Sellest alustamegi. Reedeõhtu Veneto piirkonna veinidega, ekstra kummardusega amaronedele. Kui sisse lugeda ka maitsemeelte ergutamiseks proovitud Maschio Prosecco Extra Dry, siis kokku mekkisime tervelt üheksat veini. Isiklikku lemmikut oli nende maitsete seast ikka äärmiselt keeruline valida. Äkki Tommasi Amarone della Valpolicella Classico aastast 2001? Või hoopis Masi Costasera Amarone Classico sama aastakäik? Neis veinides oli lihtsalt liiga palju maitseid. Minu jaoks täpipealt õige koht Itaalia veinidega alustamiseks. Vein teeb inimesed leebeks ja sõbralikuks, kas pole?
B nagu Baer. Karl Ernst ikka, kelle kuju Toomel troonib. Tegime täna seal igavesti pika jalutuskäigu, et Annele (Holland) Tartut natuke lähemalt näidata. Auväärt vanahärra Baeriga seoses meenub mulle ikka see, kuidas viimasel ülikoolikevadel tema pead vahuveiniga pestud sai. Praegu teevad seda korporandid ja nendega keegi vististi seepärast ei pahanda, aga kaheksakümnendate teises pooles ei aplodeerinud dekanaadi tädid meie ettevõtmise peale teps mitte. Õnneks piirdus toonane karistus siiski ainult kerge näpuviibutusega.
C nagu Crepp. Nad on teisele korrusele liharestorani teinud ja pakuvad seal kõiksugu sõralistest, sulelistest ja isegi soomuselistest valmistet’ roogi. Esimese hooga astusime kohe trepist üles ja kui lahke ettekandja meile aknaalust lauda pakkus, meenus mulle, et olin poole viieks hoopis rehvivahetuse aja kinni pannud. Asi lahenes aga kenasti – sama laud reserveeriti meile hilisemaks ajaks ning pärast vajalikke tehnilisi protseduure lubasime endale luksusliku õhtusöögi. Magustoit jäi küll järgmiseks korraks. Ja nende lammast, mida kenasti savipottides serveeritakse, tahaks ka proovida. Koos mingi mõnusa veiniga, mis seekord tänu auto olemasolule joomata jäi.
H nagu Hiina. Kuna Hiina saatkond tahtis lisaks hunnikule paberitele, mis mul juba olemas olid, lisaks ka hotellibroneeringuid, siis viimaste hankimisega sai nädala hakul kirglikult tegeletud. Kõik broneeringud on minu isikliku matkabüroo Hong Kongi filiaaliga kooskõlastatud. Pekingi hostel oli iseäranis püüdlik – viisa tarvis väljastati jpg-formaadis voucher minu passinumbri ja muude strateegiliste andmetega ning broneeringu kinnitusele oli lisatud ERITI põhjalik kirjeldus, kuidas erinevatest lennu- ja raudteejaamadest sinna kohale jõuda. Järgmisel nädalal lähen siis Hiina saatkonda järgmisele katsele. Sedakorda on see loodetavasti edukas.
KKK ehk Kõik Kirjutasid Kirjandit. Ja ülejäänud kirjutasid kirjandikirjutamisest. Ning ajaleht Postimees kirjutas lisaks veel sellest, kuidas haridusminister manitses noori mitte kohe pärast keskkooli lõppu välismaale õppima minema. Mul pole siia muud asjalikku lisada, kui et selleaastaste lõpetajate jaoks oli see ilmselgelt hilinenud sõnum. Sest teatavasti ootab näiteks Oxbridge sisseastujate dokumente juba viimase keskkooliaasta septembris ja kõik ülejäänud ingliskeelse maailma väärikamad kolledžid ja ülikoolid hiljemalt jaanuaris. Seega on need, kel oli plaanis väljamaale edasi õppima minna, seda tänaseks tegelikult juba teinud. Ja mina ei leia, et selles iseenesest midagi halba oleks, pigem vastupidi. Ongi viimane aeg, et meie maailm natuke avaramaks muutuks.
L nagu Laululahing. Olen seda ikka laupäevaõhtuti vaadanud, teine saade on ainus, mis millegipärast vahele jäi. Ja see, et mul paaris kooris ka sõpru-sugulasi leidub, lisab asjale ainult vürtsi (kellele ei meeldiks oma tädipoega teletupsuks kutsuda!). Aga tänane žüriiliige kodanik Hõbemägi oleks võinud küll rohkem sõnu valida, iseäranis hetkel, kui ta TLÜ meeskoori kitarrimängu kritiseeris. Alles see oli, kui Eesti Ekspress avaldas artikli meie armsa emakeele vigasest kasutamisest. Ja nüüd teeb nende oma peatoimetaja ilmse prohmaka sõnade ’õieti’ ja ’õigesti’ kasutuses. Kas siis korralik keeleoskus ei olegi ühe hea ajakirjaniku põhiline töövahend? Või peatoimetaja ei olegi äkki ajakirjanduse esindaja? Miinus kümme punkti selle etteaste eest, ilma igasuguse kõhkluseta.
S nagu sushi. Minu mäletamist mööda ei ole Tartus veel ainsatki sushirestorani. Aga reedeõhtuste amaronede ja ripassode sekka (õigupoolest enne neid) proovitud spetsiaalne sushi-vein pealkirjaga Samaia, mille itaallased olid valmis nikerdanud, oli sedavõrd aromaatne, et vääriks enda kõrvale asjakohast tahket ainest igas maailma punktis. Ja kuna Madli on Hong Kongis lisaks kõigele muule ka sushi-valmistamise ära õppinud, siis võtsime algavaks nädalaks plaani veinivarude täiendamise. Ning Creppi kõrval on suhteliselt hüljatud väljanägemisega maja, mille teine korrus oleks järgmise suu(re)pärase söögikoha jaoks perfektne paik. Heakene küll, kui me just restorani ei raja, siis ühe korraliku sushisöömise koos kohase veiniga võtame sel suvel kindlasti ette.
B nagu Baer. Karl Ernst ikka, kelle kuju Toomel troonib. Tegime täna seal igavesti pika jalutuskäigu, et Annele (Holland) Tartut natuke lähemalt näidata. Auväärt vanahärra Baeriga seoses meenub mulle ikka see, kuidas viimasel ülikoolikevadel tema pead vahuveiniga pestud sai. Praegu teevad seda korporandid ja nendega keegi vististi seepärast ei pahanda, aga kaheksakümnendate teises pooles ei aplodeerinud dekanaadi tädid meie ettevõtmise peale teps mitte. Õnneks piirdus toonane karistus siiski ainult kerge näpuviibutusega.
C nagu Crepp. Nad on teisele korrusele liharestorani teinud ja pakuvad seal kõiksugu sõralistest, sulelistest ja isegi soomuselistest valmistet’ roogi. Esimese hooga astusime kohe trepist üles ja kui lahke ettekandja meile aknaalust lauda pakkus, meenus mulle, et olin poole viieks hoopis rehvivahetuse aja kinni pannud. Asi lahenes aga kenasti – sama laud reserveeriti meile hilisemaks ajaks ning pärast vajalikke tehnilisi protseduure lubasime endale luksusliku õhtusöögi. Magustoit jäi küll järgmiseks korraks. Ja nende lammast, mida kenasti savipottides serveeritakse, tahaks ka proovida. Koos mingi mõnusa veiniga, mis seekord tänu auto olemasolule joomata jäi.
H nagu Hiina. Kuna Hiina saatkond tahtis lisaks hunnikule paberitele, mis mul juba olemas olid, lisaks ka hotellibroneeringuid, siis viimaste hankimisega sai nädala hakul kirglikult tegeletud. Kõik broneeringud on minu isikliku matkabüroo Hong Kongi filiaaliga kooskõlastatud. Pekingi hostel oli iseäranis püüdlik – viisa tarvis väljastati jpg-formaadis voucher minu passinumbri ja muude strateegiliste andmetega ning broneeringu kinnitusele oli lisatud ERITI põhjalik kirjeldus, kuidas erinevatest lennu- ja raudteejaamadest sinna kohale jõuda. Järgmisel nädalal lähen siis Hiina saatkonda järgmisele katsele. Sedakorda on see loodetavasti edukas.
KKK ehk Kõik Kirjutasid Kirjandit. Ja ülejäänud kirjutasid kirjandikirjutamisest. Ning ajaleht Postimees kirjutas lisaks veel sellest, kuidas haridusminister manitses noori mitte kohe pärast keskkooli lõppu välismaale õppima minema. Mul pole siia muud asjalikku lisada, kui et selleaastaste lõpetajate jaoks oli see ilmselgelt hilinenud sõnum. Sest teatavasti ootab näiteks Oxbridge sisseastujate dokumente juba viimase keskkooliaasta septembris ja kõik ülejäänud ingliskeelse maailma väärikamad kolledžid ja ülikoolid hiljemalt jaanuaris. Seega on need, kel oli plaanis väljamaale edasi õppima minna, seda tänaseks tegelikult juba teinud. Ja mina ei leia, et selles iseenesest midagi halba oleks, pigem vastupidi. Ongi viimane aeg, et meie maailm natuke avaramaks muutuks.
L nagu Laululahing. Olen seda ikka laupäevaõhtuti vaadanud, teine saade on ainus, mis millegipärast vahele jäi. Ja see, et mul paaris kooris ka sõpru-sugulasi leidub, lisab asjale ainult vürtsi (kellele ei meeldiks oma tädipoega teletupsuks kutsuda!). Aga tänane žüriiliige kodanik Hõbemägi oleks võinud küll rohkem sõnu valida, iseäranis hetkel, kui ta TLÜ meeskoori kitarrimängu kritiseeris. Alles see oli, kui Eesti Ekspress avaldas artikli meie armsa emakeele vigasest kasutamisest. Ja nüüd teeb nende oma peatoimetaja ilmse prohmaka sõnade ’õieti’ ja ’õigesti’ kasutuses. Kas siis korralik keeleoskus ei olegi ühe hea ajakirjaniku põhiline töövahend? Või peatoimetaja ei olegi äkki ajakirjanduse esindaja? Miinus kümme punkti selle etteaste eest, ilma igasuguse kõhkluseta.
S nagu sushi. Minu mäletamist mööda ei ole Tartus veel ainsatki sushirestorani. Aga reedeõhtuste amaronede ja ripassode sekka (õigupoolest enne neid) proovitud spetsiaalne sushi-vein pealkirjaga Samaia, mille itaallased olid valmis nikerdanud, oli sedavõrd aromaatne, et vääriks enda kõrvale asjakohast tahket ainest igas maailma punktis. Ja kuna Madli on Hong Kongis lisaks kõigele muule ka sushi-valmistamise ära õppinud, siis võtsime algavaks nädalaks plaani veinivarude täiendamise. Ning Creppi kõrval on suhteliselt hüljatud väljanägemisega maja, mille teine korrus oleks järgmise suu(re)pärase söögikoha jaoks perfektne paik. Heakene küll, kui me just restorani ei raja, siis ühe korraliku sushisöömise koos kohase veiniga võtame sel suvel kindlasti ette.
T nagu Taagepera loss. Eelmisel pühapäeval vanaisa juubelilt tulles põikasime sealt korraks läbi. Meie suguseltsis on nimelt jaanipäeva paiku pulmapidu oodata. Komisjon hindas potentsiaalset peopaika praktiliselt keldrist katuseni ning kiitis selle heaks. Lossitornist – kes iganes viitsib sinna ronida – avaneb imeline vaade ümbrusele. Kogu see tornironimise ilu ja võlu maksab tavaolukorras 15 krooni näo kohta, aga seda öeldakse teile alles siis, kui olete juba tornist alla roninud. Olukorra leevendamiseks esitlesime end grupina ja saime soodushinna. Aga mu reielihased tuletasid toda torniretke veel paar päeva meelde. Nojah, ega keegi ei sundinud mind ju treppidest üles jooksma.
Aitab küll. Kõik need tähed, mida ei ole eraldi esile tõstetud, tuleb ridadelt või nende vahelt ise üles leida. Sest ÖÖ on juba käes ja mul on aeg magama minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar