Veider maailm, veidrad inimesed sees. Või siis ka mitte nii väga veidrad. Sotsiopaadid, sitapead, sarisõimajad. Õnneks nad ei domineeri. Ja endiselt kehtib reegel - las klähvib, ära tee väljagi. Hammustada ta nagunii ei julge.
Esmaspäeval tõi kuller mulle paki. Ma ei olnud päris kindlasti midagi tellinud. Aga siis tuli mulle meelde - need on Madli raamatud, mis ta eelmise aasta novembris laevaga Hiinast Belgiasse saatis. Eestisse ei saanud saata, sest need oleksid saatja kohapealsel puudumisel be default kõikide maksude alla läinud. Maksud oleks tulnud ära maksta ja kunagi, kui Madli ise oleks Eestisse jõudnud ja hunniku pabereid täitnud, tõestamaks, et tegemist on tema isikliku pruugitud varaga, oleks selle raha ka kunagi ehk tagasi saanud. Isiklike asjade saatmisel Hiinast Belgiasse selliseid asju inimestega ei tehta. Ja Belgiast Eestisse saatmisel samuti mitte, sest mõlemad riigid kuuluvad Euroopa Liitu. Nii et see oli win-win situatsioon, mis sest, et pool aastat hiljem.
Üks raamatutest, mis selle pakiga tagasi tuli, oli "Serafima ja Bogdan", mille ma kunagi Madlile kinkisin ja Hiina saatsin. Järgmisel päeval tuli uudis, et Vahur Afanasjev on surnud.
Nädal oli muidu ka kuidagi hektiline. Meie majale paigaldati uus välisuks. Pioneerijuht pasundas listis iga piuksu puhul ja lõpuks tuli "meremeeste nali" ka ära, nagu üks headest naabritest tabavalt täheldas. Päris aastat selle ukse vahetusega ei läinudki. Isegi "kasutusloa saamiseks mittevajalikud tööd", mille hulka kuulusid näiteks vana ukseava suuremaks tegemine, uksele luku ja sulguri paigaldamine, avaümbruse taastamine ja viimistlustööd, said tänu kaasomanike jõupingutustele ja rahalisele toetusele tehtud. Ahjaa, mis puudutab ava suuremaks tegemist, siis ainus põhjus, miks ukse vahetamist nõuti, oli see, et vaba ava ei olnud nii lai, kui evakuatsiooni väljapääsu ava pidanuks olema. Nagu kõik taibukad inimesed eelneva teksti põhjal on juba mõistnud, ei olnud ava suuremaks tegemine laiema ukse paigaldamiseks tegelikult vajalik. Pioneerijuhi arvates vähemalt mitte.
Teisipäeva õhtul oli mul viimane soome keele tund. Meil oli hästi tore noor õpetaja. Kuna grupp oli pisike, oli kõigil võimalik päris palju rääkida. Mis oli hea. Päris keeleoskuseni on muidugi pikk tee minna.
Reede hommikul pingutasin jooksmisega üle. Nädala sees olid hirmus palavad ilmad, kolmapäeva õhtul käisin Dendropargis jooksmas ja jaksu ei olnud mitte üks raas. Tegin siis 5+5, jooksulõigud tempokamad ja kõnnipausid vahele. Ilmselt oli ka nädalavahetus omajagu jalgades - 25 km maastikujooksu ja pea 80 km baigiga erinevatel teedel. No ja reede hommikul olin kuuest üleval ja arvasin, et teeks siis juba natuke pikema tiiru kui tavaliselt. Mis oli viga. Sest esimeses pooles oli päris korralik vastutuul. Ja siis ma tundsin, et parema jala sisekülje lihaste kinnituskohad on ka valulikud. Kokku tuli pea 13 km jooksu ja pärastlõunane peavalu.
Täna võtsin ilma suuremate süümekateta puhkepäeva. Taevas oli taamal kogu aeg ähvardavalt tume. Windy ütles, et tuleb ida poole suunduda, siis on väiksem tõenäosus vihmaga pihta saada. Sõitsin Järvseljale. mis on Tartu poolt vaadates ikkagi suhteliselt maailma lõpus. Seal oli küll mingi üritus käimas, aga inimesi oli ikkagi väga-väga vähe, võiks öelda, et neid peaaegu polnudki. Nii ma siis matkasingi, suvises äikese-eelses lämbes tuulevaikuses, kaugelt kostmas kõuekõma. Ihuüksinda. Mitte siiski päris, linde-loomi oli ikkagi liikvel. Sääski muidugi ka, need saatanad ei lasknud kusagile pikemalt peatuma jääda. Ja kägu kukkus nii, nagu elaksin ma igavesti. Keset 230-aastaseid mände.
Muud ei olnudki öelda. Seekord. Homme on uus päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar