06 november 2018

Hitting The Wall **

 Ja nüüd teeme midagi sellist, mida ma tegelikult kogu aeg olen teha tahtnud. Meid ootab Müür - The Wall. Mitte lihtsalt müür, vaid selle metsik, turistidele suletud osa. Tavaline turistikogemus las jääda 10 aasta tagusesse aega. Siis oli see omal kohal, täna aga enam mitte.
Madli on surfanud matkafoorumites, et leida sobivaimat kohta Müürile minekuks. Mis ei oleks Pekingist liiga kaugel, aga siiski piisavalt kaugel, et suuremat publikut vältida. Ette rutates võin öelda, et hirm inimhulkade ees on selles kontekstis täiesti asjatu.
Kõigepealt tuleb sinna kohale jõuda. Müüriäärsesse külla nimelt. Suure osa teest saame läbitud bussiga. Kiirteel on ummikud. Madli kiikab aeg-ajalt telefoni, et vaadata, kus täpselt ja kui pikalt ummistab. Aknast välja vaadates tundub, et ummikuid põhjustavad eelkõige kannatamatud autojuhid. Mööda kõige äärmist, pidevjoonega eraldatud (aga siiski piisavalt laia) teeserva kimavad mõned võrdsetest võrdsemad, ülejäänud, suhteliselt rahulikult liikuvast autode voolust mööda. Ja siis pistavad sobival hetkel oma nina legaalsel sõidureal kulgejate vahele. Ilma suunda näitamata muidugi, nagu siin kombeks. Ja põhjustavad sellega kogu liikluse takerdumise. Vähe see närvi ei aja. Arutame omavahel, et mis juhtuks, kui sellele kõrvalreale ebamugava sagedusega lamavaid politseinikke reastada? Kas toimiks? Sest iseeenest on liiklus rahulik ja mitte kuigi tormakas. Õnneks ei kesta ummikud isegi Hiinas igavesti. Aga 90 km linnast välja võtab sellegipoolest paari tunni jagu aega.
Külla pääsemiseks kasutame taksot. Võõrastemaja, kuhu ööseks jääme, on ühtlasi pererahva kodu. Meile on ööbimiseks eraldatud eraldi sissepääsuga tuba, mille uks avaneb sisehoovi. Duširuum ja WC asuvad kõrvalboksis. Kätepesuks on hoovi peal kraanikauss ja söömiseks on sinnasamasse püstitatud söögilaud. Tundub, et sama pererahvas majandab veel vähemalt paari sarnase pisikese majutuspaigaga. Alustuseks oleme väga näljased ja küsime kiiret lõunat. Köök on sealsamas ja toit valmib kohe ja kiiresti. Nii häid baklažaane ei ole ma varem ega hiljem enam saanud.

Lauake, kata end! Linnupete enne päikeseloojangut müüril - baklažaanid ja riis. Mmmmmaitsev!

Oleme kindlalt otsustanud, et täna vaatame päikeseloojangut Müürilt. Perenaine jagab juhatust kohalejõudmiseks ning ega's oodata midagi pole, kui me päris suure pimeda peale jääda ei taha.
Teoreetiliselt on kõik justnagu lihtne. Kõik vasakule pööravad teed peaksid viima Müürini. See on enamjaolt ka kogu aeg näha, küll lähemal, küll kaugemal. Aga isegi päris lähedalt võib see olla päris kättesaamatu, kui okkalise võsaga kaetud mägi ees on. Teeme kaks luhtunud katset leida lühim tee. Ikka üles mäkke, kuniks rada lihtsalt otsa saab. Ja siis tuleb jälle tagasi alla ronida, mis teatavasti on reeglina keerulisem, kui ülesminek. Lõpuks saame siiski õige otsa peale. Müürilemineku reegel nr 1:  lühim tee ei ole alati kiireim. Ja reegel nr 2, mitte vähem oluline: lähene objektile alati võimalikust madalaimast punktist. Enne sihini jõudmist hoiatab sinine silt tee ääres, et Müür ei ole turistidele avatud. Ühtlasi palutakse toetada Müüri taastamist. Tee teeb ristudes Müüri katki. Valida on, kas minna vasakule või paremale poole. Parem pool on okastraataiaga piiratud ja algus tundub suhteliselt mahe ja lauge. Ehk siis liiga lihtne. Reegel nr 3: Müür ei ole kunagi selline, nagu eemalt vaadates näib. Otsustame, et päikeseloojangut vaatama läheme seekord vasakule. Kõrgemalt näeb ju paremini :)

Müür. Nõnda lähedal, aga samas kättesaamatult kaugel.


Kohati vähem, kohati rohkem katki. Aga nagu Madli elutargalt mõne eriti lagunenud koha peal ütles - kui see müür on 500+ aastat püsinud, ei varise ta tõenäoliselt ka siis kokku, kui meie siit nüüd praegu üle ronime.

Eluslooduse puudumise üle kurta ei saanud. Reegel nr 4: hoidu serva poole, seal on vähem okastega põõsaid ja suuri ämblikke.

Mõni koht müürist on ilusam kui teine. Vaata ka reegel nr 4.

Kui seda Müüri ees ei oleks ...

Reegel nr 5 - kui Müüril ei ole võimalik enam liikuda, tuleb liikuda väljaspool Müüri. Alla ei ole vaja vaadata, ainult oma jalge alla, niipalju kui vaja.

Seal ta läheb - kuniks silm ulatub ja päike loojub. Ikka mööda mäeharju.

Homme läheme sinnapoole (kui me ikka enne pimedat siitpoolt alla saame).


Pärast teist vahitorni peame tagasi pöörama. Müür läheb oma teed edasi, ikka ülespoole ja ülespoole, kuniks silm seletab. Kui me tagasi jõuame, on tee peal kaks hiina poissi, kes on nõuks võtnud Müürile ööbima minna. Sinna teisele poole, kuhu meil homme kavas minna. Sündmustest ette rutates - hommikul me neid seal küll ööbimas ei leia. 
Külla tagasi minnes jääme juba suure pimeda kätte. Kohtume veel ühe Ukraina tüdrukuga, kes on Pekingis näitekunsti õppimas. Õhtusöök, kohalik õlu ja aeg on magama minna, sest homne päikesetõus ootab meid taas Müüril. 




** sõna otseses mõttes, päriselt ka, aga ainult homme

04 november 2018

Valitud hetki hommikusest Pekingist

Varahommikusel tõusmisel on mõned väikesed eelised. Kuna on veel pühad ka, siis ei ole kusagil näha tööleruttavaid masse. Saab rahulikult ringi vaadata, ilma et kusagile kiirustada oleks vaja.

Taamal mingi jõustruktuuri hoone (kaitseministeerium või midagi sarnast). Need poisid ennast tegelikult pildistada ei luba, aga teeseldes täielikku blondiini, jõuab Madli ikkagi klõpsu ära teha. Ja modellid jäävad pärast seda endiselt postile.  

Park on praktiliselt inimtühi, mõned erandid välja arvatud. Katsume kompositsiooni sulanduda.
 
Hmmm. Lapsed rihma otsas? Ja miks neid kolm tükki korraga on? Arvestades, et Hiinas on pikka aega kehtinud ühelapsepoliitika, oletame, et mõned peavad laenatud olema. Aga turvalisus ennnekõike. Näib, et keegi selle vastu ei protesteeri ka.
Tänapäeva Hiina elulisemad-olulisemad sümbolid läbi lillede (vasakult paremale lugedes): kiirrongid, QR-kood, ostukäru, mis vist siiski tähendas midagi muud kui lihtsalt ostukäru- veebikaubandust äkitselt-, ning lõpuks jalgratas mis on vististi lihtsalt jalgratas. All paremas nurgas on boonuseks päris jalgratas ka. 

Hommikusöök hutongis, the best of Beijing. Toiduvaliku on teinud Madli sõber ja endine korterinaaber Katie, kes muuseas, on kohapeal ametis ka toidugiidina. Tegemist pop-up hommikusöögi kohaga. Päeval tegutseb siin rupskirestoran. Pannkook tuli ühest teisest kohast. Kõik oli äraütlemata hää :)

03 november 2018

Wake up and ..... run !!!

Puhkust me maha ei maga! Mis tähendab, et puhkamisest saab puhata alles siis, kui puhkus läbi. Seda joont hoiame nüüd kaks järgmist nädalat, väikeste nõrkusehetkedega muidugi :).

Esmaspäeval, 1.oktoobril, tähistavad mandri-hiinlased Rahvavabariigi (People's Republic) loomise aastapäeva. Mina nõukaaegse lapsena nimetan selle muidugi kiiresti ümber kohalikuks oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks. Mis sellest, et Hiina Rahvavabariigi ametlik asutamine toimus tegelikult 21.septembril ja oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistati hoopis 7.novembril. Rahvavabariik on asutatud aastal 1949 ja saab seega juba 69-aastaseks. Inglise keeles on tähtpäeva nimi National Day ja tähtis on see ka selle poolest, et sellele järgneb üleriigiline puhkusenädal ehk Golden Week. No õigupoolest pole see nädal, vaid ametlikult antakse puhkamiseks ainult kolm tööpäeva. Hiinas loetakse puhkust tööpäevades, mitte kalendripäevades, nagu meil siin. Ja et seda puhkust tõepoolest nädalapikkuseks venitada, tuleb sellele eelneval nädalavahetusel tööl käia. Sellepärast Madli pühapäeval, kui ma Pekingisse jõuan, tööl ongi.
Ja kuna me nagunii paar päeva Pekingis veedame, oleks ju lahe minna Keelatud Linna vaatama, kuidas hiinlased oma riigi aastapäeva tähistavad. Madli on aastaid tagasi - kui ta Pekingis ühe semestri mandariini keelt õppis -, seda uudistamas käinud ja arvab, et see võiks olla väärt varast tõusmist ja rahvahulkades tunglemist. Pidustused algavad päikesetõusul hümni ja tuvide lendulaskmisega, millele järgneb sõjaväeparaad. Paljud maainimesed on selleks puhuks pealinna sõitnud, et kogu seda ilu näha. Päike tõuseb sel aastaajal Pekingis loetud minutid peale kella kuut hommikul. Aga Peking on teatavasti suur linn ja punktist A punkti B liikumiseks võib kuluda määramatu hulk aega, isegi kui mõlemad punktid asuvad kesklinnas või selle lähimas ümbruses (mitte siiski nii lähedal, et nende vahel jalgsi või jalgrattaga liikuda). Äratuskell heliseb enne viite varahommikul. Kõiges, mis meist endist sõltub, suudame kenasti graafikus püsida. Kuidagi ei tule välja aga takso tellimine. No ei toimi. Tiananmeni väljaku piirkonda sõitmiseks normaalse ajaga taksot ei ole lihtsalt võimalik tellida. Läheb käiku variant B - kombo, mis koosneb jalgrattast ja metroost. Mina, ma olen ju jalgrattur. Poolhämaras, aoeelses Pekingis jalgrattaga sõitmine tekitab mus leebelt väljendades kerget kõhedust. Esimest korda Pekingi liikuses jalgrattaga. No see varahommikune liiklus on küll üsna hõre, aga teatavate liiklusreeglitega harjunule ikkagi sutsu hektiline. Reegel on, et reegleid ei ole. Igaüks vastutab ise selle eest, et elu ja tervisega sihtpunkti jõuab. Seega - ole tähelepanelik ja ära kiirusta. Viimane on tõesti põhiline - mingit üleannetut kihutamist Pekingi tänavatel endale lubada ei saa. Sest kunagi ei tea, missuguse manöövri võib teha vahetult sinu ees sõitev mammi. Või kas keegi kogemata kõrvaltrealt otsustab teha väikese põike. Ka klassikaga - otse sinu trajektoorile avanev autouks -, tuleb siin arvestada, sest jalgrattateede serv on sageli täis parkivaid sõidukeid. Pisiasjad, et sul ei ole rattakingi jalas, lenks on nagu tallesaba, sadul suvalisel kõrgusel (neid sadulaid annab küll tõsta, aga teatud piirini), tuleb liigitada eluks mittevajaliku luksuse hulka. Tegelikult, kui silm hämarusega harjub ja jõuad kohaneda reeglivabaduse reegliga, on ratas punktist A punkti B liikumiseks täitsa sobiv vahend. Eriti juhul, kui teekond ei ole väga pikk ja tülikaid tänavaületusi on minimaalselt.
Etapp kaks on metroo. Metroo alustab tööd varahommikul pärast kelle viite, täpsemini sõlltuvalt sellest, millisest peatusest siseneda plaanite. Piletiost ja turvakontroll. Vagunid on oodatult suhteliselt täis, aga mitte nii hullusti nagu tipptunnil Shanghais. No ja siis selgub, et Tiananmenil seekord peatust ei ole. Ilmselt justnimelt aastapäevapidustuste tõttu. Kell aga tiksub omasoodu ja päikesetõusuni on oi-oi kui vähe aega. Ja kui me üks peatus enne Tiananmeni mittepeatust rongilt maha saame, ei ole õigeks ajaks kohale jõudmiseks enam muud varianti, kui joosta. Mitte lihtsalt joosta, aga KIIRESTI  joosta. Veel täpsemaks minnes - takistusjoosta. Sest väljakule viiv tänav on paksult rahvast täis. Natuke lihtsamaks teeb olukorra see, et kõik inimesed liiguvad ühes suunas - sinna, kuhu meiegi. Ja siis me jooksemegi. Pulsikella kumbki käima ei pane, ega usun, et keskmine kiirus jääb kusagile pluss-miinus 5 min/km kanti. Varahommikuseks kohvijooksuks seda hästi nimetada ei kannata. Õnneks on mõlemad jooksjad heas vormis. Hoolimata puuduvast spordiriietuset jõuame Keelatud Linna väravale täpselt hetkeks, kui tuvid lendu lastakse. Hümn jääb kuulmata ja inimesi väravatest seekord sisse ei lasta. Kuniks silm ulatub, on Keelatud Linna esine täidetud ühtlase inimvaibaga. Patriotismi ilmingud visualiseeruvad punaste südamekujuliste kleepsudega põskedel ja väikeste lehvivate rahvuslippudega. Neid on, aga mitte massiliselt. Madli ütleb, et võrreldes eelmise korraga (see pidi siis olema vist 2010-da aasta sügis?), on lippe tunduvalt vähem. Samas on enamus rahvast väljakul mitte pekinglased, vaid  kaugemalt pealinna tulnud. Omajagu on ka väikseid lapsi, kes vanemate turjal kogu ilu naudivad. Pikalt seda pidu ei ole, sest algava paraadi jaoks käsutatakse rahvas päris kiiresti platsilt minema. Kõõlume piirdeaia servas ja jälgime liikuvaid rahvamasse.



















28 oktoober 2018

Pass ja peldikupaber


Pass ja peldikupaber on kaks sellist asja, mis Hiinas tuuritades igal juhul kogu aeg kaasas peavad olema. Passita ei saa osta bussi- ja rongipileteid ja nagu päeva lõpuks selgub, ka pileteid Laoshe Tea House's toimuvale showle. Pass on kohustuslik ka siis, kui tahad rongi- või bussipileteid tagasi müüa. Õnneks on veel jalgratta ja taksoga võimalik nii sõita, et passi ei küsita. Kuigi, väidetavalt tulevad taksondusse peagi kohustuslikud salvestusseadmed. Ikka klientide turvalisuse huvides. Ahjaa, linnaliinibussiga vist saab ka passivabalt sõita. Ja metrooga. See-eest on kohustuslikud turvaväravad ja metalliotsijatega varustatud mehed-naised kõigis metroojaamades. Kümme aastat tagasi olid sellised turvameetmed vist ainult teatud strateegilistes punktides - näiteks Tiananmeni väljakul. Ning politseimuuseumisse - mis oli muuseas tasuta-, ei saanud samuti pääset ilma passi näitamata. Majutuspaikadest ma parem ei räägigi. Eriti Suur Vend jälgib sind kõikjal (või peaaegu kõikjal). Kaamerad on üleval bussides ja isegi Müüri mahajäetud osadel. Kiirteedel sähvivad lakkamatult kaamerate välgud. Õnneks või õnnetuseks ei suuda ilmselt keegi täna (veel) kogu seda informatsiooni kuidagi operatiivselt ja süsteemselt töödelda ja hallata. Ja usun, et kuniks sa mingil põhjusel ei satu teatud organite huviorbiiti, on see vaid igapäevane tüütus, millega leppida. Teisest küljest, tõepoolest, küllap see distsiplineerib ka kohalikke kurjategijaid.

Peatükk peldikupaber valmistab alguses isegi rohkem peavalu. Sest see ununeb lihtsalt taskusse panna. Avalikes mitmetärniWC-des on küll seinal paberihoidjad, aga mitte ribagi paberit pole noisse installeeritud. Erandiks on majutusasutused ja mõned mittehiinlaste peetavad kohvikud-restoranid, paljuks me sellistesse üldse satume. Pekingis ikka paari kohta, mujal mitte. Kanalisatsioon on tuline teema. Nii mitmeski paigas on vanad tänavad üles kaevatud, rajamaks uusi torustikke. Hiinas on enim avalikke tualette kui kusagil mujal, kuhu ma eales rändama olen sattunud. Pekingi hutongides on aga endiselt hulganisti maju, kus puudub nii kraanivesi kui ka kanalisatsioon. Ei ole sugugi haruldane vaatepilt näha kohalikke kusagil tänaval hambaid pesemas. Sestap on avalike käimlate rajamine selliseid olusid arvestades tegelikult täiesti arukas ja vajalik ettevõtmine. Ja et riik lisaks tasuta veele ja kanalistsioonile enam miljarditele tasuta paberit jagada ei taha, on ka täiesti arusaadav. Küllap nad alguses ikkagi üritasid - kui arvestada, et paberihoidjad on ju paigaldatud -, aga ilmselt osutus see ülejõukäivaks ettevõtmiseks. Ja jumala eest ei tohi paberit potist veega alla lasta, vaid tuleb see ikka pärast tarvitamist ilusti prügikasti visata. Ühes restoranis - vist oli see Kunmingis, mitte Pekingis - lubab silt WC-s trahviga ähvardades ainult pissimise. Muude hädade jaoks tuleb uus, parem paik otsida. Lõpuks harjub inimene kõigega, ka sellega, et vetsupaber peab kogu aeg tagataskus olema. Õnneks ei võta see palju ruumi ja ei ole ka eriti raske. Ja kui juhtub ununema, saab sõbralt laenata.

Ühesõnaga - pass ja peldikupaber taskusse ja valmis seiklusteks!

Ps. Unustasin muidugi mobiiltelefoni. Aga see peaks tulema koos kohapeal elava reisikaaslasega. Et siis nautida kõik hüvesid, mida võimaldavad WeChatPay, AliPay, Baidu ja muud toredad, mis muudavad Hiinas toimetamise tublisti mugavamaks ja sujuvamaks. Lehvitad telefoniga, piiks ja valmis! Ainult aku ei tohi valel ajal tühjaks saada. Isegi praktiliselt eikellegimaal saad kohaliku vanatädi käest nälja kustutuseks telefoni viibutades paar õuna osta. Täpselt.

27 oktoober 2018

10 aastat ja 4 kuud hiljem. China reloaded.

Proloog

Mis juhtub siis, kui sa hooaja põhivõistluse eelõhtul rattaga üle pea käid? Kui sa ühel hetkel teadvusele tuled, haavad ja õmblused üle loed, ja mõistad, et triatloniga on selleks aastaks ühel pool? Masterplan oli EM Tartus ja Ironman Itaalias. Plaan B on Tiibet. Seejärel selgub, et Tiibeti lube ei pruugi õigeks ajaks kätte saada. Tõenäosus on fifty-fifty. Sünnib plaan C, mis koosneb mitmetest väiksematest ja suurematest plaanidest. Ja vaadates ilustamata näkku tõsiasjale, et reisi esimene nädal on National Holiday, mil enamasti ka kõik hiinlased ringi reisivad, järgneb ruttu tõdemus, et ees on ootamas #nopandasholiday. Kõigele muule oleme aga avatud.


Beijing. The Capital.

Aasta on parajalt pikk periood, et unustada, kuidas on väljapoole Euroopat reisida. Olen tänulik Aeroflotile võimaluse eest vene keelt rääkida. Esiti konarlikult küll, aga ikkagi rõõmuga.
Lend jõuab Pekingisse pühapäeva varahommikul kell  4. Kohver on alles (hurraa!) ja Madli tuleb mulle lennujaama vastu. Tal on tööpäev. Mul on sissejuhatus Pekingisse. Madli töökaaslased rabavad mind jalust hiiglasliku lillekimbuga. Sünnipäev kestab endiselt, hurraa ja aitäh!

Paraadpilt

Lõunal

Õnneks oli Madlil kodus ämber, kuhu kimp panna :)


Seejärel on aeg minna iseseisvalt Pealinna avastama. Olgem ausad, arvestades lennul kaduma läinud unetunde ja ajavahet, ei ole ma hiigelkarbis nimega Peking just kõikse kirkam pliiats. Sestap otsustan teha värskendava jalutuskäigu vana Suvepalee varemetel. Täiesti pretensioonitult ja ilma eriliste ootusteta. Arvestades ka seda, et muud tähtsad kohad on mul juba varasemalt nähtud. Peking on päikesepaisteline ja tuuline. Metrooga saan hakkama. Piletiostmise juures tuleb käed-jalad ja miimika appi võtta. Töötab.




Ahjaa, tagasi jõudsin ka ikka täitsa sujuvalt ja õigeks ajaks. Uneaeg algas õige varakult, sest järgmisel hommikul oli plaanis Tiananmeni väljakule pidustusi ja paraadi vaatama minna.  



26 september 2018

Telefon teab

WeChatin varahommikul oma Hiinas elava lapsega.

Toksin sisse sõna "vahetusaasta". Telefoni speller teeb sellest välkkiirelt "vahetusala".

Kohe näha, et triatleedi telefon.

16 september 2018

Suurlinna tuled. Suurlinna tuled?

Millal ma viimati "just for fun" Tallinnas käisin? Eelmise aasta novembris David Garretti kontserdil äkki? Kuigi see oli pigem sinna-kontsert-tagasi (meeleheitlikult unega võideldes) ja Saku Suurhallist kusagile kaugemale ei jõudnudki. Küllap vist.

Nüüd on siis mingis mõttes ring täis saanud. Pärast juulikuist rattaõnnetust oli selge, et Emilia-Romagna IM jääb minust sel aastal tegemata. Ehk on järgmisel aastal vähem ebaõnne ja hooaeg ei lõppe enne põhivõistlusi. Orienteerusime siis kiirelt ümber ja plaan B kõlas nagu Tiibet. Ehk siis taaskord tuli ette võtta Hiina viisa hankimise okkaline teekond. Bussiga Tallinna, omal kahel jalal Kadriorgu. Kümme aastat tagasi läbisin täpselt sama teekonna. Ja kui viisa ankeedis küsiti minu käest, mis kuupäeval mu eelmine Hiina viisa väljastati, siis oli faktiotsingul põhjus väike ajarännak teha. Täna oli vaade pargi poolt saatkonna tagaküljele tunduvalt kontrastsem - ühest majast oli saanud restoran. Lähemal naabril nõnda hästi ei olnud läinud - see ehitis oli suisa varisemisohtlikuks tunnistatud.



Saatkonna värava taga oli ootel vähemalt 30+ inimest. See tekitas minus kerge stardiärevuse, sest Tiibeti loa tõttu ei olnud mul mitte mingit varianti taotlus mõnel järgmisel korral (loe:järgmisel teisipäeval) sisse anda. Selgus, et tegu oli turismigrupiga, kellel -erinevalt kõigist ülejäänuist, keda elava järjekorra alusel pidi teenindatama-, oli olemas broneering. Wechattisin jooksvalt Madliga, kes andis nõu sissesaamiseks küünarnukid mängu panna. Kaudselt ma seda tegingi. Grupp kutsuti sisse, teistele anti korraldus värava taha ootama jääda. Kuna keegi konkreetselt sisenejaid üle ei lugenud, otsustasin kindluse mõttes ikkagi ka grupi lõpus siseneda. Riske tuleb võimalusel minimeerida. Majja esialgu muidugi ei mahtunud, sest seda ei olnud viimase kümne aasta jooksul sugugi suuremaks ehitatud. Toetasin end trepimademele ja ootasin. Ilm oli õnneks mõnus. Midagi nad seal sees toimetasid, sest üksikuid inimesi hakkas vaikselt välja tilkuma ja trapimademe asemel sain peagi välisukselt tuge otsida. Mingil ajahetkel tuli G4S turvamees ja avas väravad ka ülejäänud ootajatele, kes ennast hoovi peal korratusse rivvi võtsid.
Kui ma juba koridori jõudsin, oli eespool tunda draama hõngu. Ühe naise dokumente ei võetud vastu. Õnnetu oli häälekalt endast väljas ja kaaslased tõttasid teda lohutama. Jutust selgus, et foto ei sobinud. Mingi hetk hiljem tuli järgmine naine, kes kuulutas, et kõigil, kel tukad on, tuleb minna uut pilti tegema. Mismõttes nagu? Üks oranžis pluusis grupijuht võttis tagasilükatud sappa ja koos mindi fotograafile. Teine jäi luugi juurde asjatama. Ja siis saadeti järgmine naine tagasi. Jällegi tukk. Kiilaspäisusele kalduvad mehed said kiiresti luugi eest läbi - iirise ja foto skänn, sõrmejäljed, ja tehtud see oligi. Järgmine tütarlaps. Ilma tukata, blond. Foto skännimisel selgus, et liiga blond. Asjaosalise hämming - aga ma olengi ju blond, mismõttes liiga hele? Teine grupijuht tuli tagasi, et järgmised modellid auto peale võtta. Need, kes piltidega tagasi, astusid loomulikult uuesti luugi ette järgmisele katsele. Ja aeg venis ja venis. Järjekord ei liikunud. Üks naine, kes oli kinnipandud tukaga uue pildi teinud, osutus liiga tumedaks (ei olnud mustanahaline, ausõna). Poisid minu selja taga rääkisid, et neil on juba kolmas katse pabereid sisse anda. Eelmistel kordadel oli lihtsalt aeg enne otsa saanud, kui järg nendeni jõudis. Täna, tundus, oli vähemalt võimalus, aga sellise tempoga hakkas lootus vaikselt hääbuma. Igasugu imelikke mõtteid tikkus pähe. Näiteks: ma olen blond. Mul on tukk. Juba kaks põhjust, mille pärast muretseda. Küsisin tagasitulnud grupijuhi käest, kus Tallinnas see koht on, kus Hiina viisa jaoks pilte osatakse teha. Nii igaks juhuks, et teaks, kuhu tormata, kui vaja. Siiski, otsustasin, et enne ei torma, kui minu foto ametlikult viisakõlbmatuks tunnistatakse. Ja uskumatu - jõudsingi ära oodata hetke, mil mind luugi juurde kutsuti. Näppepidi sõrmejäljelugejas, püüdsin ette aimata küsimusi, mis dokumente lehitseval naisel tekkisid. Ei, mul ei ole hotellibroneeringut. Mu tütar elab ja töötab Pekingis. Kutse ja dokumendid on pakis olemas. Ja edasi läheme Tiibetisse. See pitsatiga on turismifirma tõend. Nemad korraldavad kõik. Ma ei pannudki tähele, millal mu foto skännerist läbi käis. Mees küsis veel üle, kas ma tahan ekspressviisat - jah! ja ütles, et selle saab kätte teisipäeval. See kõik kestis umbes paar hetke. Pass ja paberid läinud, astusin saatkonnast välja. Tunne oli küll selline, et huhh, läbi sai! Nagu oleks vähemalt poolmaratoni jooksnud. Ahjaa, tuttavaid inimesi oli ka liikvel. Karl Martin Sinijärv, keda ma pärast ülikooli lõpetamist "looduses" polnud enam kordagi kohanud, oli viisa järel käimas. Ja Kaia Kanepi astus läbi. Küllap on tal Hiinas mingi turniir tulemas. Tagasiteel kogunes rahvas Kadrioru staadionile Gerd Kanteri lahkumisetendust vaatama. Ma sinna seekord ei jäänud, oli vaja minna Ülemiste Matkasporti matkasaabaste otsingule. See selleks.
Kui ma siis lõpuks, seljakott "An Adventure for Your Soul" saapakarbiga täidetud, bussijaama jõudsin, oli kella kaheksane Tartu buss juba vägagi välja müüdud. Kui ma seepeale raskelt ohkasin "veel poolteist tundi Tallinnas - nuuks", arvas piletimüüja, et jõuan Ülemistest kella kaheksase rongi peale, kui kohe minema hakkan. Sain talt kaasa juhised "tramm nr 4 väljub Tartu maanteelt, pileti saab sularaha eest osta trammijuhilt, Ülemiste jaam on kohe sealsamas, trammist väljudes näha". Ja ta oskas isegi öelda, et trammi väljumiseni on 5 minutit. Täielik success! Kappasin trammipeatusesse ja sõitsin 4 peatust jänest, sest minu väiksem sularaha oli täiesti juhuslikult 20 euri - sorry!. Jaama jõudmiseks tuli küll mingite ehitusplatside vahel rallida, aga mõned inimesed läksid ees ja ega eriti mujale minna ei olnudki. Perrooni valikuga oli ka hetkeline kõhklus, aga loogika ütles, et küllap tuleb sinna minna, kus rohkem inimesi ootel. Rongide puhul ei saa ju selles kunagi kindel olla, millise külje pealt nad parasjagu oma uksi avavad.
Raudteejaamast tuli muidugi veel läbi linna autoni kõndida, sest see ootas mind teispool Turu silda. Ülikooli raamatukogu ees toimus mingi suuremat sorti helkurvestides ebakainete noorte kogunemine, isegi kiirabi oli kohale kutsutud. Muidu oli teisipäeva õhtune Tartu vaikne ja rahulik. Nagu üks väike puust, klaasist ja betoonist linn olema peabki.

20 august 2018

Teine reaalsus

Oojaa. See kõik on siin alles, aga miski pole enam endine. Sest kõik võib muutuda vaid hetkega.
Reedel võeti mul kips maha. Natuke kahju oli ka, sest see tõmbas tähelepanu ja inimesed tundsid mind selle järgi ära ja tervitasid juba kaugelt. Rääkimata hilisõhtustest romantilistest sidumismängudest Raekoja platsil.
Nõudsin traumas korduvkülastusel endale ortoosi ja see mulle ka välja kirjutati. Küsisin, kas on OK, kui ma sellega ujuma lähen. Tohter arvas, et see saab ju märjaks. Mina mõtlesin - aga ta ju kuivab pärast ära! Peamiselt silmas pidades seda, et kips oleks vette sattudes ilmselt varem või hiljem lihtsalt lagunenud. Päev hiljem, Võrtsjärves, kusagil Tondisaare ja Limnoloogia vahel, ma sellelt ortoosilt siis ka süütuse võtsin.
Kuigi ma olen vist peaaegu leppinud sellega, et mu hooaeg on selleks aastaks lõppenud, ei tee see enesega hakkamasaamist oluliselt lihtsamaks. Spordi aseaine on sport kipsis või ortoosis käega. Ja tore on kõrretoidult üle minna mõnevõrra tahkema ainese manustamisele. Homme võetakse hammastelt lahas ka maha.
Ja siis sa näed seestpoolt seda projektipõhist maailma, mille tänapäeva inime loonud on. See on tegelikult päris küüniline. Kõigel on hinnasildid küljes. Elu kui konveieril, silmipimestavalt efektiivne. Jah, ma jäin ellu. Ma tean, et kõik, mida raha eest saab, on odav. Tean, et minu ratas on karbonist, aga ma ise ei ole. Teadsin seda varem ka.




Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...