Alustuseks kirjutaks selle aasta esimesest ja viimasest talvepäevast. Kuidas öine tuisk oli auto kõnniteepoolse külje oma äranägemise järgi aerodünaamiliseks vorminud ning mismoodi lumevallide ületamiseks tuli jõu ja ilu numbreid sooritada. Ja kuidas ratas lumes ringi käis ja mis tunne oli aeg-ajalt külg ees sõita. Mõnus! Aga see oli juba sada aastat tagasi. Praegu on väljas selge kevad ja lumehanged sedakorda unustusse vajunud.
Viimane aeg on kurjustada ka nende kretiinidega, kes jätkuvalt kella edasi-tagasi krutivad. Õnneks jäi mul eelmisel kevadel see hetk vahele, nii ma ei mäletanudki enam, kui valus see on. Jetlag kuubis, vähemalt. Kujutage vaid ette, et elate teispool polaarjoont (Skandinaaviamaades on see ju täiesti võimalik) ning olete sunnitud koos ülejäänud administratiivse piirkonnaga, kuhu juhtumisi kuulute, kella keerama. Kuigi osa aastast on nagunii polaaröö ja teine osa polaarpäev. Kes siin lisanduvast valgest ajast kõneles? Mind muidugi üllatas seegi, et ka Mehhikos kella keeratakse. Nagunii läheb seal vara valgeks ja teisipidi kuue-seitsme ajal õhtul äkitselt pimedaks ja seda tõsiasja ei muuda mingi kellakeeramine. Ja kõik kodanikud, kes armastavad varakult tõusta – teil on vabadus seda teha sõltumata sellest, missuguseid numbreid kella sihverplaat parasjagu näitab. Püüdke aga ette kujutada, kui te õhtul väsinud olete ja keski keelab teil magama minemast. (Ei keela ju tegelikult?). Ühesõnaga, jätke need kellad rahule, valge aja pikkus ühelgi laiuskraadil ei sõltu sellest, mis suunas kella keerata. Sellest oleks aeg juba aru saada. Pikk jutt sai. Aga inimese kohta, kes kolm päeva peavaluga ringi kõndinud on, oli see tekst isegi liiga leebe.
Aga see-eest on postikanad ellu ärganud. Finnair Plus ’rõõmustas’ mind kliendikirjaga. Hoolimata mu staatusest ei lubanud Finnairi veebileht mul teha sellist lennupiletite broneeringut nagu ma tahtsin. Ühesõnaga, oli võimalik broneerida kaks edasi-tagasi piletit marsruudil Tallinn - Hong Kong, aga kombinatsiooni peale üks edasi-tagasi pilet pluss üks tagasipilet teatas seesama leht, et soovitud kuupäeval Hong Kongist Tallinnasse lennata ei saa. Huvi pärast katsetasin veel ± kolme päevaga ja olin oma eksperimendi lõpuks üsna veendunud, et Finnair üheotsapileteid üldse ei müügi (neiu infotelefonilt väitis, et müüvad küll). Nii ma ostsingi kaks edasi-tagasi piletit. Koos broneeringu teatega ütles Finnair järgmist: ’Flights must be taken in the sequence shown on the ticket. If no-show on the outbound flight, the seat on the inbound flight is cancelled.’ Vahva. Justnagu keegi ostaks lennukipileteid Hong Kongi puhtalt meelelahutuseks. Kui ma omaks sama palju infot nagu lennufirmad, kes pärast broneeringu tegemist taolisi teateid väljastavad, siis oskaks ehk isegi kommenteerida. Kahjuks ei ole HK sooduspileteid selle aasta Stocki hullude päevade programmis. Nende pärast oleks isegi tasunud Tallinna sõita. Aga tegu on tehtud ja 25-ndal mail lahkun taas Eestist.
Siis rõõmustavad mind oma kirjadega igasugu väljamaa koolid (tõtt-öelda tulevad need kirjad muidugi Madlile, aga kuna teda enamasti Eestis kohal pole, siis on mul volitus neid avada ja lugeda). Esimene vahva kiri saabus Saint Louis University Madridi Campus’e kohta. Ameerikas Missouris asuv emaülikool pakub võimalust kaks esimest aastat Madriidis õppida ning seejärel USAsse suunduda. Suurepärane võimalus neile, kes armastavad hispaaniakeelset maailma.
Teine kiri tuli sellisest koolist nagu Franklin College Switzerland. See oli iseäranis sümpaatne. No mida arvata koolist, kes promob end taolise sloganiga nagu ’An American Degree. A European Life. A Global Experience.’ (kui suurtähed said valesse kohta, siis vabandust). Ehk siis kool, mis asub paigas, kus käeulatuses on nii Itaalia, Prantsusmaa kui Austria. Ja sissejuhatuses iseloomustab end „ .... was founded to offer a new kind of education, fostering substantive international and cross-cultural studies as an integrated part of a liberal arts education.“ Mis konkreetsel juhul seisneb selles, et selle kolledži nelja-aastase õppekava raames on igal sügisel ja kevadel võimalik reisida 10-12 erinevasse riiki. Ja see on õpingute loomulik osa. Ise nad defineerivad seda unikaalse võimalusena.
Mõlemat kirja (iseäranis Šveitsi oma) lugedes läksid mu mõtted sellele, miks ükski Eesti ülikool rahvusvahelise IB-diplomi omanikke ei püüa - eriti muidugi neid, kes kohalikku päritolu on. Kas neid on täna veel liiga vähe? Suhteliselt tõenäoline muidugi. Või kehtib siin põhimõte ’kui sind pole SAISis, siis pole sind olemaski?’ Aga mis motiveeriks selliseid inimesi Eestis edasi õppima? Riigieelarvelistele kohtadele kandideerimine on kohaliku bürokraatia tõttu uskumatult keeruliseks, kohati isegi ebareaalseks tehtud, rahvusvahelised õppekavad on aga reeglina tasulised ja toimivaid stipendiumifonde (vist?) pole olemaski. Mujal on ahvatlused ja võimalusedki tunduvalt suuremad. Aga kas siis, kui bakalaureus käes, on midagi paremat oodata? 1988-1989 sündinutel lasub lisaks arvuka põlvkonna needus. Näiteks Ivy League 2007.aasta statistika näitab selgelt, kui palju SAT-testi maksimumtulemustega kandidaate nende ülikoolidesse ei pääsenud, ja ainuüksi sel põhjusel, et potentsiaalseid üliõpilasi oli liiga palju. Ning Eestis kujutletavaid ’laulva revolutsiooni lapsi’ pole tegelikult olemas, sest samadel aastatel oli sündivus terves maailmas erakordselt suur. Ameerika ülikoolid on ses suhtes väga hea indikaator, kuna sinna pääseb õpitulemuste alusel, sõltumata üliõpilase majanduslikust olukorrast.
Teine kiri tuli sellisest koolist nagu Franklin College Switzerland. See oli iseäranis sümpaatne. No mida arvata koolist, kes promob end taolise sloganiga nagu ’An American Degree. A European Life. A Global Experience.’ (kui suurtähed said valesse kohta, siis vabandust). Ehk siis kool, mis asub paigas, kus käeulatuses on nii Itaalia, Prantsusmaa kui Austria. Ja sissejuhatuses iseloomustab end „ .... was founded to offer a new kind of education, fostering substantive international and cross-cultural studies as an integrated part of a liberal arts education.“ Mis konkreetsel juhul seisneb selles, et selle kolledži nelja-aastase õppekava raames on igal sügisel ja kevadel võimalik reisida 10-12 erinevasse riiki. Ja see on õpingute loomulik osa. Ise nad defineerivad seda unikaalse võimalusena.
Mõlemat kirja (iseäranis Šveitsi oma) lugedes läksid mu mõtted sellele, miks ükski Eesti ülikool rahvusvahelise IB-diplomi omanikke ei püüa - eriti muidugi neid, kes kohalikku päritolu on. Kas neid on täna veel liiga vähe? Suhteliselt tõenäoline muidugi. Või kehtib siin põhimõte ’kui sind pole SAISis, siis pole sind olemaski?’ Aga mis motiveeriks selliseid inimesi Eestis edasi õppima? Riigieelarvelistele kohtadele kandideerimine on kohaliku bürokraatia tõttu uskumatult keeruliseks, kohati isegi ebareaalseks tehtud, rahvusvahelised õppekavad on aga reeglina tasulised ja toimivaid stipendiumifonde (vist?) pole olemaski. Mujal on ahvatlused ja võimalusedki tunduvalt suuremad. Aga kas siis, kui bakalaureus käes, on midagi paremat oodata? 1988-1989 sündinutel lasub lisaks arvuka põlvkonna needus. Näiteks Ivy League 2007.aasta statistika näitab selgelt, kui palju SAT-testi maksimumtulemustega kandidaate nende ülikoolidesse ei pääsenud, ja ainuüksi sel põhjusel, et potentsiaalseid üliõpilasi oli liiga palju. Ning Eestis kujutletavaid ’laulva revolutsiooni lapsi’ pole tegelikult olemas, sest samadel aastatel oli sündivus terves maailmas erakordselt suur. Ameerika ülikoolid on ses suhtes väga hea indikaator, kuna sinna pääseb õpitulemuste alusel, sõltumata üliõpilase majanduslikust olukorrast.
Iseäranis põnev on vaadata USA kolledžite ’ranking’uid. Kuna Madli valik on ’liberal art college’, siis seda teemat (tõsi, lõpuni süvenemata-mõistmata) olen veidi jälginud. Siin on ametlik edetabel . Aga on olemas veel nimekiri ’kuhu tegelikult kõige rohkem minna tahetakse’, mis on mõnevõrra teistsugune (militaarne haridus on Ameerikas populaarne).
Hetkel on muidugi veel vara tibusid lugeda. Pidulik moment koos otsuste tegemisega tuleb arvatavasti aprilli teises pooles. Kindel on ainult see, et Ameerikasse-minek on kindel. Ja mina pean taas hakkama lennupileteid broneerima, mis on tüütu ja kurnab rahakotti.
Hetkel on muidugi veel vara tibusid lugeda. Pidulik moment koos otsuste tegemisega tuleb arvatavasti aprilli teises pooles. Kindel on ainult see, et Ameerikasse-minek on kindel. Ja mina pean taas hakkama lennupileteid broneerima, mis on tüütu ja kurnab rahakotti.
Ning nädala lõpul tuli kõikse kaunim ümbrik. Kuigi päritolult taas ookeanitagune, tekitas mus ärevust selle alumisse serva trükitud Madli praeguse kooli nimi. Hetkeks tärkas mus unenäoline lootus, et äkitselt on meid otsustatud teise aasta õppemaksust vabastada. Kirja saatja oli pika nimega organisatsioon NSHSS ehk The National Society of High School Scholars. Kutsuvad Madlit oma organisatsiooni liikmeks astuma. Kuna sõna ’National’ on antud kontekstis puhtalt Ameerika-keskne, siis võttis kutsutu endale väikese mõtlemisaja.
Ja parim jääb viimaseks, kuigi saabus esimesena. Madli postkaart Filipiinidelt. Esiküljel uhke pilt pealkirjaga ’King of the Road, Jeepney, Philippines’ ja tagumise poole pääl lühikokkuvõte nende imelisest reisist. Nüüd raamistab see ühes kõigi ülejäänud Madli saadetud postkaartidega mu Guatemaala kaarti. Kogu maailm mu toa seinal, Aasiast Ameerikani, Euroopa välja arvatud. Elu vist ongi selline.
Aga mis kirjakandjatesse puutub, siis need arvatavasti ei pea meie majja adresseeritud võõramaist ümbrikku nähes enam isegi täpset aadressi lugema, vaid võivad need kirjad joonelt minu postkasti panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar