03 september 2007

Kahekümne esimene esimene koolikell

Tegelikult valetan. Kui lüüa kokku kümme aastat keskkooli, kuus aastat ülikooli, viis aastat tehnikakõrgkooli ja üks aasta õpetajana (see läheb äkki hoopis poole eest, sest töötasin poole koormusega), siis peaks seekordne aasta olema hoopis kahekümne kolmas. Aga kui Madli koolisaatmise aastad ka juurde arvestada, siis .... ah, sellepärast ma vist jälle kooli läksingi, et tundsin, et ei oska enam arvutada :).

Igatahes oli tänane koolikell päriselt ka olemas. Ja helises. Tundsin end ühena miljoneist, ehk siis mind polnudki nagu päriselt olemas. Miljon on muidugi väike liialdus, sest Vanemuise kontserdisaal mahutab tunduvalt vähem inimesi. Aga teadmine, et koos sinuga alustab õpinguid peaaegu 1400 esmakursuslast, mõjus suhteliselt õõvastavalt. Aktus oli lühike ja kena. Direktori esinemine oli mõjukas (oh, tugeva autoritaarsuse hõng) ja konkreetne. Märksõnadeks eesmärgid, edu ja karjäär. Aga kuhu jäi see koht, et töö peab selle tegijale meeldima? Ahoi, inimesed, tööl veedate te suurima osa oma ärkveloldud ajast! Mis võiks ju ideaalis tähendada, et soovitav oleks oma tööd arnastada ning seda aega nautida. Nojah, mina ilmselt ei kuulunud selle kõne klassikalise auditooriumi hulka (jälle anomaalne) ja kui aus olla, siis põhimõtteliselt ajas direktor ju täiesti õiget juttu. Ja tegi seda omas kontekstis suurepäraselt, et mitte öelda – lausa sugestiivselt. Ju ta teab paremini, missugused on selle kooli õpilased ja kuidas neid mõjutada. Lisapunktid veel selle eest, et kõik oli kenasti ette valmistatud ja sujus tõrgeteta. Pluss muusikalised vahepalad kooli segaansamblilt ja solistidelt. Nojah, pragmaatikuna võinuks ma ju sinna aktusele minemata jätta ning sellest poleks miskit katki olnud. Ja oi-oi-kui-palju tööd oleks selle ajaga teha jõudnud! Õigupoolest on mul hea meel, et ma sinna ikka läksin. See, et minul neid uusi alguseid on rohkem kui üks olnud, ei tähenda midagi. Ma võtan seda kõike väga tõsiselt ja siira uudishimuga. Kool ise algab tegelikult esimesel oktoobril. Miks mitte juba homme?

Kommentaare ei ole:

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...