29 september 2007

Feliz cumpleaños!

See oli nii ilus, et ma lihtsalt tahtsin seda jagada. Minu megasuur sünnipäevakingitus, täpsemalt pea 7 mega suur. Saabus otse Hong Kongist. Laulavad-kõnelevad Josefine (Argentiina) ja Madli.



Pildid panin muusikale ise külge, sest see keskkond ei võimalda ainult laulu otse üles laadida. Virtuaalpidu ja kingituse üleandmine toimus tegelikult juba kaks nädalat tagasi - Mehhiko iseseisvuspäeval Hong Kongi aja järgi (tervitused Joelile!).


Aitäh !!! :)





09 september 2007

Langevate ketaste hooaeg

Algaja discgolfari ülestunnistus. Ilma igasuguste süümepiinadeta.

Hommik algab loomulikult suhteliselt lõuna paiku. Kui me ükskord Tartust Mäeotsale jõuame, on kaugemad osalejad juba kohal ja action võib alata. Onu Raul nimetab ettevõtmise pidulikult Eesti kinnisteks meistrivõistlusteks discgolfis. Kõik ongi nagu päris. Võrreldes läinudaastase üritusega on vanajumal meie vastu sedapuhku tunduvalt lahkem ja kingib kena päikesepaistelise ilma (loe: need, kes ketast vette ei viska, ei saa ka põlvist saati läbimärjaks). Kõigepealt teeme taastutvust ketastega. Profid kannavad omi suurte kottidega kaasas. Igale algajale ja amatöörile eraldatakse kaks ketast – üks kaugviseteks ja teine lähiviseteks. Nojah, kui korralikult visata ei oska, siis lähevad ühe ja teise ketta eelised nagunii kaduma. Lähiviske ketas – see peaks võimaldama täpsemalt visata – on ümara servaga ja mõnusam käes hoida. Kaugviske jaoks mõeldu serv on terav ning viske ebaõnnestumiseks (unustagem siinkohal olematud tehnilised oskused) on peamiselt kaks varianti – a)näpud jäävad lihtsalt serva taha kinni ning b)ketas libiseb üleliia vara sõrmede vahelt. Mõlemal juhul on võsavise tagatud. Mis tähendab seda, et suure osa ajast tegeleme ronimis- ja roomamisõppustega kas metsa vahel, nõgesepuhmastes või halvimal juhul lausa all orus voolavas ojas. Vesi ei ole enam soe, uskuge mind. Profid sooritavad muidugi kauni trajektooriga heiteid otse korvide suunas. Kõige kurnavamad ongi kaks esimest pikka korvivahet. Kus kehtib põhimõte – miks otse visata, kui ringiga saab ka. Mitte just meelega, aga nii kukub lihtsalt välja.
Erilised maiuspalad on ka sellised korvid, mis on kenasti mööda metsasihti nägemisulatuses, aga kuhu ketas peab jõudma läbi kitsa puudega ümbritsetud koridori. Mis tegelikkuses tähendab seda, et teel eesmärgini proovitakse ära nii kogu traditsiooniliste võsavisete galerii kui ka rikošetiga heited vastu puutüvesid. Hea õnne korral maandub ketas pärast puuga kokkupõrget tagasi niidetud rajale, aga kui kehvemini läheb, tuleb taas sukelduda metsa viskevahendi otsinguile. See muidugi ei maandu peaaegu kunagi sinna, kuhu esialgu tundus maanduvat.

Kõige ekstreemsem on see osa rajast, kus teele jääb mõni veekogu. Meie rada ilmestab sügaval orus voolav oja, mille käänakuid kusagilt oruservast sugugi alati näha pole. Nii mõnedki kettad läbivad töö käigus karastava supluse. Selle eest, muuseas, ’premeeritakse’ viskajat lisapunktiga. Kõikide õnnelike vesigolfarite tarvis on ühe korvi juurde jäetud pikk roigas, millega kettaid välja saab õngitseda ning rajatud sild teisele kaldale, et liiga kaugele lennutatud ketastele kuiva jalaga ligi pääseks.

Mõnda korvi pole esialgu üldse näha. Õnneks on kogenumad kaaslased, kes oskavad juhatada, et eesmärk asub üle künka metsa sees ja visata tuleb vasakule, sest paremal jääraku all on tiik (seda pole muidugi ka näha). Ja vahet pole, kas visata tuleb mäest üles või mäest alla – esialgu läheb kõik nagunii metsa.

Sedamoodi saavad kõik lõpuks oma kaheksateist korvi läbitud. Igamees loeb ise oma viskeid ja iga korvi juures pannakse need numbrid protokolli ning loetakse lõpus kokku. Võidab see, kellel on väiksem number. Nagu jooksurajal, ausõna. Vahelduseks võiks ju võitjaks kuulutada selle, kes rohkem viskeid kogus? No nii vastupidavuse mõttes ja korvpalliga paralleele tuues.
Teeme teise ringi veel, kuniks valget aega. Liha grillida jõuab ju pimedas ka.

Õhtul kodus korjan tossupaela vahelt takjaid, raputan jalanõud metsasodist puhtaks, korjan juustest paar põdrakärbest ja plaasterdan ära kettahoidmisega vigasaanud näpu (ei miskit tõsist, lihtsalt see teravaservaline kaugviskeeksemplar nühkis natuke nahka maha). Uni tuleb hää ja parempoolne õlavööde hakkab tehtud pingutustest alles pühapäeval märku andma.

Soovitan soojalt.

03 september 2007

Pipi ja Pöial-Liisi

Mõnest asjast hakkad alles aastaid hiljem aru saama. Kirjutasin siin oma koolialguse juttu, kui korraga meenus Pipi. Kes ei tahtnud suureks saada (noh, need kommunaalmaksud ja konnasilmad, kõigest muust rääkimata). Olen minagi need saatuslikud sõnad – väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu – kunagi kõval häälel lausunud. Teatrilaval nimelt. Algklassides mängisin Pipi-näidendis nimiosa. Samast ajast on meelde jäänud, et järgmise aasta Pöial-Liisi näidendis mind peaossa enam ei valitud. Mäletan, et olin suht solvunud, sest Pipi-rolliga sain suurepäraselt hakkama. Arvatavasti mu omaaegsetel õpetajatel oli inimtüüpidest oma arusaamine. Esiteks ei sobinud kõik tüdrukud peaosadesse. Ja nendest, kes sobisid, olid mõned Pipid (röövlitütar Ronjat ei olnud siis veel tõlgitud) ja mõned Pöial-Liisid. Head õpetajad lihtsalt tunnevad inimesi. Pöial-Liisi on kahtlemata tore tüdruk, aga .... Pipi meeldib mulle ikkagi rohkem. Siiamaani.

Aga ma vist vajan kehadublanti. Sellesse hobusetõstmise stseeni.

Kahekümne esimene esimene koolikell

Tegelikult valetan. Kui lüüa kokku kümme aastat keskkooli, kuus aastat ülikooli, viis aastat tehnikakõrgkooli ja üks aasta õpetajana (see läheb äkki hoopis poole eest, sest töötasin poole koormusega), siis peaks seekordne aasta olema hoopis kahekümne kolmas. Aga kui Madli koolisaatmise aastad ka juurde arvestada, siis .... ah, sellepärast ma vist jälle kooli läksingi, et tundsin, et ei oska enam arvutada :).

Igatahes oli tänane koolikell päriselt ka olemas. Ja helises. Tundsin end ühena miljoneist, ehk siis mind polnudki nagu päriselt olemas. Miljon on muidugi väike liialdus, sest Vanemuise kontserdisaal mahutab tunduvalt vähem inimesi. Aga teadmine, et koos sinuga alustab õpinguid peaaegu 1400 esmakursuslast, mõjus suhteliselt õõvastavalt. Aktus oli lühike ja kena. Direktori esinemine oli mõjukas (oh, tugeva autoritaarsuse hõng) ja konkreetne. Märksõnadeks eesmärgid, edu ja karjäär. Aga kuhu jäi see koht, et töö peab selle tegijale meeldima? Ahoi, inimesed, tööl veedate te suurima osa oma ärkveloldud ajast! Mis võiks ju ideaalis tähendada, et soovitav oleks oma tööd arnastada ning seda aega nautida. Nojah, mina ilmselt ei kuulunud selle kõne klassikalise auditooriumi hulka (jälle anomaalne) ja kui aus olla, siis põhimõtteliselt ajas direktor ju täiesti õiget juttu. Ja tegi seda omas kontekstis suurepäraselt, et mitte öelda – lausa sugestiivselt. Ju ta teab paremini, missugused on selle kooli õpilased ja kuidas neid mõjutada. Lisapunktid veel selle eest, et kõik oli kenasti ette valmistatud ja sujus tõrgeteta. Pluss muusikalised vahepalad kooli segaansamblilt ja solistidelt. Nojah, pragmaatikuna võinuks ma ju sinna aktusele minemata jätta ning sellest poleks miskit katki olnud. Ja oi-oi-kui-palju tööd oleks selle ajaga teha jõudnud! Õigupoolest on mul hea meel, et ma sinna ikka läksin. See, et minul neid uusi alguseid on rohkem kui üks olnud, ei tähenda midagi. Ma võtan seda kõike väga tõsiselt ja siira uudishimuga. Kool ise algab tegelikult esimesel oktoobril. Miks mitte juba homme?

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...