Ma ei söanda praegu isegi sosinal hõisata. Hiina saatkond võttis täna lõpuks mu paberid vastu, kuigi oodates-kuulates-vaadates tekkis hetkeks tunne, et mul pole lootustki seda viisat saada. Ühele kodanikule mu ees öeldi, et töökoha tõend peab olema ingliskeelne (mul oli eesti keeles ja kusagil pole öeldud, mis keeles peab olema. Saaks hiinakeelse ka, kui ainult keegi küsiks.) Järgmise taotleja hotellibroneeringutega poldud rahul ja paberid visati tagasi. Venekeelne mees oli, ütles, et sõidab järgmisel nädalal ära ja tal on sel ajal kindlasti passi vaja. Aga see ei lugenud midagi. Ja stend nende kurikuulsate infolehtedega, mis eelmisel korral leti kohal rippusid, oli tõstetud lausa esikusse. Ma usun, et see oli Leo Hosteli ilus värviline voucher, mis nende südamed murdis, igatahes vene aktsendiga eesti keelt kõnelev naisterahvas – vist sama, kes viimasel korral – lappas mu pabereid nii- ja naapidi, küsis lõpuks passi ja kirjutas kviitungi vastuse kuupäevaga. See muidugi ei tähenda, et mulle tingimata viisa antakse. Aga ma väga loodan. Meeleheitlikult.
Halva ilmaga Tallinnasse minek peaks õigupoolest lausa seadusega keelatud olema. Paha ilm on halb enne. Külmetad trammipeatuses, viisapabereid vastu ei võeta ja sööma pole ka kusagile normaalsesse kohta minna. Ja Tartus tervitab sind lõpuks lausvihm, mis paneb niigi nutusele päevale suisa vesise punkti (17.aprill). Selliseid lüüasaamisi ei ravi isegi hea punane vein.
Täna oli õnneks soe ja ilus. Hommikune buss peatus taas ka lennujaamas. Tallinna lennujaam tekitab mus alati vastakaid tundeid. Lahkumised (enamasti pikemaks ajaks, kui eales aimata oskaks) ja saabumised (kui sind ei oota keegi ja Eestimaa ilm on hall ja troostitu). See juurdeehitus, mis terminalile tehtud on, meenutab kahetsusväärselt 90-ndate aastate esimese poole ridaelamuid. Minu 
silma kriibib selle nägemine iga kord päris valusalt. Vana hoone on stiilne ja vähemalt väljastpoolt viisakalt renoveeritud, aga see uus .... Kes on see mees, kes Tallinna linnas neid ehituslube väljastab? Minu nõrdimus tuleb südamest, ausõna, ja seetõttu pööran ma oma pilgu hoopis lennujaama ees olevale autoparklale. Kus ei ole ainsatki rõõmsalt värvilist autot. Hinnalised, aga hallid.
Halva ilmaga Tallinnasse minek peaks õigupoolest lausa seadusega keelatud olema. Paha ilm on halb enne. Külmetad trammipeatuses, viisapabereid vastu ei võeta ja sööma pole ka kusagile normaalsesse kohta minna. Ja Tartus tervitab sind lõpuks lausvihm, mis paneb niigi nutusele päevale suisa vesise punkti (17.aprill). Selliseid lüüasaamisi ei ravi isegi hea punane vein.
Täna oli õnneks soe ja ilus. Hommikune buss peatus taas ka lennujaamas. Tallinna lennujaam tekitab mus alati vastakaid tundeid. Lahkumised (enamasti pikemaks ajaks, kui eales aimata oskaks) ja saabumised (kui sind ei oota keegi ja Eestimaa ilm on hall ja troostitu). See juurdeehitus, mis terminalile tehtud on, meenutab kahetsusväärselt 90-ndate aastate esimese poole ridaelamuid. Minu 
silma kriibib selle nägemine iga kord päris valusalt. Vana hoone on stiilne ja vähemalt väljastpoolt viisakalt renoveeritud, aga see uus .... Kes on see mees, kes Tallinna linnas neid ehituslube väljastab? Minu nõrdimus tuleb südamest, ausõna, ja seetõttu pööran ma oma pilgu hoopis lennujaama ees olevale autoparklale. Kus ei ole ainsatki rõõmsalt värvilist autot. Hinnalised, aga hallid. 
Bussijaamast Kadriorgu läksin lausa teadlikult jalgsi. Vahtisin pea kuklas tänavaäärseid ja natuke kaugemaid maju ning jalakäijate valgusfoore, seal, kus neid oli. Jalutuskäik läks üllatavalt kiiresti, mis tähendab, et mul jäi piisavalt aega ka pargis patseerimiseks. Püüdsin leida paika, kus oleks vähem rahvast. Aga leidsin hoopis mitu kurba maja. 
Kadriorg asub iseenesest äärmiselt geniaalse koha peal – ühel pool meri, teisel kõrge kaldapealne. Renoveeritud ja päris uued majad (viimaseid on siin üllatavalt rohkesti) torkavad erksalt silma. Aga siis vanad, ebamäärast pruuni karva või suisa luitunud, katkistest vihmaveerennidest jooksnud veest mädandatud seintega – kelle omad on need? Äkitselt oleks Tallinnassegi vaja oma Supilinna Seltsi, kes iga vana maja lammutamise ohu korral kõva kisa teeks ja sellega rahva tähelepanu tõmbaks? Sest neid ’päris uusi’ on siia ikka väga palju ehitatud. Ja mõned päris vanad ja ilusad seisavad täiesti jumalast hüljatuna ainult paari sammu kaugusel Narva maanteest. Eriti muserdav on Hiina saatkonna ümbrus. Piritapoolne naabermaja on erakordselt laiade räästaalustega puithoone, mille külge kellegi osavad käed ja piiratud mõistus on pookinud mingeid veidraid juurdeehitisi. Mis on pealegi poolikud. Linna poole jäävad kaks sootuks hüljatud väljanägemisega hoonet. Kas see on omanike ahnus, saamatus või kellegi eesmärgipärane tegutsemine? Need lagunevad majad praktiliselt Tallinna kesklinnas, ma mõtlen. Tartus on taolist rikkalike dekoratsioonidega puitarhitektuuri tunduvalt vähem. Haapsalu supelsakste stiil? Vene kaupmehed? Kes olid need, kes maksid kunagi nende tornide, hävinud puitbalustraadide ja nikerdatud räästasarikate eest? Ja kas laseb keegi neil täna teadlikult laguneda, et omandada hiljem väärtuslik maalapp ilma tülika vana majata? Äärmiselt lühinägelik mu meelest. Sest selle elukeskkonna põhiväärtuse moodustavad just nimelt need vanad majad. Igatahes, Supilinna Selts peaks kiiremas korras kaaluma oma tegevuse laiendamist Tallinna suunal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar