Autoga sõitmine ei ole meie talveoludes üldse ohtlik ja keeruline. Hoopis hoolikam tuleb olla parkimisega. Ebapiisav parkimiskiirus või paarkümmend sentimeetrit valearvestust esirataste asukohavalikul võivad mõneks ajaks kõik edasised kiiremad ringid lõpetada. Ma sain eile pärastlõunal vasakpoolse esirattaga pihta ühele natuke ebapädevale lohule. Kuna olin äsja Aurast tulnud, otsustasin, et olgu sedakorda hommik õhtust targem ja ei hakanud masina kättesaamiseks enam ponnistama.
Ei olnud hommik põrmugi targem. Auto seisis justnimelt seal, kuhu ta pühapäeval jäänud oli. Vasak ratas ikka poolenisti augus. Jääd ja lund ei olnud ka vähemaks jäänud. Sukeldusin puusadeni teeäärsesse lumme okste järele. Millest, nagu arvata oligi, polnud suuremat abi. Siduri kärsatamisest loomulikult ka mitte. See masin ei liikunud enam millimeetritki ei ette, taha, vasakule, paremale ega üles või alla. Seisin ja mõtlesin, et lõpuks pidi see siis ikkagi juhtuma. Et ma jään oma maja ees, 20 minuti jalutuskäigu kaugusel Tartu südalinnast - tänava ääres, mitte kusagil kraavis! - lootusetult jää- ja lumevangi.
Kevadet ma siiski ootama ei hakanud. Õlekõrs oli telefonikõne kaugusel Tammelinnas ja õnneks oli eelmisest autost jäänud köis ka pakiruumis alles. Konksu leidmiseks tuli küll natuke kaevata, aga see oli varasema haokorjamise kõrval lapsemäng. Edasi läks juba libedalt. Vähemalt tunne oli tunduvalt turvalisem kui suure külmaga tõrkuva eaka diiselauto roolis köiekäivitust korraldada.
Uskumatult hea on omada sõpru, kes häda korral liigsete küsimusteta sulle appi tulevad. Veel uskumatum on see, et vahest on tore ka abitu ja äbarik olla. (Ütlesin välja ja ei olegi häbi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar