Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2008 postitused

Otse elust maha viksitud

Siin see on:



Üritus toimus marsruudil Tallinna lennujaam - Ülemiste keskus. Takso asemel oli oma auto ja päris leti ees leiba ei söödud. Aga kohver oli küll punast värvi. Tulevikku vaadates tuleb tunnistada, et see oli alles pilootosa.

Pühendusega Madlile, kes on esimesse USA ülikooli juba vastu võetud.

Võidab see, kes teeb kõige rohkem vigu

Arvake ära, mis võistlus see selline on? Ikka ehituse riigihange. Ja need tabavad sõnad ütles meie viimase ühispakkumuse partner. Tänu sellele, et mu vastaslauas teeb esimesi ehituse riigihanke hindu noor kolleeg, olen viimasel ajal päris sagedasti pidanud lahti võtma riigihangete seaduse ning sellest tema küsimustele vastuseid otsima. Teatavasti kehtib alates läinud aasta esimesest maist meil nimetet’ seaduse uus versioon ja lisaks on selle aasta algusest muudetud ka rahvusvaheliste hangete piirmäärasid. Ma ise tegin viimase riigihanke pakkumuse eelmise aasta mai lõpus ning senini pole olnud eriti vajadust seadusemuudatuste sisusse süveneda. Tavaliselt on alati pärast suuremaid muudatusi olnud võimalus end täiendkoolitada, aga seekord on millegipärast seda traditsiooni rikutud. Mitte et ma seadust lugeda ei oskaks. Oskan küll, aga teatud muudatuste tagamaade mõistmiseks on üldjuhul kasulik kuulata seaduse muutmisel osalenute kommentaare. Sest Eesti seaduste puhul kipub aeg-ajalt seda…

Lumepimedusega löödud

Kujutis
Rohkem pilte, vähem muusikat:













Pühendatud kõigile neile, kes tunnevad, et pole sel talvel piisavalt lund näinud. Ei, see ei ole Lõuna-Eesti ralli. Ja mina ei olnud kaardilugeja, vaid hoopis projektilugeja. Väga raske on midagi lugeda, kui sind ümbritseb selline maastik. Täna teatasin oma lahkumisest. Ja tõdesin, et iga mees vannub omamoodi. Ei olnud väga kerge. Aga ma teadsin seda ette.

Koduväljaku eelised .... puuduvad !!!

Kujutis
Tegin täna retke järjekordsele ’objektile’. Emotsionaalse retke, sest tegemist oli minu lapsepõlve kodupaigaga. Olustvere mõis. Vana viinaköök, millest Norra toetusrahadega kooli õppetöökojad tahetakse rajada. Vanasti oli selles majas saun. Selline külasaun, mida mehed ja naised eraldi kellaaegadel külastasid. Ikka vist naised varem ja mehed hiljem ... aga täpselt ei mäleta. Vähemalt ajas miski igatsus nädalalõppudel sinna ka neid inimesi, kel sovhoosi ajal ehitatud kõigi mugavustega korterites vannitoad olemas olid. Koht oli nagu tuttav, aga samas täiesti võõras. Maanteelt pargiäärsele teele pöörates kohtasin esimese inimesena teepervel jalutamas oma parima lapsepõlvesõbra ema. Hoolimata aastatest on ta tänaseni ääretult vitaalne persoon, toimetab nii lossi perenaise kui kohaliku kooli õpetajana. Pidasin oma auto teeveeres tervituseks kinni. Siis edasi ’uue’ koolimaja poole. Uue selles mõttes, et minu ajal selles paigas koolimaja veel polnud. Toonane Olustvere tehnikum kasutas sel aj…

Kõpu mõis

Kujutis
Pilt on tehtud selle aasta 7.veebruaril.

Reedeõhtune eleegia

Läinud nädalal on kohalikus meedias teemaks olnud üliõpilaste õppetoetused. Või siis nende maksmise aluste muutmine. Minu viimasest isiklikust päevasest kõrgkooliajast on möödas umbes 99 aastat (100 kõlaks kuidagi üldistavalt ja ümmarguselt), asjakohaseid artikleid lugedes jäi aga mulje, et seni kehtinud, üliõpilase edasijõudmisel põhinev süsteem on sisuliselt copy-paste nõukaaegsetest mängureeglitest. Toona eksisteerisid samuti stipifondid, millest jagati raha eksamihinnete pingerea alusel. Üksikute rahuldavatega oli võimalik mingites teaduskondades oma 40-45 rubla reeglina kätte saada, puhtalt viielisi tulemusi tunnustati 70 rahaga kuus. No aga see oli ka aeg, kus kõik inimesed olid ’võrdsed’ ja ühikakoht ei maksnud peaaegu midagi. Poest polnud ka suurt miskit osta. Ja pühapäeva õhtuti kodust tulles tassiti Leningradi 27 ühika üheksandale korrusele tinaraskeid toidukotte. Jalgsi mööda treppe, sest liftid nädalavahetusel ei töötanud. Ning tööl käidi ka. Olen minagi alates 17-ndast el…

Armastan jäälilli ...

.... välja arvatud siis, kui nad on õitsele puhkenud mu auto tuuleklaasi siseküljel. Nii hõre, kui see tänavune Eestimaa talv ongi – hei teie seal Kantonis, andke meile me lumi tagasi – võiksid need lilled õitseda pigem esiklaasi välisküljel, eriti siis, kui vaja õhtul töölt koju sõita. Üle pika aja oli mul raamat kodus ootamas. Nädalat kaks tagasi realiseerisin Ülle kingitud Apollo kinkekaardi. Väikeseks ajendiks Ekspressis ilmunud retsensioon (autor pole meeles ja otsida ka enam ei viitsi), mille autor lubas Vaino Vahingu ’Päevaraamat II’-s ehtsat 80-ndate alguse nostalgiat. Ilmselt see mees (või ka naine, vahet pole), kes nii kirjutas, ei mäleta õieti neid kaheksakümnendaid ning pole ka sest raamatust päriselt aru saanud. Millegipärast usun, et tekst on autentne ning sinna pole hiljem emotsioone juurde poogitud. Nagu kõigi heade asjade puhul, on algus intrigeeriv, ei paljasta liiga palju, lõpus aga pinge tõuseb ja enam ei ole võimalik raamatut käest panna. Ma ei räägi siin kaheksak…

Hull aeg nõuab segaseid inimesi

Nüüd on see siis käes. See, mille tulekust ma kogu aeg teadlik olin. Mina olen õnneks sedapalju pragmaatiline, et lihtsalt tunnistasin reaalsust ja tegin omad järeldused, aga mu noorele kolleegile ’esimest korda hakkasin asjadest aru saama’ oli see tegelikkus päris valus (sest ta oli pakkumise tegemisega kõvasti vaeva näinud). See, kes mäletab Eesti ehitusturgu käesoleva sajandi alguses, saab aru, millest ma räägin. Oli aeg, kus pandi kokku otsekuludes ehitushindu ja võeti sealt siis 5-10% maha. Aga elu on edasi läinud. Tuleb välja, et täna on tõsiste pakkumiste mahavõtmiseks vajalik risk tüki maad suurem. Käibed on kasvanud, struktuurid on muutunud ja tõeliselt suured saavad endale rohkem lubada. Ainult selleks, et käibenumbreid hoida, senikaua kui ehitushinnad stabiliseeruvad. Ja kõigil neil, kes elu laineharjal on korralike kasuminumbritega turule tulnud, tuleb hindadest kõvasti õhku välja lasta. Ning põhjendamatut enesekindlust tubli jupi jagu kärpida. Aga see osa ehitusturust (al…