Postitused

Kuvatud on kuupäeva detsember, 2006 postitused

Ajaloo ilu

Hea on jälle kodus olla.
Kusjuures, tunnen ennast valge inimesena, sest lõpuks ometi olen saanud nii rikkaks, et suutsin oma autole reedel talvekummid osta. Koos kaasnevate naljadega loomulikult, aga muidu oli tore. Ühtlasi tegin kindlaks, et velgedel rehvide keldrisse tassimine on füüsiliselt tunduvalt raskem kui lihtsalt rehvide keldrisse tassimine. Ja rehve vahetanud poisile suutsin tänu täiuslikult sooritatud loomkatsetele selgeks teha, et edukaks manööverdamiseks piisab ka küljepeeglitest (tema arvas nimelt, et kui universaali pakiruumi panna kuus rehvi kahes reas, st kolm rehvi hunnikus, siis need varjavad esiklaasil asuva tahavaatepeegli ja suhteliselt kindel on, et ükski naissoost olevus ei suuda sellises situatsioonis oma autot tagurpidi töökojast välja juhtida). Tuletan siinkohal meelde, et ma olen jätkuvalt blondiin.
Vanaemale-vanaisale kinkisin jõuludeks Hillar Palametsa raamatu Vana-Tiigi ühikast (või intrist, nagu tema seda nimetas). Kuigi nad mõlemad käisid Tartus kooli…

Lähen ja naeran

Ma ei väsi vist iial imestamast saamatute manipulatsioonide üle. Kuigi vist peaks. Kuidas saan ma vastutada (või siis - kuidas saab mind karistada) selliste eesmärkide mittetäitmise eest, mille püstitamisel ma pole osalenud ja mille kohta pole isegi minu arvamust küsitud, rääkimata sellest, et ma millegagi oleksin nõus olnud?! Tuleb välja, et saan. Kuigi siin on tegelikult mitmeid võimalikke variante. Versioon number üks, mis on pisut pahatahtlik, kõlaks järgmiselt: kuna eesmärkide püstitajad olid ebaprofessionaalsed ja ei suutnud kõiki tulemust mõjutavaid tegureid arvesse võtta (või siis ei olnud neist üldse teadlikud, aga ei julenud seda tunnistada ega ka targematelt nõu küsida), mistõttu ei põhinetud eesmärgi püstitamisel mitte teadmistest ja kogemustest, vaid oma unistustest. Unistamine on armas, aga kui oma unistuste materialiseerimiseks rakendatakse vägivalda (mis sest, et mitte eriti rafineeritut), siis ei ole see nende poolt vaadatuna, kelle suhtes seda kasutatakse, just kuigi…

Vaadake vahel peeglisse, palun

Teisipäev, mööbeldamine. See tähendab, et kontorisse saabub uus mööbel. Koristame oma töökohti, st pakime kraami pappkastidesse või klassifitseerime vanapaberi hulka, harutame kaableid arvutite küljest, üritades samal ajal säästa võrguprinterit ning poisid demonteerivad vanu laudu.
Seejärel toimub iidsete kapitaguste tolmurullide kollektsioneerimine, seda muidugi mitte säilitamise eesmärgil. Mööbli paigaldajad saabuvad loomulikult pool tundi lubatust hiljem ja esialgu tunduvalt väiksemas koguses kui kokku lepitud, mis tähendab seda, et keegi kohalikest peab jääma pärast tööpäeva lõppu nende toimetamisi dirigeerima. Juhtumisi mina.
Veedame üheskoos toreda õhtupooliku - poisid panevad laudu ja muud kraami kokku, mina üritan taastada meie töökeskkonda (toakaaslane on puhkusel ja kolmapäeviti on meil nagunii nõupidamiste päev, seega polegi suurt paremat aega valida). Juba sellises enam-vähem üleandmise staadiumis siseneb meie ruumi üks mööblimeestest. Tal olevat miski vidin kadunud. Demonst…

Lõikan-maalin-kleebin

Käisin shoppamas - ostsin 30 liitrit bensiini 95E ja paki DVD-toorikuid. Tänan Üllarit inspiratsiooni eest. Ja ma ei kavatse ennast veel põlema panna.
* * *

Viimased kolm ja pool kuud olen olnud karbitoidurestorani püsiklient. Sest kuidagi nadi on õhtul koju saabudes hakata ühele inimesele toitu valmistama (et mitte kohe tunnistada, et olen lihtsalt laisk). Paraku on selle söögitegemisega ju nii, et pole vahet, mitmele teed - aega ja energiat kulub ikka samavõrra. Igatahes olen saanud päris hea ülevaate Rimi ja Selveri köögist. Mu vaieldamatu lemmik on üks Selveri magustoit, mis kannab pealkirja "Virmaline". Ainus asi, mis mind selle karbimajanduse juures häirib, on nende totsikute hulk, mis nädalalõpuks kraanikausi kõrvale kuhjub. Kogun nad kenasti hunnikusse, ikka pisem karp suurema sisse, et nad prügikastis vähem ruumi võtaksid. Kaua see kraam looduses kõduneb, pole mul halli aimugi. Niipalju siis keskkonnateadlikkusest.

* * *Läinud nädala vein oli LAN Rioja Gran Reserva aas…

WineFeeling

Seekord siis sedamoodi. Mis tähendab, et teisiti kui tavaliselt viimastel aastatel. Käisime taolisel toredal üritusel nagu veinipäev, mis õigupoolest peaks vist olema alternatiiv igasügisesele Estonian Wine Challenge'le järgnevale veinimessile. Eriliselt armas oli, et toodi kohe Tartusse koju kätte. Ning sissepääsuks polnud vaja midagi enamat kui printida veinimaailma veebilehelt välja kutse ja lunastada endale veinipokaal. Veinide maitsmine toimus Atlantise konverentsisaalis, algas kella kahest pärastlõunal ja kestis kella üheksani õhtul. Meie alustasime kusagil peale nelja ja tuleb ausalt tunnistada, et aega jäi pisut väheks. See on vist nagu kõigi heade asjadega, et võiks olla pisut rohkem ja kesta väheke kauem. Tegelikult oligi asja peamine võlu võrreldes Tallinna veinimessidega tema väiksus ja intiimsus. Mis tähendas seda, et oli aega inimestega suhelda, küsida, valida, võtta vajadusel puhkehetk koos eriliselt meeldinud veiniga fuajee ümmarguste laudade taga ja setitada kogune…