21 märts 2007

Surm on alati silmapilgu kaugusel

Enese väljaelamise aeg. Nüüd ja praegu. Kohutav kolmapäev, mis algas tüliga. Seejärel ma muidugi pidin seda MSN-s afisheerima, sest kellegi rinnale nutma minna polnud parasjagu võimalust (oops - unustasin - mehed ju ei nuta!) ....
......
10:16:08 eestlane - ivo sünnipäev: muide - oled küll
10:16:18 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: AITÄH
10:16:59 eestlane - ivo sünnipäev: muide - mina olen ka kõiges süüdi
10:17:07 eestlane - ivo sünnipäev: aga ära teistele ütle
10:17:16 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: tegid mu päeva kohe palju kaunimaks
10:17:23 eestlane - ivo sünnipäev :D

.... vahepeal jupi jagu tööjuttu, mis ei kuulu avalikustamisele .....

10:28:25 eestlane - ivo sünnipäev: aitäh:D
10:28:35 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: võta heaks
10:28:49 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: sain niigipalju ühiskonnale kasulik olla
10:29:21 eestlane - ivo sünnipäev: kui sa oled kõikides asjades süüdi, ei saa sa ju ennast mõttetuna tunda
10:29:37 eestlane - ivo sünnipäev: need asjad peaksid välistama üksteist :D
10:30:00 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: minu elu mõte ongi probleemide tekitamises - järelikult (nii iseendale kui ka teistele)
10:30:15 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: no ma vähemalt tunnistan seda
10:30:42 eestlane - ivo sünnipäev: siis on ju mõte olemas vähemalt;)
10:31:12 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: jõudsime tõeni - ma polegi mingi mõttetu mees - jälle päev ilusam (lõpuks tuleb päike ka välja)
10:32:06 eestlane - ivo sünnipäev: küll ta tuleb, kus ta pääseb
10:32:20 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: ... kunagi ikka
10:32:32 eestlane - ivo sünnipäev: täpselt

Et selline filosoofia siis keset tõsist tööpäeva. Ja kakluse põhjus oli selles, et läksin tekkinud probleemist rääkima inimesele, kes peaks taoliste asjadega kursis olema ... ja nõu andma, kui vaja. Tulemus oli see, et mind süüdistati nende asjade tegematajätmises, mida ma tegelikult tegema ei pidanudki. Ja mis veel hullem - väideti, justkui ma ei teeks üldse midagi. Minu vastus asjale oli lihtne ja konkreetne - kui ma midagi ei tee, siis järelikult mind ei olegi siia vaja. Ning et mitte mõttetute vaidluste peale aega raisata, kinnitasin, et lahkumisavalduse kirjutamiseks kulub mul kõige rohkem kaks minutit. Miks on nii, et kui sa oled andnud mingis olukorras endast parima, ei märka seda keegi, aga kui midagi on jäänud tegemata, on ainult see oluline? Kusjuures see võibki oluline olla, aga - halloo! - töökohustused on meil päris konkreetelt jaotatud ning kui see tegemata asi ei ole minu rida, miks mina siis selles süüdi olen? (Tapke kõik sõnumitoojad ja pärast seda peitke pea liiva alla!). Ja miks te nõupidamisel alati minu otsa vaatate, kui otsuseid on vaja teha? Ah? See, et ma kõike teha suudan, ei tähenda, et ma seda kõike ka tingimata tegema peaksin. Ma võin ju käte peal kankaani ka tantsida, aga ega's ma seda sellepärast iga kümne minuti järel ei tee!
No ja siis tehti mulle Maarjamõisa haiglas vasakusse õlavarde süstlaga auk, st et sain oma A-hepatiidi süsti kätte. Ja jumalast kõveraid teid pidi (ametlikult pakuti registratuurist vastuvõtuajaks 9.aprilli, aga ma otsustasin, et ei viitsi selleks ajaks Guatemaalast Eestisse tagasi lennata). Malaariatablettide retsept ka veel, koos kõigi võimalike kaasnähtudega. Tuhat tänu Vellile! Esiteks selle eest, et ta mõtles nagu mina - profülaktika on odavam kui ravi - ja teiseks selle eest, et ta mulle selle aja orgunnis.
Ja maksuamet teatab ametlikult, et ma saan tulumaksutagastuse 02.07.07, sest nad peavad kontrollima tuhandeid minu esitatud dokumente Madli õppemaksu tasumise kohta. Palju õnne, lootsin selle raha enne ärasõitu saada ....
Tegelikult pole kõik eelnev üldse oluline. See oli lihtsalt .... proloog. Õhtul koju sõites peatusin nagu tavaliselt Sõpruse puiestee - Jaama tänava ristmiku foori punase tule all. Et siis ristmikust lubava rohelise tule all üle sõita. Minu kõrval, vasakpöörde real seisis Volkari buss (Transporter või Caravelle, ühesõnaga, tavalisest keskklassi universaalist tunduvalt kõrgem masin, mis varjas kogu vaate vasakule). Süttis roheline tuli. Õnneks (!) olen ma suhteliselt raske jalga juht, st foori all ei maga ja aeg-ajalt armastan kummi vilistada. Nii ka seekord. Aga kui lubava tule all ristmikku ületades vahetult su auto tagumise otsa tagant sõidab ristmikult läbi tuletõrjeauto, mille juht on ilmselgelt hoiatava signaali sisse lülitanud alles siis, kui ta on juba ristmikule välja sõitnud ..... Et siis tegelikult oli surm must sel hetkel murdosa sekundi kaugusel. Ja ma sain sellest aru alles siis, kui olin ristmiku ületanud, sest enne ei olnud mul seda tuletõrjeautot võimalik ei kuulda ega näha. Kogu mu maailm ühes miniatuurses hetkes. Ja ei olnudki seda paljuräägitud võimalust kogu elu filmilindina silmade eest läbi lasta. SEE OLI NII LÄHEDAL ....
Elu läheb seekord veel edasi ja mind ei ole jätkuvalt võimalik ilma karmide tagajärgedeta endast välja ajada. Teate, vähemalt Lõuna-Eestis on ikkagi kevad alanud.
Viljandi, 20.märts 2007. Värske õhk mõjub uimastavalt ja lumikellukesed õitsevad. Päeva saak ligi 220 fotot. See siin on ehitustehniliselt väärtusetu kaader:

18 märts 2007

Põrgutee on sillutatud prügimägedega

Eile õhtul kella kuue paiku saabus mu fotokaamera. Toodi kohe koju kätte. Kuna sellest kaamerast saab kahe nädala pärast mu kaaslane ja sõber reisil kaugetele maadele, oli mul hirmkiire tema tundmaõppimisega. Nii tuligi laupäeva järel pildipühapäev 'aia taga metsas'.

Ega varakevadist Eestimaa maastikku kusagil linnatagusel tühermaal muidugi Amazonase džunglitega võrrelda saa, aga selgus, et ka siin on, mida avastada.

Mina leidsin näiteks ..... prahiallee ja prügipargi. Ja rämpsuoja. Kõik inimkäte loodud installatsioonid, värve kui palju.
Nojah, on inimesi, kellest ma ilmselt kunagi aru ei saa. Seltskond, kes oma elutegevuse kirevad jäägid metsa alla tassib, on 100% selles loetelus sees.
Igal juhul, kui keegi suudaks nende tegelaste elukohad kindlaks teha, oleksin ma kahel käel nõus osalema aktsioonis 'igamees hoidku oma s...a iseenese külje all' ja tassima selle kola metsa alt usinate salasibide koduuste ette tagasi. Aga see ei ole vist võimalik? Või peaks hoopis küsima, kuidas see võimalik oleks, palun?

Muuseas, koht, millest jutt käib, asub 20 minuti kaugusel südalinnast. Siiasamasse ehitab Tartu linn hirmsuure summa eest uhiuut lasteaeda. Ja minu prügipildistamis-aktsiooni huviga jälginud vanema venekeelse meeskodanikuga "kas need pildid lähevad ajakirjandusse" jõudsime ühisele arusaamale, et viisteist aastat tagasi nägi see kant tüki maad parem välja.

Aga koledaid pilte ma siia siiski üles ei pannud. Sest kui usinalt otsida, võib isegi rämpsu vahelt leida midagi ilusat.

14 märts 2007

If there's no news, there's only good news ...

... või siis vastupidi - if there's only good news, there's no news .... ? No ei. Aga ei olegi midagi uut. Ainult töö. Palju tööd. Minu ennereisivajakindlastiteha nimekirjast olen siiani ainult tööasju kustutada saanud. Millegipärast tundub see mulle tuuleveskitega võitlemisena, sest hoolimata pingutustest nimekiri mitte ei kahane, vaid aina kasvab. Ja näib, et lausa geomeetrilises progressioonis. Aeg lendab igatahes hirmuäratava kiirusega ja lähimasse tulevikku on jäänud veel vaid viisteist magamata ööd. Ning siis saabub see hetk, mil meilboksile saab automaatvastaja peale panna ning telefoni võib sootuks välja lülitada. Nagunii saab minust ükskord zombi.

Palju õnne, Mae!

04 märts 2007

Kirglik

Mul on uus armastus - AutoCAD. Veedan temaga isegi tööpäeviti aega kella kaheni öösel. Tema seltskonnas avastan endas uuesti omadusi, mille olemasolu oma isiku juures olin suutnud unustada. Olen jälle suur, tark ja ilus. Lihtsalt suurepärane.

***
Midagi kurba ka. Elasin läinud reedeni õndsas usus, et ei tunne ainsatki inimest, kes hääletaks Keskerakonna poolt. Aga siis selgus, et kahte sellist tunnen. Ma väljusin endast selle teadmise peale. Ja mul on piinlik.

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...