13 juuli 2009

Eriti moodne viievõistlus,

rõhuga sõnal ERITI. Kestab vähemalt kaks päeva ja koosneb järgmistest (spordi)aladest:

Esimene päev

Üks kuni kolm on triatlon. Kõigepealt 250 meetrit ujumist Peipsi järves, seejärel 14 kilomeetrit jalgrattal ning lõpuks 3,2 kilomeetrit jooksu. Elu esimese triatloni jaoks täiesti piisav kombinatsioon. Lisaks sain ma teada hulganisti põnevaid asju. Näituseks seda, et kui lasta ühekorraga vette kakskümmend seitse inimest, kes peavad ujudes läbima kolmnurgakujulise marsruudi, siis vähemalt juhul, kui läbitav vahemaa on ainult 250 meetrit pikk, ei saa miskist korralikust ujumisest rääkidagi. Märjaks sain küll suisa täiuslikult. Ja hooaja esimene avaveeujumine on ka kirjas.
Siis avastasin, et meestega on jalgrattasõidus üsna keeruline konkureerida. Enamus neist lihtsalt on rattal paremad. Lisaks on mõnel ka paremad rattad. Nojah, oma ratta rehvirõhku tuleks ka enne võistlust kontrollida, isegi sellistel jalgratastel, mis vaid nädal aega uued on. Ja sadul võiks järgmine kord natuke kõrgemal olla.
Kolmas kurb tõde kõlab, et kui rattasõidus venib vahe eelmise võistlejaga pea paariminutiseks, siis on kolm kilomeetrit jooksu liialt napp, et sellega midagi tagasi võita. Kaks totaalselt kustunud meest ei lähe siinjuures arvesse.

Viimasest lõigust tuleks soovitavalt välja lugeda seda, et jooksus puudus mul motivatsioon igasuguseks pingutuseks. Nõnda ma siis olengi nüüd aasta otsa „naine number 2“. Aga hea uudis on see, et nii kõrget kohta pole ma ühelgi võistlusel veel saavutanud (keskkooliaastad ei tule arvesse).

Ala number neli oli tantsumaraton, mis kestis umbes kella kaheni öösel. Aega ei võetud ning medaleid ka millegipärast ei jagatud. Muidu oli vahva. Ja mina seekord laua peal ei tantsinud, ausõna. Aga venituse unustasin enne magamaminekut tegemata – sestap vist ka väike kangus tantsulihastes :D

Teine päev

Järgmine elik viies ala oli lihvimine ja lakkimine. Seda mõõdeti ruutmeetrites (suvila laudpõrand umbes nelikümmend ning vana lauaplaat üks ruutmeeter). Asi toimus viitstardiga ja lakkimise etapile naisi üldse ei lastudki. Me tegelesime siis vabal ajal nii rohkem hingeharimise ehk sisalikuvaatlusega. Suisa kolm sisalikku sai ära vaadeldud.

Nojah. Nüüd on siis viis ala juba kokku loetud. Aga nagu loo alguses rõhutatud, on tegemist ERITI moodsa viievõistlusega, mis tähendab, et pärast kojujõudmist tuleb osalejaile väikese üllatusena ka paar lisapala, mida algses programmis polnud. Kirsikorjamine kolmelt puult, mille käigus on suurim oht lisaks redelilt allakukkumisele võrku kinnijäämine. Sõbra abistav käsi paljastel jalasäärtel õhtuoodet võtvate sääskede tapmiseks on legaalse abivahendina täiesti lubatud (klassikaline näide heast tiimitööst).

Kui suurem osa küpseid kirsse on puudelt kätte saadud, selgub, et korjenaiskond on ühtlase kihina kaetud pisikeste mustade täidega, kes tavaliselt toituvad puulehtedest. Ja ei jäägi muud üle, kui kõige täi(d)ega taas sauna suunduda. Täitõrjetöid alustame kerge kuumtöötlusega saunalaval, eriti visa hingega elukad leiavad oma lõpu täiuputamise etapis. Lõppeks oleme omadega nii otsas, et isegi laipu lugeda ei viitsi. Sedapsi siis.

Finišiprotokolli võib esialgu näha ainult Margo talus. Pjedestaalipilte ka praegu veel pole. Ja tegelikult kirjutasin ma siia ainult sellepärast, et Anneli piirdus oma blogis millegipärast vaid kolme esimese alaga. :)

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...