Mõnest asjast hakkad alles aastaid hiljem aru saama. Kirjutasin siin oma koolialguse juttu, kui korraga meenus Pipi. Kes ei tahtnud suureks saada (noh, need kommunaalmaksud ja konnasilmad, kõigest muust rääkimata). Olen minagi need saatuslikud sõnad – väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu – kunagi kõval häälel lausunud. Teatrilaval nimelt. Algklassides mängisin Pipi-näidendis nimiosa. Samast ajast on meelde jäänud, et järgmise aasta Pöial-Liisi näidendis mind peaossa enam ei valitud. Mäletan, et olin suht solvunud, sest Pipi-rolliga sain suurepäraselt hakkama. Arvatavasti mu omaaegsetel õpetajatel oli inimtüüpidest oma arusaamine. Esiteks ei sobinud kõik tüdrukud peaosadesse. Ja nendest, kes sobisid, olid mõned Pipid (röövlitütar Ronjat ei olnud siis veel tõlgitud) ja mõned Pöial-Liisid. Head õpetajad lihtsalt tunnevad inimesi. Pöial-Liisi on kahtlemata tore tüdruk, aga .... Pipi meeldib mulle ikkagi rohkem. Siiamaani.
Aga ma vist vajan kehadublanti. Sellesse hobusetõstmise stseeni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar