oligi. Et asi veel lõbusam oleks, hakkas umbes samast kohast rajal ka tõus. Nojah, aga teine teadmine, mis mul esmasest jooksust kõrvade taga oli, ütles seda, et kui tempot natuke järele anda, on päris lõpus jälle lõbus. Nõnna see kümme kilomeetrit otsa saigi. Hoolimata kehvavõitu lõpust parandasin oma stardikohta julgelt enam kui 3000 koha võrra. Oma vanuseklassis olin 32.kohal, aga enamuse eespoololijate stardinumbrid olid minu omaga võrreldes ulmeliselt väikesed (OK, sai ju lubatud, et stardikoha tõttu kaotatud minutite üle ei nurise). Ning pisike sportlik eesmärk - läbida distants alla tunni aja - sai ka täidetud. Energiat ja hasarti oli pärast jooksu veel ülegi. Anneliga olime ka sama minuti sees, tema loomulikult eespool. Ühesõnaga, me oleme tegijad. Jee. Urmas tegi poolmaratonis supertulemuse - 83.koht üldarvestuses, aga rahul ta oma jooksuga ei olnud. Jooksmise juures ongi lahe see, et puhta lehena alustades on areng tohutu, aga hiljem tuleb edu tunduvalt raskemini. Aga uuel hooajal on meil plaanis eranditult kõik järvejooksud, neliküritused ja ... kuidasiganes neid jooksuvõistlusi ka ei nimetataks.

No ja õigupoolest oli Annelil mõte ka eelseisvale Paide-Türi rahvajooksule minna. Ma olin loomulikult rõõmuga nõus, hetkeni, mil meenus, et päev enne jooksu lähen kursuse kokkutulekule. Aga meie ülepäevased jooksuringid ulatuvad nüüd (vist? - sest keegi pole viitsinud ära mõõta, kui pikk see üks ring ikka täpselt on) pea üheksa kilomeetri alla. Ning reedel mängisin üle hiigelpika aja jälle sulgpalli. Nüüd tunnen, et mul on õlavööde täiesti olemas, rääkimata säärelihastest.

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...