.... välja arvatud siis, kui nad on õitsele puhkenud mu auto tuuleklaasi siseküljel. Nii hõre, kui see tänavune Eestimaa talv ongi – hei teie seal Kantonis, andke meile me lumi tagasi – võiksid need lilled õitseda pigem esiklaasi välisküljel, eriti siis, kui vaja õhtul töölt koju sõita.
Üle pika aja oli mul raamat kodus ootamas. Nädalat kaks tagasi realiseerisin Ülle kingitud Apollo kinkekaardi. Väikeseks ajendiks Ekspressis ilmunud retsensioon (autor pole meeles ja otsida ka enam ei viitsi), mille autor lubas Vaino Vahingu ’Päevaraamat II’-s ehtsat 80-ndate alguse nostalgiat. Ilmselt see mees (või ka naine, vahet pole), kes nii kirjutas, ei mäleta õieti neid kaheksakümnendaid ning pole ka sest raamatust päriselt aru saanud. Millegipärast usun, et tekst on autentne ning sinna pole hiljem emotsioone juurde poogitud. Nagu kõigi heade asjade puhul, on algus intrigeeriv, ei paljasta liiga palju, lõpus aga pinge tõuseb ja enam ei ole võimalik raamatut käest panna. Ma ei räägi siin kaheksakümnendate algusest – olin siis veel liiga noor, et elust päriselt aru saada, vaid ühe mehe igavestest püüdlustest täiuslikkuse poole. Ei mingit liigset naturalismi, lakooniline, protokolliv stiil ning puhtjuhuslikult ja spontaanselt väheke liha luudele. Tunne, et oled kõigile võlgu. Teatud tsüklilisus. Arvatavasti on loomingulistel perioodidel olnud vähem aega päeviku kirjutamiseks – energia on läinud tööle, mis autorile rahuldust pakub ja tegelikkuse fikseerimiseks on jäänud vaid põgusad hetked; rohkem teksti on perioodidest, kus ’päris’ tööd on vähe ja mõtted läinud uitama materiaalse maailma kiirteedele. Huvitav, kui Vahing elanuks samas eas tänases päevas, kas ta oleks kirjutanud blogi? Võib-olla. Kuigi vaevalt, et see eriti populaarne oleks olnud. Ma ei oskagi öelda, miks see raamat mulle niipalju hinge läks. Mitte tuttavate nimede ja Brežnevi surma pärast. Pigem stiil ja äratundmine. Õnneks ei pea ma seda lahti seletama. Aga lugeda soovitan sellegipoolest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar