02 mai 2009

Kas teie olete juba ümber Viljandi järve jooksnud?


Ja õige vastus on variant a - JAH! Teisi võimalusi ei hakka kirja panemagi. Kuna Urmas tõi juba eelmisel päeval ümbrikud meie rinnanumbritega Viljandist ära, saime suhteliselt hilja sõitma hakata. Peldikupeatus võsa vahel vahetult enne Viljandit, sest kohapealsetele kemmergutele pole mõtet loota - neid on alati liiga vähe. Kuna hommikune ilm tõotas palju päikest, vähe äikest ja mõõdukalt põhjakaarte tuuli, sai otsustatud lühema-vähema riietuse kasuks. Auto jätsime targu kilomeetri kaugusele staadionist. Stardipaika jõudsime alles minutit viis enne algust, lisaks lähenesime valelt küljelt ning jäime rahvamurrus suhteliselt sabaossa. Aega stardipaugu hetkest stardijooneni jõudmiseks kulus natuke alla minuti. Jooksmist meenutavaid liigutusi oli võimalik tunduvalt varem sooritama hakata kui SEB sügisjooksul, samas oli edasiliikumise tempo esialgu ... noh, suhteliselt aeglane ja hüplik. Huntaugu mäel sattusin korraks kõrvuti mehega, keda julgelt enam kui viisteist aastat kohanud pole. Vahetasime paar lausetki, aga seejärel läksin ma oma teed. Anneli kaotasin ka kusagil sealkandis silmist. Tallinnas õnnestus meil pea kaheksa kilomeetrit koos joosta, aga seal olid ka natuke laiemad ja siledamad rajad. Päälinna värk. Päike hakkas üsna ruttu liiga tegema ja tuletas kohe meelde, et hommikune värskendav SPF-kuur oli tegemata ununenud. Ja respiraator oleks nii mõneski kohas ära kulunud, sest selline mass jooksjaid suutis kuivanud maapinnalt kõvasti tolmu üles keerutada. Otsejoones hingamisteedesse. Joogipunktid olid erakordselt õigetel kohtadel. Ja mis ime - raskeid hetki sedakorda ei olnudki. Ilmselt ei ajanud ma ka pulssi kuigi kõrgele (täpselt ei tea, sest kell oli küll randmel, aga paela jooksu ajaks ümber kere panna ei tahtnud - see ahistab mind alati). Kiidan Viljandi publikut - pea iga posti juures oli keegi häälekalt ergutamas (mõned väga põllupealsed piirkonnad välja arvatud). Ja see naisterahvas, kes lubas teisel ringil kõigile õlut pakkuda - järgmisel aastal tuletame seda kindlasti meelde :)


Nojah. Tulemustest. Väga halvasti ju välja ei kukkunudki. Selle, et ma rajal umbes kolm minutit soovitust kauem olin, saab jooksul valitsenud toreda õhkkonna kaela ajada (raske oli heast seltskonnast lahkuda). Tund ja kaheksa minutit andis oma vanuseklassis 20-nda koha, mis on parem kui sügisjooksul - seal oli mu positsioon 32. Perekondlikus arvestuses olin kindlalt esikolmikus. Urmase liidripositsiooni ei kõiguta niipea ilmselt mitte keegi, aga teise-kolmanda koha peal käib selline Vestmanni-Piibelehe värk. Igamees sai muidugi medali ja verivärske Jooksja-ajakirja. Seesamunegi kilekotis olnud pooleliitrine Aura jook auras ainult kuidagi väga kiiresti ära. Tagasiteel auto juurde tegime väikestviisi lõdvestavat sörkjooksu ning ergutasime vastutulevaid keppareid. Eriti neid kiivritega ühekepilisi tüüpe (kes ütles, et hokikepiga peab ainult uisutama?).

Ma vist ei pea enam ütlemagi, et igavesti tore oli. Kannatadasaanud (kergelt kõrbenud) kehaosad on - nina, põsenukid ja õlad. Aga muidu on tervis korras. Järgmisel pühapäeval oleme jälle rajal.

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...