14 juuli 2013

Kärsa sild, juuli 2013


Esimene puhkusepäev, aga uni lahkus mu juurest varakult. Kuna peatreener pole mulle motiveerivat treeningplaani veel valmis meisterdanud, mõtlesin, et sõidaks vahelduseks natuke rattaga. Marsruudi osas oli inspiratsiooniks Raiko hiljutine üleskutse nädalavahetuse Lõuna-Eesti tuuriks ja kursuse kokkutulek 2 nädalat tagasi. Sai vist piisavalt segane kirjeldus?

Ühesõnaga, plaanis oli rahulik kulgemine, soovitavalt enamasti aeroasendis. Räpina suunal linnast välja, väike ling läbi Luunja ja siis juba suund edasi Põlvamaa poole. Mõtlesin, et sõidan enesetunde pealt, kui enam ei viitsi, pööran otsa ringi ja tulen linna tagasi. Mõttes oli ca 50 km ots pluss-miinus natuke siia-sinna. Aga noh, välja tuli nagu tavaliselt ....

Mõnisada meetrit pärast Põlvamaa piiri ületamist, sirge lõik, kiirus üle 30 (ei vaadanud küll parasjagu kompuutrit, aga arvan, et kusagile sinna 33-34 kanti). Ragin paremal selja taga. Kiire pilk maantekraavi poole ja sealt sööstab minu poole - metskits! Hetk hämmingut ja - minu autojuhistaaž on õnneks kordades pikem kui maanteeratturi oma  - kiire asendivahetus aerobarilt pidurilinkidele. Kits on selgelt parema kiirendusega kui mina. Diagonaalis maantekraavist välja ja otse esiratta eest teisele poole teed põlla pääle. Heakene küll, see napikas oli küll umbes meetrine, aga isegi pärast pidurilinkide vabastamist näitas kompuuter ratta kiiruseks 28 km/h. Ja kes teab, kumb meist kokkupõrke korral rohkem oleks viga saanud?'

Kollased viidad ristmikel näitavad, et remondiks ruletud Kärsa sild on järjest lähemal. Enesetunne on jätkuvalt hea. Ja korraga olengi Ahjal! Liiklus on praktiliselt välja surnud. Teesuluni ainult 3 km. Ja siin see siis ongi:





Ongi täielik déjà vu. Vinni kevadlaager 2011. Pilt Helenilt:


Põhimõtteliselt veendusin, et Raiko "rattasutsakas" oleks hoolimata silla puudumisest täiesti teostatav. Kes ei usu, vaadaku veelkord viimast fotot.

Uut sadulat oleks ka hädasti vaja. Viimased 20 km häiris pidev võimalikult valutu asendi otsimine sõidurütmi märgatavalt. Oma osa andsid muidugi "veenilaiendid" teeservas, mis istmiku vaevaga leitud talutavast asendist järjekindlalt välja viskasid. Kokku sai siis 75 km ja koju jõudsin ka enne keskpäevast kuumalainet.



23 juuli 2012

Tabamata ime

Alles eile oli Tartu südalinn päikeseline ja kärarikas. Punased vaibad asfaldil, telgid üleval pargis ja palju rõõmsaid inimesi. Täna õhtul töölt koju sõites oleks justkui ootamatult keset sügavat juulikuud sügis saabunud. Vihm, tuul ja tühjus. Kaks päeva ja pisut rohkem Tartu linnatriatloni tundus olevat olnud nagu ainult üks ilus unenägu. See on ikka uskumatu, mida ühisel jõul suudetakse korda saata. Vaadates mööda sõites seda tühja parki tundus eilne kõik väikese imena.

Tartu kesklinn laupäeva keskpäeval. Laste stardini on natuke rohkem kui neli tundi.

Ega ma ise päris võistlusmelu nautida ei saanudki, sest olin rattaga jooksurajal kohtunik. (Rääkimata sellest, et mul on ikka veel raske leppida mõttega, et see hooaeg triatlonis jääbki mul vahele). Kui ma eelmisel aastal ise Võrus olümpiadistantsi tegin, jätkus pärast võistlust veel ka pidutsemiseks powerit, sedakorda oli aga pühapäeva õhtuks toss täitsa väljas. Päev oli eile muidugi jupi pikem kui keskmise mehe ironman. Ja selgus, et KÕIGE raskem on kohtunikutöö juures see, et võistlejatele kaasa elada ei tohi. Reeglid on reeglid ja need kehtivad ka kohtunikele.

21 mai 2012

Congratulations!

Palju õnne, Madli!

magna cum laude,
Modern Languages and Literatures,
Asian Studies

 Praegu valitseb campuses veel rahu

 Kõik on tseremooniaks valmis

Eesti lipp 

 Lõunasöögi ala

 Rongkäik mööda Kenyoni kuulsat Middle Path'i

 Yukiha

 Madli (natuke udune)

 Professorid tulevad kõige lõpus

Doc Locke
muusikaprofessor



Külalised on kogunenud tseremooniaks


 President peab kõnet. Lipu ees seisab viipekeele tõlk.

 Phi Beta Kappa ühingu värskete liikmete austamine (Madli seisab keskel)

 Diplomite kätteandmine toimub tähestikulises järjekorras. Grupp lõpetajaid tõuseb korraga oma toolidelt ja koguneb lava kõrvale järjekorda. Pärast nime väljahõikamist ja diplomi kättesaamist lähevad kõik lava teiselt küljelt maha ja tagasi oma kohale. Lõpetajaid on kokku üle neljasaja.


 Madli järjekorras

 Enne lavale minekut pannakse igale lõpetajale kaela kolledži värvides kapuuts.

 Helen, nimekirjas viimane. Tema sai suurima aplausi.
Mütside õhkuloopimise magasin muidugi maha.

 Professorid on püsti tõusnud ja hakkavad lahkuma,

 Kiirabiauto maja tagaküljel. Õnneks ei läinud nende abi vaja. Kuumuse vastu olid kõik - nii lõpetajad kui külalised varustatud joogivee ja lehvikutega.

 Catherine ja Madli Rosse' Halli (muusikamaja) ees.

 Madli ja Lily

 Madli ja Laura (eelmise aasta lõpetaja, Uus-Meremaalt)

 Joe, "auntie" Michelle ja Madli

Veel natuke lõpetajaid!

Nüüd tuleb pisike paus. Hakkame kohe Columbusesse minema, et endale auto rentida.

07 aprill 2012

Blonds have more fun


Seosed pealkirja ja postituse sisu vahel on:

  • abstraktsed
  • meelevaldsed 

Lugesin hiljuti Heleni mõtteid jooksususside, taldade ja jalgade keemiast. Mind liigutas iseäranis tema põgus märkus parema säärelihase valu kohta. Öelge mulle sõna "säärelihased" ja mu silmades süttib hetkega palavikuline säde. Sest säärelihased, täpsemalt nende kinnituskohad on olnud minu jaoks juba pikka aega probleem number üks. See takistab mul jooksmast seal, kus ma tahan, nii kiiresti, kui ma suudan ja nii palju, kui vaja on. Ja see ei ole teps mitte olukord, millest ma terve oma pika elu jooksul unistanud olen.

Mul on kaks paari korralikke (ja mitte odavaid!) jooksutosse, spetsialistide abiga hoolikalt valitud. Eelmisel aastal käisin TÜ Kliinikumis käimislindil, et aru saada, millised on mu jalataldadele liikumise ajal langevad koormused. Ma tegin seal oluliselt rohkem kordusi kui tavaliselt, sest tulemused ajasid tohtri suhteliselt segadusse. Ega sealt mingeid väga konkreetseid vastuseid ja soovitusi ei tulnudki. Vähemalt paar asjatundjat on välja toonud minu puhul ühe ühise nimetaja - väga liikuv labajalg, millega ma jooksmise ajal pidin "mängima". Jooksujalatseid on erinevad eksperdid mulle pakkunud servast serva. Reaalses elus mul muidugi vähemalt Eestis erilisi valikuvõimalusi ka pole, sest naiste tossude, eriti väiksemate suuruste valik on leebelt öeldes enam kui ahtakene. Mis tähendab, et jalga proovida pole eriti midagi. Ma olen jooksnud regulaarselt peaaegu neli aastat. Pikemad trennid on praegu tavaliselt umbes 2-tunnised, kilometraažiga ca 20, natuke siia-sinna sõltuvalt trenni spetsiifikast ja tuule suunast. Võistlushooajal on mu kehakaal alla 50 kg. Aga ometi olen oma säärelihaste hädadega võidelnud juba kolm aastat. Miks on mul iga uut sussi jalga proovides tunne, et mu jala pikivõlv on praktiliselt ilma toeta ja mu kand on madalamal kui päkk? Ja juba tunnengi, kuidas kannakõõluse kinnituskohast "kisub". See ei ole igal juhul hea algus. Muuseas, mu massöör ütleb, et mu lihased on heas konditsioonis ja kannakõõlus EI OLE jäik. Säärelihaste venitusi teen trenni lõpus tavaliselt kusagil 5 kordust. Müstika?

Puht kogemuslikult on selged seosed olemas ainult jooksutossu ja jalavalu vahel. Mina olengi see, kes vahepeal jookseb, ühes jalas Asics, teises Adidas. Ja septembrikuise poolmaratoni soovitud tulemus jäi mul kusagile sellesse hetke 4-5 km enne lõppu, mil säärelihased keeldusid nii töötamast, nagu mulle vaja. Eks see ole must-valgel lõpuprotokollist ka näha. Teisel jõulupühal jooksin Otepäält Tartusse 4 aastat vanade jooksutossudega, mis peaksid ammu olema prügikastis, ainult sel põhjusel, et kindel olla, et mu jalad nii pika jooksu kenasti kestaksid. Kestsid ka, ja järgmisel päeval isegi ei mäletanud, milline maa läbitud sai.
Käesoleval aastal on kogu mu sääretemaline saaga kenasti Sportlyzeris dokumenteeritud. Olen meelega järjekindlalt jooksnud kõik sellekevadised pikad jooksud asfaldil, kuigi ma ei ole eriti veendunud, et seos jalgealuse pinnase ja valutavate säärelihaste vahel üldse olemas on. Olen endale muretsenud soojendava kreemi, laenanud Anneli käest kompressioonsäärised, teinud läbi ravimassaaži kuuri ja ehmatan oma valulikke jalgu regulaarselt jääprotseduuride ja jalatalla massaažiga. Pikem soojendus ja venitused - otse loomulikult! Tulemusi veel ei ole. Hirmsasti tahaks öelda, et sel aastal jooksen oma esimese maratoni, aga mida sa praalid, kui jalad ei luba. Aga kaua võib?

05 juuni 2011

Maanteede hirm ehk kaks on juba grupp


Lase naised omapäi ratastega maanteele ja kohe hakkavad kihutama. Meie rahulik pikk trenn jõudis ühel hetkel paratamatult sinnamaani, et gaas keerati põhja ja kiirus keriti 45 peale. Nõnda mõjus meile Viira tee sile mustkate kohe peale krobelist säästuasfalti. Pidu! Red Bull ikka tiibu ei anna, aga ideaalne teekate seevastu annab küll.

Ja nagu proffidel kombeks öelda - lõpuks kerge jooks ka peale.

22 mai 2011

Kiusatuse küüsis

Tyli isu üle pika aja paar rida kirjutada, aga siis avastasin draftidest selle teksti. Kirja pandud juba 2.mail, aga värske postituse proloogiks sobib vast ikka. Ja uut sõpra soovitati Manfrediks kutsuma hakata. On äkki teisi ettepanekuid?

Mul on nüüd uus kaherattaline korterikaaslane (Madli, ära pahanda, aga tühja ruumi tuleb ju ometi kuidagi täita). Ja ma olen üsna veendunud, et XS-raamiga maanteeratas on siinmail ikka suhteliselt haruldane nähtus. Käesoleval nädalal on mul plaanis oma uut sõpra vaid ettevaatlikult imetleda, tõsisemaks trenniks läheb ilmselt alles pärast SEB Tartu jooksumaratoni.


Vaat sellised me siis olemegi. Vaevalt et need valged gripid meil kaua puhtad püsivad. Kaks pudelihoidjat sai ka külge pandud, ainult et nii väikese raami külge suuri pudelid hästi ei mahuta. Aga kuna trenni käigus tarbitava vedeliku kogused on teatavasti seotud sportlase eluskaalu kilodega, siis ma eriti muretsema ei pea :)

Ajendiks oli TriSmile' Vinni kevadlaager. Kaua sa ikka kuulad, et sirge lenksuga grupis sõitmine on ohtlik. Ja et su ratas on liiga raske. Ma vähemalt loodan, et selle kaotuse, mis mul nüüd laskumistel tekib, suudan ma kompenseerida aerodünaamilisema asendiga.

Hea uudis on veel see, et kaks nädalat kestnud pulsiprobleemid - trenni alguses pulss üle 150 ja langema hakkab alles pärast 20 minutit rahulikku kulgemist - on pärast laagrit nagu nõiaväel kadunud ja sagedus püsib taas tavapärases vahemikus.

16 aprill 2011

Lugemissoovitus vähemalt viie hüüumärgiga !!!!!

Kõigile neile, kel aeg-ajalt tekib soov nautida "midagi head". Lugege Madli Hiina-blogi viimast postitust. Varasemaid muidugi ka :)

Ma ise olen seda viimast lugenud juba kolm korda ja iga kord tekivad mul sellega seoses mingid uued tunded ja mõtted, mis on lihtsalt kommentaariumi kirjapanemiseks pisut pikavõitu.

Kevadine veepritsimisfestival. Kui me vanasti Leningradi maantee (tänapäeval tuntud kui Narva maantee) tagumises tornis elasime, siis oli samuti tavaks kevadet märja meelelahutusega vastu võtta. 35 kraadist tselsiuse skaalal jäid meie kevaded küll õite kaugele, aga ega seepärast nalja vähem saanud. Ühikasse kuiva nahaga sissesaamine oli mingitel perioodidel ikka suhteliselt õnnemäng. Hmm, ja vahel lendas kraanivee asemel ka petipiim. Autosid oli toona vähe ja ületee asuvast pargist sai värskelt niidetud muru koguda ning rõdule sellest pehme magamisase meisterdada. See oli siis vana-aja bio-geo tudengitele väliööbimise aseaine.

Hiinlaste reisipakettide hind. Üks vähestest (vähe=2) kordadest, mil meie monoliitne reisiseltskond Hiinas aastal 2008 pooldus, oli see, kui meie Annasilviaga suundusime Pekingis Drum Towerisse ja hutongi ning Madli otsustas Mao maosoleumi kasuks. Hutongi-asi toimis enam-vähem nii, et retke hind ehtsasse hutongi sellesamusegagi (Indias on see rikša, aga Hiinas - ei teagi õiget nime - kondimootoriga liikuv turistikäru igatahes), mis eeldatavasti pidigi sisaldama retke hutongi, sisaldas tegelikult ainult selle tüübi vahendustasu, kes selle geniaalse idee välja suutis mõelda ning selle eest, et traditsioonilises hutongi majapidamises ringi vaadata, oleks pidanud lisa maksma ja veel oleks pidanud maksma sellele mehele, kelle kondiauru jõul meid neil kitsastel tänavatel ringi veeti .... Ühesõnaga, peamiselt tänu Annasilvia meelekindlusele ja keeleoskusele keeldusime me tookord lisa maksmast, sest see, kuidas meie tripp oli välja reklaamitud ja kuidas see tegelikult toimus, olid kaks eri asja. Vedajast oli muidugi natuke kahju ka. Aga loo moraal - kui Hiinas tundub alghind odav, siis on kusagil alati mingi konks.
Teine kord kui me hargnesime, juhtus Xi'anis. Anna läks kohalikku salongi tattoo'd tegema ja meie Madliga Suure Metshane Pagoodi (Big Wild Goose Pagoda). See viimane oli muuseas remondis.

Termiidid. On hapu maitsega sitikad. Mina krõbistasin neid mõned aastad tagasi Belize's. Oli kah troopika. Kõhtu täis igatahes ei saanud.

Jooksusussidega vees. Ääretult mõistlik tegu. Esiteks ei tea kunagi, kui teravad kivid sind seal vee all oodata võivad. Teiseks on troopikas mõistlik kinnist jalanõud kanda justnimelt kõiksuguste roomajate tõttu, kes tavapäraselt pärastlõunasel ajal oma pelgupaikadest väljuvad ja toidujahile suunduvad (Belize 2007).

Ülejäänud killuke kiitust viidatud postituse autorile on avaldatud sealses kommentaariumis.