Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2010 postitused

Saagem tuttavaks – mu nimi on Ave-Rein!

Rangelt kronoloogilises järjekorras peaks olema hoopis Rein-Ave, aga miskipärast tundus teistpidine kombinatsioon mõnusam mõtelda olevat. Või peaksin klassikuid parafraseerides hoopis kinnitama, et olen kiip ja inimene?
Seda juttu sellisel kujul ei peaks siin praegu üldse olema. Seniavaldamata teoste nimekirjas on mul fragment sootuks teistsuguse meeleoluga story’st. Praegune lugu on aga 39.Tartu Maratonist, kus tuleb väga vähe juttu maratonist, aga sellevõrra rohkem sellest, mis juhtus enne ja pärast maratoni. Hakka või uskuma, et mu maratonidebüüt oli selge märguanne, et jätaksin oma kestvamad ja kiiremad liud endiselt Vooremäe kaheksakilomeetrilisele ringile või argipäevaõhtusesse dendroparki ning ei üritaks enam kunagi trügida massiüritustele.
Esialgu ei kavatsenudki ma maratonile minna. Osa jooksutrenne sai suusatamisega asendatud lihtsalt sellepärast, et oma vigastustest piinatud liikumisaparaadile - põlvehädad 2009.aasta hilissügisel ja lihaserebend (mis ei olnud tingitud sporti…

Hommikuvõimlemine köie ja konksu otsas

Autoga sõitmine ei ole meie talveoludes üldse ohtlik ja keeruline. Hoopis hoolikam tuleb olla parkimisega. Ebapiisav parkimiskiirus või paarkümmend sentimeetrit valearvestust esirataste asukohavalikul võivad mõneks ajaks kõik edasised kiiremad ringid lõpetada. Ma sain eile pärastlõunal vasakpoolse esirattaga pihta ühele natuke ebapädevale lohule. Kuna olin äsja Aurast tulnud, otsustasin, et olgu sedakorda hommik õhtust targem ja ei hakanud masina kättesaamiseks enam ponnistama.
Ei olnud hommik põrmugi targem. Auto seisis justnimelt seal, kuhu ta pühapäeval jäänud oli. Vasak ratas ikka poolenisti augus. Jääd ja lund ei olnud ka vähemaks jäänud. Sukeldusin puusadeni teeäärsesse lumme okste järele. Millest, nagu arvata oligi, polnud suuremat abi. Siduri kärsatamisest loomulikult ka mitte. See masin ei liikunud enam millimeetritki ei ette, taha, vasakule, paremale ega üles või alla. Seisin ja mõtlesin, et lõpuks pidi see siis ikkagi juhtuma. Et ma jään oma maja ees, 20 minuti jalutuskäigu…

Viiekas

Treeningplaanis oli tänase päeva kohal kirjas, et suusatamine 1:50, pulss pole oluline. See viimane muidugi ei tähendanud, et pulsi võib südamerahuga taevasse sõita. Pigem seda, et tõuse tuleb siiski rahulikult võtta. Mis on tegelikult pagana keeruline.
Alla kahetunnise treeningu pärast ei hakanud Vooremäele sõitma. Nädala sees oli korraks uitmõte, et põrutaks seekord hoopis Elvasse ja katsuks otsast Tartu maratoni rada. Aga see ju sama kaugel, nii et jäi ka ära.
Esimest korda siis valgel ajal dendropargis. Pealegi nädalavahetusel. Täitsa põnev oli. Silmipimestavalt päikeseline talveilm ja väga ilus suusajälg. Uskumatult ilus võrreldes viimase tuisujärgse õhtuga samas paigas. Ja ei mingeid jõuliselt uiskavaid mehi, kes tavaliselt must nagu kakivast kassist mööda vuhisevad. See eest nägin Tibi Telefoni, kel oli õnnestunud laskumise lõpus suusajälge kleepuda ja end seal häirimatult mobiiliga rääkima unustada (kiire manööver ja sujuv möödumine paremalt) ning mõni aeg hiljem astus väärika…

Tere troopika

Kujutis
Eestimaad üle pika aja tabanud soojalaine (külma on alla KÜMNE kraadi) on lubanud mul viimase nädala jooksul teha tervelt kaks lühikest (tund-poolteist) suusatrenni dendropargis ja ühe pika (üle kahe tunni) Vooremäel. Kuna ma võistlustele minna ei plaani, on suusasõit puhas lõbu ja meelelahutus. Mida enam ma suusatan, seda rohkem see mulle (taas!) meeldima hakkab. Vooremäel armastan ma pikka rada, kus rahvast tavaliselt vähem. Üksikud jõulised meesuisutajad tuiskavad aeg-ajalt mööda, aga üldiselt valitseb rajal rahu ja vaikus. Sõida ühtejutti või viimsepäeva laupäevani. Tegelikult saab sõita küll vaid senikaua, kuni hämarus metsa all võimust võtab ning silm enam suusarada muust lumevalgest foonist enam ei erista.
Dendropark on tavaliselt rahvarohkem. Eile õhtu hakul keerutas veel väheke tuisku, laskumistel võttis esialgu silmad vett jooksma (esimest korda tundsin, et äkki peaks ikka mingid prillid muretsema), rahvast oli aga ilmselt värske tuisulume tõttu vähem kui tavapäraselt. Kolm …