Postitused

Kuvatud on kuupäeva september, 2007 postitused

Feliz cumpleaños!

See oli nii ilus, et ma lihtsalt tahtsin seda jagada. Minu megasuur sünnipäevakingitus, täpsemalt pea 7 mega suur. Saabus otse Hong Kongist. Laulavad-kõnelevad Josefine (Argentiina) ja Madli.


Pildid panin muusikale ise külge, sest see keskkond ei võimalda ainult laulu otse üles laadida. Virtuaalpidu ja kingituse üleandmine toimus tegelikult juba kaks nädalat tagasi - Mehhiko iseseisvuspäeval Hong Kongi aja järgi (tervitused Joelile!).
Aitäh !!! :)



Langevate ketaste hooaeg

Kujutis
Algaja discgolfari ülestunnistus. Ilma igasuguste süümepiinadeta.
Hommik algab loomulikult suhteliselt lõuna paiku. Kui me ükskord Tartust Mäeotsale jõuame, on kaugemad osalejad juba kohal ja action võib alata. Onu Raul nimetab ettevõtmise pidulikult Eesti kinnisteks meistrivõistlusteks discgolfis. Kõik ongi nagu päris. Võrreldes läinudaastase üritusega on vanajumal meie vastu sedapuhku tunduvalt lahkem ja kingib kena päikesepaistelise ilma (loe: need, kes ketast vette ei viska, ei saa ka põlvist saati läbimärjaks). Kõigepealt teeme taastutvust ketastega. Profid kannavad omi suurte kottidega kaasas. Igale algajale ja amatöörile eraldatakse kaks ketast – üks kaugviseteks ja teine lähiviseteks. Nojah, kui korralikult visata ei oska, siis lähevad ühe ja teise ketta eelised nagunii kaduma. Lähiviske ketas – see peaks võimaldama täpsemalt visata – on ümara servaga ja mõnusam käes hoida. Kaugviske jaoks mõeldu serv on terav ning viske ebaõnnestumiseks (unustagem siinkohal olematud tehnilise…

Pipi ja Pöial-Liisi

Mõnest asjast hakkad alles aastaid hiljem aru saama. Kirjutasin siin oma koolialguse juttu, kui korraga meenus Pipi. Kes ei tahtnud suureks saada (noh, need kommunaalmaksud ja konnasilmad, kõigest muust rääkimata). Olen minagi need saatuslikud sõnad – väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu – kunagi kõval häälel lausunud. Teatrilaval nimelt. Algklassides mängisin Pipi-näidendis nimiosa. Samast ajast on meelde jäänud, et järgmise aasta Pöial-Liisi näidendis mind peaossa enam ei valitud. Mäletan, et olin suht solvunud, sest Pipi-rolliga sain suurepäraselt hakkama. Arvatavasti mu omaaegsetel õpetajatel oli inimtüüpidest oma arusaamine. Esiteks ei sobinud kõik tüdrukud peaosadesse. Ja nendest, kes sobisid, olid mõned Pipid (röövlitütar Ronjat ei olnud siis veel tõlgitud) ja mõned Pöial-Liisid. Head õpetajad lihtsalt tunnevad inimesi. Pöial-Liisi on kahtlemata tore tüdruk, aga .... Pipi meeldib mulle ikkagi rohkem. Siiamaani.Aga ma vist vajan kehadublanti. Sellesse hobusetõstmise…

Kahekümne esimene esimene koolikell

Tegelikult valetan. Kui lüüa kokku kümme aastat keskkooli, kuus aastat ülikooli, viis aastat tehnikakõrgkooli ja üks aasta õpetajana (see läheb äkki hoopis poole eest, sest töötasin poole koormusega), siis peaks seekordne aasta olema hoopis kahekümne kolmas. Aga kui Madli koolisaatmise aastad ka juurde arvestada, siis .... ah, sellepärast ma vist jälle kooli läksingi, et tundsin, et ei oska enam arvutada :).
Igatahes oli tänane koolikell päriselt ka olemas. Ja helises. Tundsin end ühena miljoneist, ehk siis mind polnudki nagu päriselt olemas. Miljon on muidugi väike liialdus, sest Vanemuise kontserdisaal mahutab tunduvalt vähem inimesi. Aga teadmine, et koos sinuga alustab õpinguid peaaegu 1400 esmakursuslast, mõjus suhteliselt õõvastavalt. Aktus oli lühike ja kena. Direktori esinemine oli mõjukas (oh, tugeva autoritaarsuse hõng) ja konkreetne. Märksõnadeks eesmärgid, edu ja karjäär. Aga kuhu jäi see koht, et töö peab selle tegijale meeldima? Ahoi, inimesed, tööl veedate te suurima os…