Postitused

Kuvatud on kuupäeva jaanuar, 2007 postitused

Ehh, mida veel ....

Hommikul unise peaga lülitad sisse teleka ja päev algab Keskerakonna estraadietendusega riigitelevisioonis! Algus jäi mul muidugi nägemata, seetõttu ei saanudki aru, miks Heimar Lenk stuudiosse kutsutud oli. Aga lugu ise keerles selle ümber, kuidas Lenk Räpinas valijatel külas käis. Kolmsada inimest olla koosolekul (ehk siis etendusel) olnud. Menu missugune! Taustaks jutt, et kui paha-paha on Põlvamaal võimulolev reform, kes pole Räpina rahvale suutnud ainsatki arvutit muretseda; ja kui tore on kesk, kes nüüd hulga võtmeküsimusi ühe külalisetendusega lahendada suutis. Ja kui vahva on see, et me kõik amerikaniseerume..... Üldiselt jõudis kohale, et ega need Räpina inimesed ise ilmselt ei teagi, mida neile kõige rohkem vaja on. Selle eest teab seda Keskerakond. Et siis tegutseme põhimõttel - kui katus laseb läbi, tuleb kohale Heimar Lenk (see juhtub kord nelja aasta jooksul), kaasas meie endi raha eest ostetud 2,5 liitrit valget värvi ja võõpab toas lae üle. Ning kõik on õnnelikud, väh…

Ainult sõnad

Kujutis
Olen paha. Või siis anomaalne. Või mõlemat. Vahetevahel. Kõigel sellel on oma põhjused ja ei saagi eeldada, et keegi kolmas neist aru saaks. Mind süüdistati must-valgel ehk siis kirjalikult selles, et mul on suur ego. Teate, ma ei solvunud selle peale, pigem tegi see mulle nalja. Olin isegi lausa rahulolev. Sest need olid ainult sõnad. Teine asi on see, mis on tegelikult sõnade taga. See on ka üks põhjuseid, miks ma eriti ei naudi virtuaalset suhtlemist. Pool infot jääb sedaviisi saamata - hääletoon, kehakeel, pilgud, puudutused. Või mis pool - julgelt viis kuuendikku. Ja kui sellega ära harjuda, võibki arvama hakata, et nii ongi õige ja ainuvõimalik. Aga mina armastan elusaid inimesi ja vanu asju. Seda valu ja rõõmu, mis on ehtne. Sõnadega võib vabalt žongleerida ja sõnadega mängimist on võimalik treenida nagu kõiki teisi oskusi. Ja nii ei saagi keegi enam aru, mis on päriselt ja mis on mäng.


See siin on mu lemmikpilt mullusuviselt Ida-Virumaa reisilt (kusjuures ei ole tehtud üldse I…

Valge maa

Täna öösel hakkas lõpuks lund sadama. Ja kohe palju. Kaevasin lõuna ajal mõnuga oma autot lume alt välja, oli selline meeldivalt kerge lumi. Mulle meeldib värske lumega sõita. Mulle meeldib, kui ratas lume peal ringi käib ja auto külglibisemisse läheb. Ainus asi, mis mulle ei meeldi, on meie maja kojamehed, kes lükkavad lume kõnniteelt parkivate autode vahele hunnikusse. Nii et hommikul õue minnes avastad, et tänava poolt piirab su masinat lumesaha poolt lükatud vall, ette ja taha on kojamees kuhjanud kõnniteel olnud lume ning kõnnitee pool on muidugi äärekivid, mis on tavasõidukile ületamiseks liiga kõrged. Vot nii. Ma olen neile öelnud küll, et lükaku see lumi kõnniteelt majaesisele muruplatsile, aga seda nad vaevuvad tegema vist ainult niikaua kuni ma silmapiirilt kadunud olen. Tegelikult on kõik hästi. Mu sinine silm ei ole enam nii sinine kui nädal aega tagasi. Järgmisel reedel saab teatrisse minna. Apostillitud tõend jõudis Hong Kongist kohale, ilusas kollases ümbrikus, peal vii…

Ilu-uni

Magasin täna pärastlõunal neli tundi, poole seitsmeni õhtul, unelauluks VH1 Rock Jukebox. Selle tulemusena paistetas üles ka mu vasak silmalaug, sest ma saan ainult selle külje peal magada. Nüüd on mu mõlemad silmad ühtlaselt paistes, enne oli ainult parem. Aga muidugi sellist värvi nagu paremal silmalaul, magamisega vasakule ei tekkinud. Selle dekoratsiooni varjamiseks ei piisa isegi Joe Blasco jumestuskreemist. Ma võin ainult veel ette kujutada, mismoodi see 'kaunistus' järgmisel nädalal värvi vahetama hakkab. Tegelikult ei kakelnud ma kellegagi, vaid sain laksu paarismängupartneri reketiga neljapäevases trennis. Ja mitte silma pihta, vaid hoopis laubale. Lööja reketi raam oli pärast seda täiesti kõver (millest võib järeldada, et mul ON kõva pea, iseäranis arvestades seda, et lööja oli meesterahvas). Selliseid asju juhtub, aga antud juhul oli pilt palju koledam kui tegelikkus. Viltune löögijälg ulatus parema kulmu pealt diagonaalis juustepiirini, paistetas üles ja muutus puna…

Kojamehed ja gaasipedaal on minu sõbrad

.... ja kaugtulede lüliti on selline tore mänguasi, mida Tallinn-Tartu maanteel vahetevahel plõksida saab. See igavene sügis, mis siin jätkuvalt kestab, näeb ju välja nii, et kella neljast on juba pime, taevast tuleb mingit plöga (ja kui ei tule taevast, siis eessõitva rekka rataste alt ikka) ning vastutulevate autode tulede tõttu EI NÄE KOHE MITTE MIDAGI peale maantee küljejoone, kui see juhtumisi olemas on. Pärast neid öiseid Tallinna-sõite on mul tavaliselt hommikuti silmad paistes ja peavalu. Eriti kui veel lisaks kahe-kolmeni öösel üleval olla - aga see on vältimatu, kui lihtsalt nii palju on rääkida - ja hommikul vara tõusta, kuna on vaja juba kell X mingisse Tallinna punkti Y jõuda, sest tegelikult olen ma ju kogu aeg tööl! Aga Tartusse tagasi sõites oli mul ees vähemalt kaks viisakat rekkajuhti (hmm, oletan, et umbes 6-8 oli neid kokku), kes viitsisid mulle möödasõiduks suunatuld vilgutada. See oli nii armas neist. Tänan veelkord, juhul kui nad seda lugema juhtuvad. Ja ainult …