Põrgutee on sillutatud prügimägedega

Eile õhtul kella kuue paiku saabus mu fotokaamera. Toodi kohe koju kätte. Kuna sellest kaamerast saab kahe nädala pärast mu kaaslane ja sõber reisil kaugetele maadele, oli mul hirmkiire tema tundmaõppimisega. Nii tuligi laupäeva järel pildipühapäev 'aia taga metsas'.

Ega varakevadist Eestimaa maastikku kusagil linnatagusel tühermaal muidugi Amazonase džunglitega võrrelda saa, aga selgus, et ka siin on, mida avastada.

Mina leidsin näiteks ..... prahiallee ja prügipargi. Ja rämpsuoja. Kõik inimkäte loodud installatsioonid, värve kui palju.
Nojah, on inimesi, kellest ma ilmselt kunagi aru ei saa. Seltskond, kes oma elutegevuse kirevad jäägid metsa alla tassib, on 100% selles loetelus sees.
Igal juhul, kui keegi suudaks nende tegelaste elukohad kindlaks teha, oleksin ma kahel käel nõus osalema aktsioonis 'igamees hoidku oma s...a iseenese külje all' ja tassima selle kola metsa alt usinate salasibide koduuste ette tagasi. Aga see ei ole vist võimalik? Või peaks hoopis küsima, kuidas see võimalik oleks, palun?

Muuseas, koht, millest jutt käib, asub 20 minuti kaugusel südalinnast. Siiasamasse ehitab Tartu linn hirmsuure summa eest uhiuut lasteaeda. Ja minu prügipildistamis-aktsiooni huviga jälginud vanema venekeelse meeskodanikuga "kas need pildid lähevad ajakirjandusse" jõudsime ühisele arusaamale, et viisteist aastat tagasi nägi see kant tüki maad parem välja.

Aga koledaid pilte ma siia siiski üles ei pannud. Sest kui usinalt otsida, võib isegi rämpsu vahelt leida midagi ilusat.