31 jaanuar 2007

Ehh, mida veel ....

Hommikul unise peaga lülitad sisse teleka ja päev algab Keskerakonna estraadietendusega riigitelevisioonis! Algus jäi mul muidugi nägemata, seetõttu ei saanudki aru, miks Heimar Lenk stuudiosse kutsutud oli. Aga lugu ise keerles selle ümber, kuidas Lenk Räpinas valijatel külas käis. Kolmsada inimest olla koosolekul (ehk siis etendusel) olnud. Menu missugune! Taustaks jutt, et kui paha-paha on Põlvamaal võimulolev reform, kes pole Räpina rahvale suutnud ainsatki arvutit muretseda; ja kui tore on kesk, kes nüüd hulga võtmeküsimusi ühe külalisetendusega lahendada suutis. Ja kui vahva on see, et me kõik amerikaniseerume..... Üldiselt jõudis kohale, et ega need Räpina inimesed ise ilmselt ei teagi, mida neile kõige rohkem vaja on. Selle eest teab seda Keskerakond. Et siis tegutseme põhimõttel - kui katus laseb läbi, tuleb kohale Heimar Lenk (see juhtub kord nelja aasta jooksul), kaasas meie endi raha eest ostetud 2,5 liitrit valget värvi ja võõpab toas lae üle. Ning kõik on õnnelikud, vähemalt järgmise vihmasajuni.
Ma ei saagi päriselt aru, kui tõsiselt kesikud ise seda kõike võtavad. Võib-olla ongi tegemist hea naljaga, mida osa inimkonnast lihtsalt ei mõista. Ehk on kogu see erakond suur naljanumber, loodud selleks, et rahvale rõõmu teha?
Igatahes läksid hommikused saatejuhid mänguga mõnusalt kaasa - pisut mehelikku provokatsiooni ja sutsuke naiselikku lepituskatset. Mis lõppkokkuvõttes leevendas etendusest saadud esialgset ehmatust. Aga äratas küll hästi.
Siiski, palun ärge seda liiga tihti korrake ......

30 jaanuar 2007

Ainult sõnad

Olen paha. Või siis anomaalne. Või mõlemat. Vahetevahel. Kõigel sellel on oma põhjused ja ei saagi eeldada, et keegi kolmas neist aru saaks. Mind süüdistati must-valgel ehk siis kirjalikult selles, et mul on suur ego. Teate, ma ei solvunud selle peale, pigem tegi see mulle nalja. Olin isegi lausa rahulolev. Sest need olid ainult sõnad. Teine asi on see, mis on tegelikult sõnade taga. See on ka üks põhjuseid, miks ma eriti ei naudi virtuaalset suhtlemist. Pool infot jääb sedaviisi saamata - hääletoon, kehakeel, pilgud, puudutused. Või mis pool - julgelt viis kuuendikku. Ja kui sellega ära harjuda, võibki arvama hakata, et nii ongi õige ja ainuvõimalik. Aga mina armastan elusaid inimesi ja vanu asju. Seda valu ja rõõmu, mis on ehtne. Sõnadega võib vabalt žongleerida ja sõnadega mängimist on võimalik treenida nagu kõiki teisi oskusi. Ja nii ei saagi keegi enam aru, mis on päriselt ja mis on mäng.



See siin on mu lemmikpilt mullusuviselt Ida-Virumaa reisilt (kusjuures ei ole tehtud üldse Ida-Virumaal). Mulle räägib see ehk hoopis muud kui kellelegi teisele. Ja las ollagi nii. Autoriõigused on täiesti olemas, kuigi fotoaparaat oli Tallinnast onu Rauli käest laenatud.

Huvitav, milline see paik talvel välja näeb?

21 jaanuar 2007

Valge maa

Täna öösel hakkas lõpuks lund sadama. Ja kohe palju. Kaevasin lõuna ajal mõnuga oma autot lume alt välja, oli selline meeldivalt kerge lumi. Mulle meeldib värske lumega sõita. Mulle meeldib, kui ratas lume peal ringi käib ja auto külglibisemisse läheb. Ainus asi, mis mulle ei meeldi, on meie maja kojamehed, kes lükkavad lume kõnniteelt parkivate autode vahele hunnikusse. Nii et hommikul õue minnes avastad, et tänava poolt piirab su masinat lumesaha poolt lükatud vall, ette ja taha on kojamees kuhjanud kõnniteel olnud lume ning kõnnitee pool on muidugi äärekivid, mis on tavasõidukile ületamiseks liiga kõrged. Vot nii. Ma olen neile öelnud küll, et lükaku see lumi kõnniteelt majaesisele muruplatsile, aga seda nad vaevuvad tegema vist ainult niikaua kuni ma silmapiirilt kadunud olen.
Tegelikult on kõik hästi. Mu sinine silm ei ole enam nii sinine kui nädal aega tagasi. Järgmisel reedel saab teatrisse minna. Apostillitud tõend jõudis Hong Kongist kohale, ilusas kollases ümbrikus, peal viis linnupildiga marki. Üks lind kandis nimetust white wagtail (ehk siis mingi västrikuliste hulka kuuluv liik) ja teine oli greater painted-snipe (tikutaja, nepp?). Kuna ladinakeelseid nimetusi markidel ei olnud, siis täpseid liike tuvastada ei õnnestunud. Minu ornitoloogia-alane inglise keel on kahjuks praktiliselt olematu. Mulle meeldibki nüüd mõelda, et see ümbrik ei tulnud mitte lennupostiga, vaid hoopis linnupostiga. Sest viimasel juhul saan ma aru küll, miks ta tervelt seitseteist päeva teel oli.
Lisaks on mul eriliselt hea meel Eesti sulgpallurite üle, kes Helvetia Cup'il kolmandale kohale jõudsid ja järgmisel aastal A-liigas mängivad. Fantastiline !!!!

13 jaanuar 2007

Ilu-uni

Magasin täna pärastlõunal neli tundi, poole seitsmeni õhtul, unelauluks VH1 Rock Jukebox. Selle tulemusena paistetas üles ka mu vasak silmalaug, sest ma saan ainult selle külje peal magada. Nüüd on mu mõlemad silmad ühtlaselt paistes, enne oli ainult parem. Aga muidugi sellist värvi nagu paremal silmalaul, magamisega vasakule ei tekkinud. Selle dekoratsiooni varjamiseks ei piisa isegi Joe Blasco jumestuskreemist. Ma võin ainult veel ette kujutada, mismoodi see 'kaunistus' järgmisel nädalal värvi vahetama hakkab.
Tegelikult ei kakelnud ma kellegagi, vaid sain laksu paarismängupartneri reketiga neljapäevases trennis. Ja mitte silma pihta, vaid hoopis laubale. Lööja reketi raam oli pärast seda täiesti kõver (millest võib järeldada, et mul ON kõva pea, iseäranis arvestades seda, et lööja oli meesterahvas). Selliseid asju juhtub, aga antud juhul oli pilt palju koledam kui tegelikkus. Viltune löögijälg ulatus parema kulmu pealt diagonaalis juustepiirini, paistetas üles ja muutus punaseks lausa sekunditega. Esialgu ei saanud ma ise eriti arugi, et midagi dramaatilist juhtunud oleks (ma ju ei näe iseenda nägu ilma peeglita!) ja olin valmis mängu jätkama. Sest valus ei olnud. Ma tean, mida ma räägin, sest võrreldes sellega valuga, mida võib tekitada näiteks hokilitter, oli see praktiliselt olematu. Kõrvalseisjad sundisid mind kiiresti midagi külma laubale panema, aga muud peale riietusruumi kraanist tuleva külma vee polnud parasjagu käepärast. Ja siis ma vaatasingi esimest korda peeglisse ..... see oli tõepoolest päris kole!
Järgmine peatuspaik oli Maarjamõisa traumapunkt. Kohale jõudes avastasin hämmeldusega, et haiglahoone kõrval asuv parkla oli asendunud aiaga piiratud ehitusplatsiga. Kuna aga kell oli juba kümme õhtul, õnnestus mul oma auto haiglaesisele miniatuursele asfaltplatsile pressida. Olen kunagi üht tuttavat traumapunkti viinud, seetõttu arvasin teadvat, kus see täpselt asub. Ikka seal, kus silt ütleb 'Kiirabi sissesõit'. Tegelik tõde oli aga selline, et kahe poolega ja liikumisanduriga liuguksed ei avanenud. Leidin ukse kõrvalt tähiseta lüliti ja vajutasin seda. Kahe ukselehe vahele tekkis pragu, kuhu inimese käsi oleks vahele mahtunud, kui see oleks lüliti juurest ukseni ulatunud. Aga ei ulatunud. Niisiis hakkasin otsima teisi variante traumapunkti pääsemiseks, esialgu maja esifassaadi piires. Saabus veel üks seltskond. Nemad pidid oma masina jätma keset platsi, sest parkimiskohti enam polnud. Suundunud traumapunkti ukse juurde, jäid nad samuti hämmeldunult seisma, sest ka neile uks ei avanenud. Ühinesin nendega ja demonstreerisin ukse kõrval asuva lüliti võimalusi. Pärast paari-kolme tulemuseta katset ust avada surus üks seltskonnas olnud meestest oma käe kahe ukselehe vahelisse prakku ja lükkas uksepooled puhtmehhaaniliselt füüsilist jõudu kasutades lahti. Niipalju siis kõikvõimsast automaatikast. Enne järgmist, juba hoonesiseses koridoris asuvat liugust olid hoone haldajad pidanud vajalikuks paigaldada sildi 'ukse avamiseks vajutage lülitile' (või midagi taolist, täpselt enam ei mäleta). Äärmiselt leidlik - kui oled suutnud välimise ukse lahti murda, siis saad teada, et oleks tulnud hoopis lülitile vajutada. Kuidas toimida juhul, kui automaatika on otsad andnud, polnud kusagil öeldud. Loomulikult, küllap meeleheitel patsiendid sisenemiseks ikka mingi variandi leiavad.
See-eest oli haigla koridoris olemas järjekorraautomaat. Sõbralik valvurionu näitas küsimise peale kätte traumapunkti ukse, võttis meile oma käega numbrid ja osutas koridori vastasseinas asuvatele toolidele. Õnneks rohkem hädalisi ei olnud ja sain kohe sisse. Mõte lisaks autovõtmetele võtta kaasa ka rahakott, osutus ettenägelikuks sammuks. Kõigepealt tuvastati ID-kaardi abil mu isik ja kasseeriti sisse 50 krooni visiiditasu. Seejärel tegi vastuvõtu õde mulle teetanusesüsti (muuseas, ei olnud üldse valus) ja kutsus kohale arsti. Pidin pea paigal hoidma ja jälgima silmadega pastapliiatsit, mida ta mu silmade ees liigutas. Midagi muud eriti ei toimunudki. Jääd (riide sees) vigastatud kohale ja Lioton 1000 geel. Ja lamada, et veri silma peale ei vajuks. Kogu lugu. Geel jäi muidugi ära ning koju jõudes tuvastasin, et külmkapis pole ainsatki jääkuubikut. Kuni vesi jäätus, sobis paistetuse alandamiseks ka pooltühi jäätisepakend. Hommikuks oli paistetus poolele laubale 'laiali vajunud' ja kui tuka paremale kammisin, oli mu väljanägemine suht OK. Tänase dekoratsiooni vältimiseks oleks aga ilmselt pidanud terve reedese päeva seliti voodis veetma, pea kuklas. Mida ma muidugi ei teinud. Ja nüüd olen ma siis klassikalise sinise silma omanik (no tegelikult pigem ploomikarva lilla, selline hästi tume pealekauba). Pool laupa on jätkuvalt paistes, lisaks silmalaug.
Oma praeguse väljanägemise pärast ma kuigivõrd ei põe, sest vaevalt see igavesti selliseks jääb. Aga selle seltskonna, kes administreerib Maarjamõisa haiglat, rivistaks küll üles, annaks laksu reketiga keset silmnägu, viiks linna serva, seoks silmad kinni ja sunniks traumapunkti suletud ukse taha roomama. Et nad aru saaksid, et vähemalt mingi 'emergency button' on taolise asutuse ukse juures vajalik. Ning infoviidad kirjaoskajatele, kel silmanägemine veel alles.

04 jaanuar 2007

Kojamehed ja gaasipedaal on minu sõbrad

.... ja kaugtulede lüliti on selline tore mänguasi, mida Tallinn-Tartu maanteel vahetevahel plõksida saab. See igavene sügis, mis siin jätkuvalt kestab, näeb ju välja nii, et kella neljast on juba pime, taevast tuleb mingit plöga (ja kui ei tule taevast, siis eessõitva rekka rataste alt ikka) ning vastutulevate autode tulede tõttu EI NÄE KOHE MITTE MIDAGI peale maantee küljejoone, kui see juhtumisi olemas on. Pärast neid öiseid Tallinna-sõite on mul tavaliselt hommikuti silmad paistes ja peavalu. Eriti kui veel lisaks kahe-kolmeni öösel üleval olla - aga see on vältimatu, kui lihtsalt nii palju on rääkida - ja hommikul vara tõusta, kuna on vaja juba kell X mingisse Tallinna punkti Y jõuda, sest tegelikult olen ma ju kogu aeg tööl! Aga Tartusse tagasi sõites oli mul ees vähemalt kaks viisakat rekkajuhti (hmm, oletan, et umbes 6-8 oli neid kokku), kes viitsisid mulle möödasõiduks suunatuld vilgutada. See oli nii armas neist. Tänan veelkord, juhul kui nad seda lugema juhtuvad. Ja ainult kolm topeltmöödasõitu seekord (ausõna, ma ei naudi neid, aga vahel on see lihtsalt turvalisem).
Et mida ma tahtsingi öelda. Ei midagi erilist. Olen pisut mures Madli pärast, kes peaks hetkel viibima kusagil Heathrow lennujaama avarustes ning kes ei ole siiani ei MSNi ega Skype' ilmunud. Loodan, et ta jõuab ka seekord õnnelikult Hong Kongi. Vähemalt annab British Airways talle lennu ajal kaks korda süüa.
Ja head jätkuvat uut aastat kõigile! Mingeid lubadusi ma uueks aastaks ei anna, siis on tulevikus endalgi rohkem üllatusi, kui miski peaks õnnestuma. Peaasi, et igav ei oleks.

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...