Maanteede hirm ehk kaks on juba grupp

Lase naised omapäi ratastega maanteele ja kohe hakkavad kihutama. Meie rahulik pikk trenn jõudis ühel hetkel paratamatult sinnamaani, et gaas keerati põhja ja kiirus keriti 45 peale. Nõnda mõjus meile Viira tee sile mustkate kohe peale krobelist säästuasfalti. Pidu! Red Bull ikka tiibu ei anna, aga ideaalne teekate seevastu annab küll.

Ja nagu proffidel kombeks öelda - lõpuks kerge jooks ka peale.

Kiusatuse küüsis

Tyli isu üle pika aja paar rida kirjutada, aga siis avastasin draftidest selle teksti. Kirja pandud juba 2.mail, aga värske postituse proloogiks sobib vast ikka. Ja uut sõpra soovitati Manfrediks kutsuma hakata. On äkki teisi ettepanekuid?

Mul on nüüd uus kaherattaline korterikaaslane (Madli, ära pahanda, aga tühja ruumi tuleb ju ometi kuidagi täita). Ja ma olen üsna veendunud, et XS-raamiga maanteeratas on siinmail ikka suhteliselt haruldane nähtus. Käesoleval nädalal on mul plaanis oma uut sõpra vaid ettevaatlikult imetleda, tõsisemaks trenniks läheb ilmselt alles pärast SEB Tartu jooksumaratoni.

Vaat sellised me siis olemegi. Vaevalt et need valged gripid meil kaua puhtad püsivad. Kaks pudelihoidjat sai ka külge pandud, ainult et nii väikese raami külge suuri pudelid hästi ei mahuta. Aga kuna trenni käigus tarbitava vedeliku kogused on teatavasti seotud sportlase eluskaalu kilodega, siis ma eriti muretsema ei pea :)

Ajendiks oli TriSmile' Vinni kevadlaager. Kaua sa ikka kuulad, et sirge lenksuga grupis sõitmine on ohtlik. Ja et su ratas on liiga raske. Ma vähemalt loodan, et selle kaotuse, mis mul nüüd laskumistel tekib, suudan ma kompenseerida aerodünaamilisema asendiga.

Hea uudis on veel see, et kaks nädalat kestnud pulsiprobleemid - trenni alguses pulss üle 150 ja langema hakkab alles pärast 20 minutit rahulikku kulgemist - on pärast laagrit nagu nõiaväel kadunud ja sagedus püsib taas tavapärases vahemikus.

Lugemissoovitus vähemalt viie hüüumärgiga !!!!!

Kõigile neile, kel aeg-ajalt tekib soov nautida "midagi head". Lugege Madli Hiina-blogi viimast postitust. Varasemaid muidugi ka :)

Ma ise olen seda viimast lugenud juba kolm korda ja iga kord tekivad mul sellega seoses mingid uued tunded ja mõtted, mis on lihtsalt kommentaariumi kirjapanemiseks pisut pikavõitu.

Kevadine veepritsimisfestival. Kui me vanasti Leningradi maantee (tänapäeval tuntud kui Narva maantee) tagumises tornis elasime, siis oli samuti tavaks kevadet märja meelelahutusega vastu võtta. 35 kraadist tselsiuse skaalal jäid meie kevaded küll õite kaugele, aga ega seepärast nalja vähem saanud. Ühikasse kuiva nahaga sissesaamine oli mingitel perioodidel ikka suhteliselt õnnemäng. Hmm, ja vahel lendas kraanivee asemel ka petipiim. Autosid oli toona vähe ja ületee asuvast pargist sai värskelt niidetud muru koguda ning rõdule sellest pehme magamisase meisterdada. See oli siis vana-aja bio-geo tudengitele väliööbimise aseaine.

Hiinlaste reisipakettide hind. Üks vähestest (vähe=2) kordadest, mil meie monoliitne reisiseltskond Hiinas aastal 2008 pooldus, oli see, kui meie Annasilviaga suundusime Pekingis Drum Towerisse ja hutongi ning Madli otsustas Mao maosoleumi kasuks. Hutongi-asi toimis enam-vähem nii, et retke hind ehtsasse hutongi sellesamusegagi (Indias on see rikša, aga Hiinas - ei teagi õiget nime - kondimootoriga liikuv turistikäru igatahes), mis eeldatavasti pidigi sisaldama retke hutongi, sisaldas tegelikult ainult selle tüübi vahendustasu, kes selle geniaalse idee välja suutis mõelda ning selle eest, et traditsioonilises hutongi majapidamises ringi vaadata, oleks pidanud lisa maksma ja veel oleks pidanud maksma sellele mehele, kelle kondiauru jõul meid neil kitsastel tänavatel ringi veeti .... Ühesõnaga, peamiselt tänu Annasilvia meelekindlusele ja keeleoskusele keeldusime me tookord lisa maksmast, sest see, kuidas meie tripp oli välja reklaamitud ja kuidas see tegelikult toimus, olid kaks eri asja. Vedajast oli muidugi natuke kahju ka. Aga loo moraal - kui Hiinas tundub alghind odav, siis on kusagil alati mingi konks.

Teine kord kui me hargnesime, juhtus Xi'anis. Anna läks kohalikku salongi tattoo'd tegema ja meie Madliga Suure Metshane Pagoodi (Big Wild Goose Pagoda). See viimane oli muuseas remondis.

Termiidid. On hapu maitsega sitikad. Mina krõbistasin neid mõned aastad tagasi Belize's. Oli kah troopika. Kõhtu täis igatahes ei saanud.

Jooksusussidega vees. Ääretult mõistlik tegu. Esiteks ei tea kunagi, kui teravad kivid sind seal vee all oodata võivad. Teiseks on troopikas mõistlik kinnist jalanõud kanda justnimelt kõiksuguste roomajate tõttu, kes tavapäraselt pärastlõunasel ajal oma pelgupaikadest väljuvad ja toidujahile suunduvad (Belize 2007).

Ülejäänud killuke kiitust viidatud postituse autorile on avaldatud sealses kommentaariumis.

I have a dream

See on iseenesest imelihtne.

Ööl vastu 13.juunit astun ma majast välja, käivitan oma Ferrari ja sõidan Ülenurme lennujaama, vastu Madlile, kes tuleb EA hilisõhtuselt Tallinn-Tartu lennukilt. Kõlab hästi, kas pole?

Eile pärastlõunal tegin katse osta tuntud odavlennufirma Air Baltic lehelt lennupiletit marsruudil Peking-Kopenhaagen-Riia. Kui Pekingist Kopenhaagenisse lennutab SAS, mille piletihinda mahub 23 kilo checkin pagasit ja 1 käsipagas, siis Kopenhaagenist Riiga lendab AB ise. Lennukompanii, mis näib arvavat, et kontinentidevahelistelt lendudelt tulevad inimesed reeglina kaks kätt taskus ja taskurätt rahakoti vahel. Põnev süsteem, mille nad kehtestanud on, võtab 15EURi pagasiühiku eest ja veel lisaks 50EURi kuni 10 lisakilo eest. No loomulikult tekivad "lisakilod" kui ühe lennufirma valupiir on 23 kilo ja teise oma 20 kilo. Ja kui käsipagas koosneb raamatukohvrist (normaalsed lennufirmad ei hakka tähte närima ka sel juhul, kui sellele lisaks võetakse salongi kaasa ka käekott), siis antud juhul tähendaks see piletihinnale hoobilt 80 EURi lisa. Pea 1300 krooni vanas vääringus AINULT selle eest, et pagas Kopenhaagenist Riiga sõidutada? Mu käsi ei tõusnud selle peale enam broneeringut lõpetama. (Kaval mõte ühendada seljakott ja raamatukohver üheks tükiks ja hoida kokku 15 raha pagasiühiku arvelt tuli natuke hiljem. Ja ega's ma teagi, kas seda manöövrit reaalsuses olnuks võimalik teha.)

Nüüd ma siis püüangi lende mitmes jupis kokku sobitada. Kuna mul selleks eriti aega pole olnud, ei saa veel ka tulemusi ette näidata. Aga oleks ju ilus lennata Aasiast kusagile Euroopa transiidikeskusesse ja sealt edasi omamaise lennufirmaga läbi Tallinna otse Tartusse? Mul oleks vähemalt teadmine, et mu raha läheb ettevõttele, mille ärifilosoofia sobib märksa paremini kokku minu arusaamadega selle businessi põhimõtetest. Ainult üks pisikene lisatingimus on ka - hinnanumber võiks vanas vääringus siiski neljakohaliseks jääda.

Ja Ferrari ei puutu hoopiski asjasse.

Vahet pole

Ujumistrenn mõjub stimuleerivalt mõttetegevusele.

Mõned näited koos kommentaaridega:

Vahet pole, kas on ujumise- või jooksutrenn, jalad on mõlemal juhul nagunii kogu aeg märjad. No viimasel ajal on ju pidevalt mingi suurejooneline sula õues!

Mõnikord tahaksin ma olla mees. Näiteks teisipäeva või neljapäeva õhtul Auras, kui naistel algab meiega täpselt ühel ajal basseinis mingi peene pealkirjaga muusikaline trenn ja mulle ei jätku enam laia garderoobikappi. Ma käin trennis seljakotiga ja selleks, et see kitsasse kappi ära mahuks, tuleb ta enam-vähem algosakesteks lahutada. See võtab aega ja aega on mul alati vähe.