Diarios de motocicleta

Vaatasin eile õhtul Arte pealt. Kõigepealt oli väike lootus, et on hispaaniakeelne film prantsuskeelsete subtiitritega, aga kus sa sellega – kõik viimseni oli prantsuse keelde dubleeritud. Subtiitrid olid ainult laulusõnadel. Seega ei saanud ma tekstist mitte kübetki aru. Nojah, üksikutest sõnadest ja lausetest küll, aga sisu mõistmiseks jäi sellest väheks. Maastikud olid see-eest kõnekad. Kui saaks ajas tagasi rännata, siis 50-ndate aastate Lõuna-Ameerika oleks peaaegu unistus number üks. Ilma turistideta Lõuna-Ameerika.
Film oli tegelikult kurb. Ernesto naeratas väga harva – jäi tunne, nagu kannaks ta kogu maailma muresid oma õlgadel ja see takistaks tal elu nautida. Aga ehk oligi see tema roll selles ilmas? Sõber Alberto oli õnneks hoopis teisest puust mees – kelmikas, armastas tantsida ja kulges rõõmsalt läbi aja. Aga .... kuigi see retk muutis oluliselt nimelt Ernesto saatust, oli ässitajaks ja eestvedajaks ju hoopis Alberto? Ega ma ju ei tea, kumb neist oma valikutes õnnelikum oli, sest Alberto elu võeti filmi lõpus lakooniliselt kokku (naine, kolm last ja elu Kuubal), aga mis juhtus Che Guevaraga, sellest on loodetavasti kõik kuulnud.
Inspiratsiooni filmi vaatamiseks andis laul, mille Youtube’ lingi Madli mulle kunagi saatis:

Kuna ma (nagu tavaliselt) ei mäletanud, millisesse arvutisse täpselt see link saadetud sai, siis pidin ise uuesti otsima hakkama. Ning selle käigus avastasin, et ETV oli sama filmi näidanud 8.märtsi õhtul. Ja kus mina sel ajal olin? Loomulikult, pidutsesin Värska sanatooriumi baaris. :) Kahte head asja ju korraga ei saa.