Mis juhtub siis, kui sa hooaja põhivõistluse eelõhtul rattaga üle pea käid? Kui sa ühel hetkel teadvusele tuled, haavad ja õmblused üle loed, ja mõistad, et triatloniga on selleks aastaks ühel pool? Masterplan oli EM Tartus ja Ironman Itaalias. Plaan B on Tiibet. Seejärel selgub, et Tiibeti lube ei pruugi õigeks ajaks kätte saada. Tõenäosus on fifty-fifty. Sünnib plaan C, mis koosneb mitmetest väiksematest ja suurematest plaanidest. Ja vaadates ilustamata näkku tõsiasjale, et reisi esimene nädal on National Holiday, mil enamasti ka kõik hiinlased ringi reisivad, järgneb ruttu tõdemus, et ees on ootamas #nopandasholiday. Kõigele muule oleme aga avatud.
Beijing. The Capital.
Aasta on parajalt pikk periood, et unustada, kuidas on väljapoole Euroopat reisida. Olen tänulik Aeroflotile võimaluse eest vene keelt rääkida. Esiti konarlikult küll, aga ikkagi rõõmuga.
Lend jõuab Pekingisse pühapäeva varahommikul kell 4. Kohver on alles (hurraa!) ja Madli tuleb mulle lennujaama vastu. Tal on tööpäev. Mul on sissejuhatus Pekingisse. Madli töökaaslased rabavad mind jalust hiiglasliku lillekimbuga. Sünnipäev kestab endiselt, hurraa ja aitäh!
 |
| Paraadpilt |
 |
| Lõunal |
 |
| Õnneks oli Madlil kodus ämber, kuhu kimp panna :) |
Ahjaa, tagasi jõudsin ka ikka täitsa sujuvalt ja õigeks ajaks. Uneaeg algas õige varakult, sest järgmisel hommikul oli plaanis Tiananmeni väljakule pidustusi ja paraadi vaatama minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar