13 jaanuar 2007

Ilu-uni

Magasin täna pärastlõunal neli tundi, poole seitsmeni õhtul, unelauluks VH1 Rock Jukebox. Selle tulemusena paistetas üles ka mu vasak silmalaug, sest ma saan ainult selle külje peal magada. Nüüd on mu mõlemad silmad ühtlaselt paistes, enne oli ainult parem. Aga muidugi sellist värvi nagu paremal silmalaul, magamisega vasakule ei tekkinud. Selle dekoratsiooni varjamiseks ei piisa isegi Joe Blasco jumestuskreemist. Ma võin ainult veel ette kujutada, mismoodi see 'kaunistus' järgmisel nädalal värvi vahetama hakkab.
Tegelikult ei kakelnud ma kellegagi, vaid sain laksu paarismängupartneri reketiga neljapäevases trennis. Ja mitte silma pihta, vaid hoopis laubale. Lööja reketi raam oli pärast seda täiesti kõver (millest võib järeldada, et mul ON kõva pea, iseäranis arvestades seda, et lööja oli meesterahvas). Selliseid asju juhtub, aga antud juhul oli pilt palju koledam kui tegelikkus. Viltune löögijälg ulatus parema kulmu pealt diagonaalis juustepiirini, paistetas üles ja muutus punaseks lausa sekunditega. Esialgu ei saanud ma ise eriti arugi, et midagi dramaatilist juhtunud oleks (ma ju ei näe iseenda nägu ilma peeglita!) ja olin valmis mängu jätkama. Sest valus ei olnud. Ma tean, mida ma räägin, sest võrreldes sellega valuga, mida võib tekitada näiteks hokilitter, oli see praktiliselt olematu. Kõrvalseisjad sundisid mind kiiresti midagi külma laubale panema, aga muud peale riietusruumi kraanist tuleva külma vee polnud parasjagu käepärast. Ja siis ma vaatasingi esimest korda peeglisse ..... see oli tõepoolest päris kole!
Järgmine peatuspaik oli Maarjamõisa traumapunkt. Kohale jõudes avastasin hämmeldusega, et haiglahoone kõrval asuv parkla oli asendunud aiaga piiratud ehitusplatsiga. Kuna aga kell oli juba kümme õhtul, õnnestus mul oma auto haiglaesisele miniatuursele asfaltplatsile pressida. Olen kunagi üht tuttavat traumapunkti viinud, seetõttu arvasin teadvat, kus see täpselt asub. Ikka seal, kus silt ütleb 'Kiirabi sissesõit'. Tegelik tõde oli aga selline, et kahe poolega ja liikumisanduriga liuguksed ei avanenud. Leidin ukse kõrvalt tähiseta lüliti ja vajutasin seda. Kahe ukselehe vahele tekkis pragu, kuhu inimese käsi oleks vahele mahtunud, kui see oleks lüliti juurest ukseni ulatunud. Aga ei ulatunud. Niisiis hakkasin otsima teisi variante traumapunkti pääsemiseks, esialgu maja esifassaadi piires. Saabus veel üks seltskond. Nemad pidid oma masina jätma keset platsi, sest parkimiskohti enam polnud. Suundunud traumapunkti ukse juurde, jäid nad samuti hämmeldunult seisma, sest ka neile uks ei avanenud. Ühinesin nendega ja demonstreerisin ukse kõrval asuva lüliti võimalusi. Pärast paari-kolme tulemuseta katset ust avada surus üks seltskonnas olnud meestest oma käe kahe ukselehe vahelisse prakku ja lükkas uksepooled puhtmehhaaniliselt füüsilist jõudu kasutades lahti. Niipalju siis kõikvõimsast automaatikast. Enne järgmist, juba hoonesiseses koridoris asuvat liugust olid hoone haldajad pidanud vajalikuks paigaldada sildi 'ukse avamiseks vajutage lülitile' (või midagi taolist, täpselt enam ei mäleta). Äärmiselt leidlik - kui oled suutnud välimise ukse lahti murda, siis saad teada, et oleks tulnud hoopis lülitile vajutada. Kuidas toimida juhul, kui automaatika on otsad andnud, polnud kusagil öeldud. Loomulikult, küllap meeleheitel patsiendid sisenemiseks ikka mingi variandi leiavad.
See-eest oli haigla koridoris olemas järjekorraautomaat. Sõbralik valvurionu näitas küsimise peale kätte traumapunkti ukse, võttis meile oma käega numbrid ja osutas koridori vastasseinas asuvatele toolidele. Õnneks rohkem hädalisi ei olnud ja sain kohe sisse. Mõte lisaks autovõtmetele võtta kaasa ka rahakott, osutus ettenägelikuks sammuks. Kõigepealt tuvastati ID-kaardi abil mu isik ja kasseeriti sisse 50 krooni visiiditasu. Seejärel tegi vastuvõtu õde mulle teetanusesüsti (muuseas, ei olnud üldse valus) ja kutsus kohale arsti. Pidin pea paigal hoidma ja jälgima silmadega pastapliiatsit, mida ta mu silmade ees liigutas. Midagi muud eriti ei toimunudki. Jääd (riide sees) vigastatud kohale ja Lioton 1000 geel. Ja lamada, et veri silma peale ei vajuks. Kogu lugu. Geel jäi muidugi ära ning koju jõudes tuvastasin, et külmkapis pole ainsatki jääkuubikut. Kuni vesi jäätus, sobis paistetuse alandamiseks ka pooltühi jäätisepakend. Hommikuks oli paistetus poolele laubale 'laiali vajunud' ja kui tuka paremale kammisin, oli mu väljanägemine suht OK. Tänase dekoratsiooni vältimiseks oleks aga ilmselt pidanud terve reedese päeva seliti voodis veetma, pea kuklas. Mida ma muidugi ei teinud. Ja nüüd olen ma siis klassikalise sinise silma omanik (no tegelikult pigem ploomikarva lilla, selline hästi tume pealekauba). Pool laupa on jätkuvalt paistes, lisaks silmalaug.
Oma praeguse väljanägemise pärast ma kuigivõrd ei põe, sest vaevalt see igavesti selliseks jääb. Aga selle seltskonna, kes administreerib Maarjamõisa haiglat, rivistaks küll üles, annaks laksu reketiga keset silmnägu, viiks linna serva, seoks silmad kinni ja sunniks traumapunkti suletud ukse taha roomama. Et nad aru saaksid, et vähemalt mingi 'emergency button' on taolise asutuse ukse juures vajalik. Ning infoviidad kirjaoskajatele, kel silmanägemine veel alles.

Kommentaare ei ole:

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...