28 veebruar 2010

Saagem tuttavaks – mu nimi on Ave-Rein!

Rangelt kronoloogilises järjekorras peaks olema hoopis Rein-Ave, aga miskipärast tundus teistpidine kombinatsioon mõnusam mõtelda olevat. Või peaksin klassikuid parafraseerides hoopis kinnitama, et olen kiip ja inimene?

Seda juttu sellisel kujul ei peaks siin praegu üldse olema. Seniavaldamata teoste nimekirjas on mul fragment sootuks teistsuguse meeleoluga story’st. Praegune lugu on aga 39.Tartu Maratonist, kus tuleb väga vähe juttu maratonist, aga sellevõrra rohkem sellest, mis juhtus enne ja pärast maratoni. Hakka või uskuma, et mu maratonidebüüt oli selge märguanne, et jätaksin oma kestvamad ja kiiremad liud endiselt Vooremäe kaheksakilomeetrilisele ringile või argipäevaõhtusesse dendroparki ning ei üritaks enam kunagi trügida massiüritustele.

Esialgu ei kavatsenudki ma maratonile minna. Osa jooksutrenne sai suusatamisega asendatud lihtsalt sellepärast, et oma vigastustest piinatud liikumisaparaadile - põlvehädad 2009.aasta hilissügisel ja lihaserebend (mis ei olnud tingitud sportimisest!) täpselt aasta hiljem – natuke hõlpu anda. Pealegi olnuks suisa patt sellise talvega MITTE SUUSATADA! Kusagile kolmesaja alla tuli neid kilomeetreid enne maratoni kokku ära. Pikale distantsile ma iseenda silmis sellise läbisõiduga ei kvalifitseerunud. Kuradile sai aga siiski näpp antud hetkel, kui veebruarikuist treeningplaani koostasime ja ma otsutamise kohal leidsin, et igaks juhuks koostame selle nii, nagu ma ikka läheksin maratonile. Registreerimisega ma ei kiirustanud, justkui lootes, et miski vääramatu jõud otsuse minu eest lõpuks siiski ära teeb. Tegigi. Kui ma viimsepäeva reedeõhtul igaks juhuks maratoni kodulehele kiigates avastasin, et umbes seitsme minuti pärast lüüakse nimekiri lukku, ei olnud enam valikut. End juba kirja pannud, ei tulnud hiljem mitte mõtetki oma stardikohta kellelegi maha müüa.

Tegelikult oli mu kõhklustel üksainus ja päris proosaline põhjus. Raske on alustada võistlust puhta lehena tagareast, kui tead, et võimed lubaksid stardikoridoris tunduvalt eespool olla. See tagumisest grupist alustamine on isegi jooksmises päris piinarikas ning ma kujutasin vististi liiga elavalt ette, kui kole see veel suusarajal olla võib. Nõnda ma siis küsisingi endalt, kas ma ikka olen nõus seda taaskord tegema. Tuleb välja, et olin.

Äpardused algasid juba maratonieelsel reedel. Kõigepealt anti mulle vale mehe stardiümbrik. Sellist asja suutsin ma õnneks ette näha (järgnev näide on illustreeriv ja kasutatud nimed on muudetud).

-Tere. Soovin oma stardimaterjale. Minu nimi on Bond. James Bond.- (rõhuga nimel James).
Sulle ulatatakse ümbrik ja palutakse anda allkiri, et oled oma materjalid kätte saanud.
Sa tead, et nimekirjas on veel vähemalt kaks sinu perekonnanimekaimu. Kes õnneks on teisest soost, mistõttu peaks oht materjale segi ajada olema minimaalne. Seejärel vaatad ümbrikku ja tõded, et su eesnimi on James’i asemel nüüdsest hoopis näiteks Elisabeth. Palud ümbriku ümber vahetada.
Tegijatel juhtub.

Stardipäeva hommik. Otsustan igaks juhuks püüda 9:45 väljuvaid busse. Esimesele kahele peale ei mahu. (Mahuks, aga ei taha enne võistlust püstijalu stardipaigani sõita). Järgmist bussi oodates hakkab varvas natuke külmetama ja tuleb kohapeal hüpetega sooja teha. Pole hullu. Saan kolmandas bussis kenasti istekoha. Minu teekaaslased, nagu selgub, on kogenud maratoonarid. Kaks naist Eesti Posti Spordiklubi rõivis; mees nimega Aare, kes on tegelikult orienteeruja ja teeninud medali kahel Vasaloppetil (tervis ei luba pikka maad sõita) ja Eha Suija (no see nimi peaks ka kommentaaridetagi kõnekas olema). Tagantjärele tunnistades on bussisõit võistluspaika tänu mu toredatele kaasreisijatele igas mõttes värvikaim osa minu esimesest maratonist. Ja vähemalt stardini on mul hea meel, et valisin seekord just lühikese distantsi. Ahjaa, ka üks mu ülikooliaegne kursaõde sõidab minuga samas bussis. Staažikas maratoonar, nagu selgub, on temagi.

Edasi ei ole enam nii lõbus. Viis võistluseelset peldikut on sellele rahvahulgale ilmselgelt liiga napilt. (Äkki oleks aeg rakendada presendiga piiratud pissialasid eraldi meestele ja naistele ning hinnalised rendikemmergud jääksid tõsisemateks tegudeks? Kollane lumi sulab ju kevadeks ära ja loodusele sellest tõsist kahju ei tohiks tulla?).

Ühesõnaga, kui ma oma positsiooni stardikoridori viimases reas sisse võtan ja suusad alla panen, ei tea ma isegi päris täpselt, kas stardipauk on juba antud või mitte. Lülitan pulsikella sisse ja roomamisõppused stardikanga suunas võivad alata.

Hullem ootab veel ees. Esimesel tõusul sisuliselt seistes tsiteerin iseenese rahustuseks ühte katuse-Karlssoni kuulsamatest sloganitest. Minna pole kusagile, sest raja kõrval on lumi enam kui põlvini. Tuleb oodata ja kannatada, peaasi, et külm ei hakkaks. Laskumistel üritan siiski liigseid trikke tegemata eessõitjatest mööda manööverdada - alternatiiv oleks sahka sõita, milleks ruumi ei ole, või kepid maasse lüüa, mis ei ole kuigi efektiivne meetod kiiruse alandamiseks. Sest paraku libisevad mu suusad tunduvalt paremini kui kaasvõistlejatel. Mul tuleb hakkama saada kahe probleemiga – esiteks kuhu panna see power, mida tõusudel kasutada ei saa (treenituse ja kiire taastumisvõime võib selles tropis kohe korstnasse kirjutada) ning teiseks, kuidas langustel teistele tagant mitte sisse sõita. Kõik see, mis parema stardipositsiooni korral andnuks mulle selge eelise – lisaks mu väike kehakaal -, on selles sõidus täiesti mõttetu ballast. Pika rajaga liitumisel pulsikella vaadates tõden, et kaks pool tundi ei ole pärast sellist algust enam kindlasti saavutatav lõpuaeg. Vähemalt mulle mitte. Edasi võtan asja väga rahulikult. Peatun toitlustuspunktides, vaatan, kus eessõitjatest möödumiseks on mönusam rada vahetada ja tõusudel enam igasse kitsasse prakku ei trügi. Rada ei ole eriti raske, kuigi jah, lõpuosa tüütule lauskmaale eelistanuksin pigem tõuse-langusi. Tõden üllatusega, et selles seltskonnas, kus sõitu lõpetan, paaristõukajaid peale minu eriti ei olegi. Kuigi just nii on võimalik kiiremini edasi liikuda. Ilmselt on suusatajad lihtsalt liiga väsinud. Olen natuke pettunud, sest lootsin vaikselt, et just lõpus leian mõne võistleja, kelle tuules oleks hea finisi poole kulgeda. Aga nad kõik liiguvad pisut aeglaselt (või olen mina distantsi teises pooles liiga palju puhanud).

Lõpetan, saan medali kaela, rohelise kilekoti vahetusriietega kätte, seejärel vabastan end suuskadest-keppidest ja suundun riietumistelki. Kui ma pulsikella käelt maha võtan, näitab see 3:09. Mis pole hetkel minu jaoks üldse oluline number (vale vastus!).

Siis annan oma suusad hoiule, manustan ühe kuuma meeõlle (sest muud vedelikku paraku ei pakuta) ning lähen sekretariaati oma diplomi järele. Mida aga (veel) ei ole. (Sündmustest ette rutates – mudugi ei ole, sest korraldajate andmeil pole ma selleks ajaks veel võistlust lõpetanudki.) Lähen võtan rahulikult oma hernesupi, kukliku ja tee (isu küll suurt ei ole) ning leian söögiplatsi päris finišikoridori servas. Igast karvaseid-sulelisi lõpetajaid on päris meeleolukas vaadata. Tuletab meelde sedagi, et pärast esimest SEB Sügisjooksu mõtlesime korraks koos Anneliga jooksurajal kabareestiilis kostüümidraama korraldada. Mõtteks see esialgu jäänud ongi. Aga noh, pensionini on veel mõned aastad aega, küll jõuab tsirkust ka teha. Esiti tuleb tulemusi parandada.

Toidualalt lahkudes kohtun veelkord oma kursaõega, kes just sööma asutab. Ajame nii minutit kümme-viisteist juttu ja saan talt ühtlasi juhatust bussile jõudmiseks. Ning kuulen, et meie kursuselt sõitis lühikest distantsi veel kaks inimest.
Viiesele bussile jõudmine on napikas. Saan miljonivaatega seisukoha praktiliselt bussijuhi kõrval. Jook, mis hommikul kaasa sai pakitud (boržomm koos Aura kirsinektariga) kulub tee peal kiirelt.

Õige elu algab aga esmaspäeval. Valusate lihaste või sportlike traumadega pole sel aga midagi pistmist. Esialgset protokolli lugedes leian oma nime järelt lõpuaja 4:01 .... millegagi. Leebelt öeldes olen nendest numbritest totaalses hämmingus. Selle asemel, et silmapilk minestada, saadan korraldajate e-mailile kirja väitega, et nad on umbes tund aega eksinud ja palun viga parandada (viisakas kiri, stardinumbri, nime ja eksimuse suurusjärguga). Ma ei ole päris kindel, kas see on klassikaline protest, aga kusagil ei ole ka mingit juhendit selle kohta, kuidas protesteerima peaks. Õnneks jääb korraldajate kontor otse mu koduteele, nii et teisipäeva õhtul hüppan sealt läbi ja uurin ettevaatlikult, et kas ja millal midagi protestide osas toimub. Mulle kinnitatakse, et kui olen kirja saatnud, siis sellega ka tegeletakse. Ja et nad koguvad veel proteste (Ametlikult võib kaebusi esitada 24.veebruari õhtuni).

Kui keegi nüüd arvab, et esitatud protesti peale hakatakse kohe kontrollima, millal protestija tegelikult lõpetas/või ei lõpetanud, siis nii ei ole see teps mitte. Mina sain oma sõbraliku loomuga kirjale neljapäeval vahva vastuse, kus oli kõigepealt taasesitatud minu „esialgse lõpuprotokolli tulemus“ ning seejärel kinnitus, et see tulemus on korrektne:

- Paraku kiibiaja järgi on tulemus selline. Millel põhjal väidate vale lõpuaja olevat? -

Võibolla saavad korraldajad tuhandeid proteste ja see ongi täiesti normaalne vastus. Kuigi kõlas sedamoodi, nagu oleksin ma kindlasti püüdnud kellelgi eksimatul nahka üle kõrvade tõmmata. Number neli finišiprotokollis minu nime järel oli niigi peaaegu et isiklik solvang ja sellise tooniga kirjavastus ajas mu üsna pöördesse. Mis seal salata, oleksin tõepoolest oodanud konkreetsemaid juhendeid oma süütuse tõestamiseks. Koostasin päris põhjaliku vastuse, alustades oma pulsikellaga ja lõpetades tuttavate inimestega, keda kohtasin ja kes võinuksid tõestada, et olin päris kindlasti hulga varem võistluse lõpetanud. Enne vastuse teelesaatmist rookisin sealt ka liigse sarkasmi ja emotsioonid välja. Lohutasin end sellega, et isegi kui mu aega lõpuprotokollis ei parandata (selline tunne tekkis tõtt-öelda küll), olen kindlasti kolme kiirema hulgas, kui kõne alla tuleb kombineeritud teatevõistlus, mis koosneb viiest kohustuslikust võistlusjärgsest alast (riiete vahetamine, meeõlu, suusahoid, sekretariaat, supisöömine) enne bussile jõudmist. Arvestades seda aega, mille kulutasin kursaõega lobisemiseks, suutsin oma kiibiaja järgi kõik muud toimingud mahutada ca 15 minuti sisse. Ja ma ei valanud oma hernesuppi eelnevalt valmispandud kilekotti, ausõna! Kui see ei vääri eriauhinda, siis mis üldse väärib?

Pinge püsis õhus kuni neljapäeva õhtuni. Hakkasin just trenni minema, kui mulle helistati. Olime jõudnud punkti, kus hakati finišisalvestusi vaatama (sellised asjad on maratoni korraldajatel täiesti olemas). Ainuüksi numbrist aga minu isiku tuvastamiseks ei piisanud, sellele lisaks pidin veel kirjeldama oma välimust. Õnneks on mul unikaalsed suusapüksid kenade kollaste triipudega külgedel ja nõnda mind siis lõpuks üles leitigi. Reede pärastlõunal protokolle uuesti vaadates (viimane refresh oli toimunud neljapäeva hilisõhtul) selgus, et mu lõpuaeg oli jätkuvalt üle nelja tunni. Saatsin teele uue e-kirja küsimusega, kas mu tulemus ikka parandatakse. Jaatav vastus tuli kiirelt ja laupäevaks oli õiglus tõepoolest jalule seatud. Selgus ka eksituse tegelik põhjus – minu kiibiga sõitis hoopis Pärnust pärit naine nimega Ave. Ja mina sõitsin järelikult tema omaga. Erinevalt eelmainit’ Reinust olid meil Avega vähemalt erinevad perekonnanimed.

Mis seal salata, minu tunded Tartu Maratoni suhtes on hetkel üpris vastuolulised. Põhimõtteliselt on ju õiglus jalule seatud ja mul on vähemalt teoreetiliselt järgmiseks aastaks korralik stardikoht päris oma sõidu tegemiseks. Et siis edaspidi juba pikale distantsile üle kolida ja teada saada, mida see päris kannatamine tähendab.

Sest seekord oli kõike muud rohkem kui maratoni. Vähemasti Vooremäe tõusud-laskumised on mul hulga selgemalt mälus, mis sest, et neid radu viimati kolm nädalat tagasi mõõdetud sai.

(Kummardus nendele, kes viitsisid lõpuni lugeda).

25 veebruar 2010

Hommikuvõimlemine köie ja konksu otsas

Autoga sõitmine ei ole meie talveoludes üldse ohtlik ja keeruline. Hoopis hoolikam tuleb olla parkimisega. Ebapiisav parkimiskiirus või paarkümmend sentimeetrit valearvestust esirataste asukohavalikul võivad mõneks ajaks kõik edasised kiiremad ringid lõpetada. Ma sain eile pärastlõunal vasakpoolse esirattaga pihta ühele natuke ebapädevale lohule. Kuna olin äsja Aurast tulnud, otsustasin, et olgu sedakorda hommik õhtust targem ja ei hakanud masina kättesaamiseks enam ponnistama.

Ei olnud hommik põrmugi targem. Auto seisis justnimelt seal, kuhu ta pühapäeval jäänud oli. Vasak ratas ikka poolenisti augus. Jääd ja lund ei olnud ka vähemaks jäänud. Sukeldusin puusadeni teeäärsesse lumme okste järele. Millest, nagu arvata oligi, polnud suuremat abi. Siduri kärsatamisest loomulikult ka mitte. See masin ei liikunud enam millimeetritki ei ette, taha, vasakule, paremale ega üles või alla. Seisin ja mõtlesin, et lõpuks pidi see siis ikkagi juhtuma. Et ma jään oma maja ees, 20 minuti jalutuskäigu kaugusel Tartu südalinnast - tänava ääres, mitte kusagil kraavis! - lootusetult jää- ja lumevangi.

Kevadet ma siiski ootama ei hakanud. Õlekõrs oli telefonikõne kaugusel Tammelinnas ja õnneks oli eelmisest autost jäänud köis ka pakiruumis alles. Konksu leidmiseks tuli küll natuke kaevata, aga see oli varasema haokorjamise kõrval lapsemäng. Edasi läks juba libedalt. Vähemalt tunne oli tunduvalt turvalisem kui suure külmaga tõrkuva eaka diiselauto roolis köiekäivitust korraldada. 

Uskumatult hea on omada sõpru, kes häda korral liigsete küsimusteta sulle appi tulevad. Veel uskumatum on see, et vahest on tore ka abitu ja äbarik olla. (Ütlesin välja ja ei olegi häbi :)

07 veebruar 2010

Viiekas

Treeningplaanis oli tänase päeva kohal kirjas, et suusatamine 1:50, pulss pole oluline. See viimane muidugi ei tähendanud, et pulsi võib südamerahuga taevasse sõita. Pigem seda, et tõuse tuleb siiski rahulikult võtta. Mis on tegelikult pagana keeruline.

Alla kahetunnise treeningu pärast ei hakanud Vooremäele sõitma. Nädala sees oli korraks uitmõte, et põrutaks seekord hoopis Elvasse ja katsuks otsast Tartu maratoni rada. Aga see ju sama kaugel, nii et jäi ka ära.

Esimest korda siis valgel ajal dendropargis. Pealegi nädalavahetusel. Täitsa põnev oli. Silmipimestavalt päikeseline talveilm ja väga ilus suusajälg. Uskumatult ilus võrreldes viimase tuisujärgse õhtuga samas paigas. Ja ei mingeid jõuliselt uiskavaid mehi, kes tavaliselt must nagu kakivast kassist mööda vuhisevad. See eest nägin Tibi Telefoni, kel oli õnnestunud laskumise lõpus suusajälge kleepuda ja end seal häirimatult mobiiliga rääkima unustada (kiire manööver ja sujuv möödumine paremalt) ning mõni aeg hiljem astus väärikalt kusagilt võsast rajale Tädi Dünamo Suusavabrik. Kes kõigepealt seisatas raja ääres, vaatas kombeka liiklejana vasakule ja paremale ning siis astus joonelt mulle ette. Peaaegu oleks kokkupõrge olnud. Mina kui potentsiaalse konflikti nõrgem osapool pidin möödumiseks loomulikult taas kõrvale astuma.

Päevikusse sai kirja viis ringi ajaga 1:55, keskmine pulss 147. Lumes on suusatada siiski parem kui joosta. Kas ma juba ütlesin kusagil, kuidas ma seda talve armastan?

02 veebruar 2010

Tere troopika

Eestimaad üle pika aja tabanud soojalaine (külma on alla KÜMNE kraadi) on lubanud mul viimase nädala jooksul teha tervelt kaks lühikest (tund-poolteist) suusatrenni dendropargis ja ühe pika (üle kahe tunni) Vooremäel. Kuna ma võistlustele minna ei plaani, on suusasõit puhas lõbu ja meelelahutus. Mida enam ma suusatan, seda rohkem see mulle (taas!) meeldima hakkab. Vooremäel armastan ma pikka rada, kus rahvast tavaliselt vähem. Üksikud jõulised meesuisutajad tuiskavad aeg-ajalt mööda, aga üldiselt valitseb rajal rahu ja vaikus. Sõida ühtejutti või viimsepäeva laupäevani. Tegelikult saab sõita küll vaid senikaua, kuni hämarus metsa all võimust võtab ning silm enam suusarada muust lumevalgest foonist enam ei erista.

Dendropark on tavaliselt rahvarohkem. Eile õhtu hakul keerutas veel väheke tuisku, laskumistel võttis esialgu silmad vett jooksma (esimest korda tundsin, et äkki peaks ikka mingid prillid muretsema), rahvast oli aga ilmselt värske tuisulume tõttu vähem kui tavapäraselt. Kolm ringi möödus märkamatult. Püüdsin keskenduda eelkõige tehnikale, mis tähendas rahulikku sõitu ja tõusudest suusajäljes ülesminekut.

Minu uued suusad pole mulle siiani pettumust valmistanud. Saabastega on see väike jama, et päris hooaja alguses (mis oli detsembris) otsustas parempoolne jalavari nii kanna ja pahkluu kohale villi hõõruda. Õnneks jäi see ka üheks ja ainsamaks korraks ja saapaid ma välja vahetama ei pidanud. Aga tänu haavatud labajalale (ja ka vihmasajule) olin sunnitud detsembri lõpus tegema puhta paaristõuketrenni (1:20 Supilinna ovaalil). See oli äärmiselt uudne ja ekstreemne koormus mu õlavööle. Aga ma sain sellest alles natukene hiljem aru :)

No ja jaanuaris saabus juba selline külmalaine, mis isegi meie jooksutrennid lumeväljadelt TÜ kergejõustikuhalli ajas. Kokku korda neli olime sunnitud sealt külmavarju otsima. Aga sel nädalal jätkasime Raadil taas lumesjooksu hooaega. Lumes ON raske joosta. Sõltub natuke lumest ka. Kõige närusem on teha tõusvaid lõike ülepõlve tuisulumes, kus kunagi ei tea, kas jalg vajub läbi tiheda kihi või mitte. Asja teeb veel iseäranis lõbusaks see, et kunagi ei tea ette, kas jalg vajub läbi siis, kui ära tõukad või hoopis siis, kui maandud :). Kui on lihtsalt äsjasadanud põlvini lumi, siis on muidugi palju hõlpsam joosta. Ausõna. Tänane värske kogemus oli 45 minutit rahulikku (!!) jooksu lahtilükkamata kergliiklusteel, kus mõned jalakäijad enne meid ilmselt siiski liikunud olid. Pulss ei roninudki erilistesse kõrgustesse, aga püstipüsimiseks tuli joosta suisa meremehestiilis, pinnas jalge all oli niipalju ebakindel.

Pühapäeval oli Auras pikk rada. Seda saab nii harva, et need üksikud päevad peaks lausa riigipühadeks kuulutama. Kaasliiklejad osutusid õnneks viisakateks inimesteks ja andsid kiiremale kenasti rada. Mis lubas mul omas rütmis ujuda ja tegi meele rõõmsaks. Seda õnne ei ole alati teps mitte.

Ühesõnaga, jooksen, suusatan ja ujun. Või vastupidises järjekorras. Kokku viiel päeval nädalas. Ma armastan seda talve. Kestaks see ainult kauem.

Sõltlane. Anonüümsus välistatud. Aga ise olen rahul.

Pealinlased peavad aga tänast Postimehe artikli pealkirja uskudes kõvasti püksirihma pingutama, et sellise paradiisi ukselävele jõuda. Aga sealne linnavalitsus on nende muret vististi juba mõistnud.



Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...