02 jaanuar 2010

Mida ei mäleta, seda pole olnud

Et keegi ei hakkaks arvama, et see lause seal ülalpool ongi mu lühikokkuvõte aastast 2009, siis täiendan kohe esimeses lõigus seda alapealkirjaga "kaheksa poolikut postitust". Rahva ehk teisisõnu Madli tungival soovil järgneb pealkirjade paraad koos sisu lühitutvustusega:

23.02.2009 Mечтать не вредно. Bредно не мечтать.
Seda ma mäletan küll päris hästi. Lugu sellest, kuidas inimesed teatud olukordi ja käitumist absoluutselt erinevalt võivad tõlgendada ja millised tagajärjed sellel siis olla võivad. Antud juhtumil kuulusin mina ülemeeliku enamuse (kaks ühe vastu) ridadesse. Mis on harukordne, sest tavaliselt olen ma alati friikide nimekirjas. Juhtum lahenes suurema verevalamiseta, aga tõi siiski kaasa väikese peretüli. Saan aru, aga ei tunne ennast süüdi. Moraali ei järgne.

03.03.2009 Hakka või toitu jagama
Teema on jätkuvalt aktuaalne. Kaeblesin nimelt selle üle, et mul ei ole võimalik teatud toiduaineid osta endale sobivas (väikeses) koguses. Konkreetselt jõudsin kurta, et kohviube müüakse kilostes pakkides ja varssellerit on võimalik osta hulgal, millega saaks kuueliikmelist perekonda toita järjepanu kaks nädalat. Või midagi sellist. Uusaastahommikul oma venna perega ühes kohvilauas istudes tuli taas jutuks, kuidas ma ei saa saia osta, sest millegipärast müüakse seda hiigelpakkides. Isegi kui saia külmkapis hoida, saan ma seda süüa vähemalt kolm nädalat. Mulle ei ole ikka veel hakanud meeldima toidu äraviskamine.

05.03.09 Patarei vangla enampakkumisel. Just another perfect day.
Eesti elu tänane päev. Ehitusturg on maas, riik müüb kinnisvara. Ajendiks see, et RKAS pani müüki Patarei vangla hooned.





Patarei-pildid on pärit 2007.aasta augusti lõpust.

Kuna ehitus on mudas ka meie sihtriikides ehk Skandinaavias, töötame 60% koormusega. Raha on vähe, aga aega iseenda jaoks see-eest rohkem (esimene väide on tänagi tõene, teine paraku enam mitte). Ravin oma vigast paremat põlve ja taasavastan ujumise naudingut. Olen pidanud vajalikuks märkida, et olen crosstraineril läbinud juba ligi 400 kilomeetrit ning basseinis konnamiselt sujuvalt kroolile üle läinud. Ja muid teraseid tähelepanekuid ühe või teise põhiteema juurde.

10.03.2009 Langevad laed
Ajakirjanike ääretu (süüdimatu?) ebapädevus ehitusvigadest kirjutamisel on mul vist kopsu-maksa sedakorda keerdu ajanud. Laksu saab Päevalehe ajakirjanik Kärt Anvelt, kes allakukkunud krohvitükist dramaatilise lugulaulu kokku on kedranud. Ma olen vist päris kuri olnud, sest draft sisaldab pikka juttu eelpingestatud õõnespaneelide hingeelust, paigaldamise tehnoloogiast, tolerantsidest, viimistlemise võimalustest ... ja millest veel. Üks lõik nimetet oopusest - pärit elust enesest - väärib enne ajaloo prügikasti lendamist siiski mu meelest kopeerimist tänasesse päeva:

Tuntud betoonitöödele spetsialiseerunud ehitusettevõte palkab tööle noore raamatupidaja. Teeb siis tütarlaps juba mõnda aega korralikult kandeid ja hoiab arvepidamist järje peal. Katseaegki teisel juba läbi ja ülemused usina töötajaga igatepidi rahul. Ja siis ühel ilusal päeval küsib raamatupidaja ehitusdirektorilt:
"Ütle mulle, mis vahe on betoonil ja paneelil?"

Paranemist antud valdkonna kajastamisel pole aga sugugi märgata. Kui Solarise kinosaali lagi kukkus, kordus sama kombinatsioon - värvikas pealkiri pluss olematu ja täiesti ebapädev sisu. Varingutest rääkides meenub mulle ajaloost kaks episoodi, mida võiks laevaringuks kutsuda - Marja pood iidammusest ajast ja Juridicumi poolelioleva vahelae lugu. See viimatine oli küll ehitusaegne juhtum.

15.05.09 Laps tuli koolist, ranits jäi Rootsimaale
Ringrajareportaaž vaheldumisi Riia lennujaamast ja SEB kevadjooksu rajalt. Loo juured ulatuvad 2008.aasta sügisesse ning on seotud maailmamajanduse languse ohvriks langenud lennufirmaga SAS, jäähoki MM-võistluse ja Riia-Tartu vahet liikuvate ühistranspordivahendite totaalselt ebapädeva sõiduplaaniga. Ehk siis Madli punane kohver ei jõudnud Stockholmist Riiga. Kitarrikohver õnneks jõudis, mis oli suur kergendus. Madli ise jõudis Riiast Tartusse ka, viimase bussiga. No ja kui kaotsiläinud kohver lõppeks Cargoga Tartusse saadeti, selgus, et Cargobussi terminal ei ole enam bussijaamas, vaid kusagil Tähe tänava kaugemas otsas. Äkki võiks selle kohe juba Riiga kolida, Lätis ju elu täna odavam?

31.05.09 Reedesed rõõmud
Selles postituses pole teksti, on ainult kaardilink. Asja uurides selgub, et mis see muud on, kui äsjaavastatud uus jooksurada. Oleme jooksnud ümber Karksi-Nuia paisjärve ja siis piki kergliiklusteed mäest üles Karksi suunas ning edasi mööda Longi teed Polli ja seejärel koju tagasi. 9-10 kilomeetrit. Maal olime, vanaema sünnipäeva ja vanaema-vanaisa 45-ndat pulma-aastapäeva tähistamas.

18.07.09 Okkaline saab olema su tee
Ainult pealkiri, mitte ainsatki sõna. Püüdsin jupp aega mõistatada, et "mis oli selle meistri peas", kes taolisi pealkirju pani. Välja mõtlesin. Uskumatu lugu sellest, kuidas ma enne meie maailmalõpureisi kindlustuse rohelist kaarti püüdsin hankida. Ehk online-maakleri, kelle käest ma kord aastas kohustuslikku liikluskindlustust ostan, kontorist ei suudetud anda mulle pädevaid juhiseid selle kohta, kust ma Tartu linnas saaksin sellesamusegi kaardi väljaprinditud kujul. Ei läinudki nõnna lobedalt nagu ma ette kujutasin. Hinnalise paberilehe sain lõpuks kätte Tartu ARK-ist, mis oli kogunisti kolmas peatuspaik sel okkalisel teekonnal. Äpardused sellega veel ei lõppenud :) Aga need lood pole isegi draftidesse jõudnud.

14.08.09 Sanitaartehnilis-pornograafiline etüüd
Lugu sellest, kuidas meie korteriühistu esinaine püstakus torude vahetust orgunnis. Ehk siis sellest, kuidas seda teha ei tohi. Kui ma viitsinuksin toona loo lõpuni kirjutada, tasuks see järeltulevatele põlvedele õpetuseks avaldada. Aga ma ei viitsinud. Ehk vulkaanipurse sai selleks korraks otsa. Tuli hõõgub siiski veel tuha all ja asjakohast fotomaterjali on mu arvutis säilinud omajagu.

Enne kustutamist tsitaat originaalist:
Kurat, ma ütlen. Et kui mul kaks tundi tagasi veel kanalisatsiooni polnud, oleks ehk pidanud koheselt kusema otse nende kaabakate peale, kes selle komejandi korraldasid. Ärgu tuldagu mulle ütlema, et debiilikutega pole mõtet diskuteerida. Ma tean seda isegi. Ma oskan vene keeles ropendada ka, kui vaja (siinkohal tuleb väga pikk piiiiiiiiks).

Hoian pöialt, et sellest järjejuttu ei sünniks.

Saigi kõik. Peaaegu kõik, sest üheksas poolik postitus sündis natuke hiljem. Ja juttu on selles konjakist! Ülivõrdes. See tuleb ehk kunagi koos mu möödunud aasta lemmikveinide ülevaatega.

Nüüd kohe saan vajutada kaheksa korda nupule "delete". Kergendustundega. Ja kui külm kolm kraadi järele annab, lähen homme suusatama :)

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...