Nägin täna öösel veidrat und. Kummaline oli esiteks juba see, et tavaliselt ma unenägusid üldse ei näe. Olin kusagil – ei tea kus – ja tegelesin kokkamisega. Kusjuures täiesti võõras köögis. Toiduvalmistamine on asi, mida ma ka ilmsi minimaalselt teen. Keegi naisterahvas, kel polnud konkreetset nime ega nägu, jagas mulle juhiseid. Arvatavasti oli ta minust vanem. Pidin valmistama mingeid kummalisi pelmeene (?), mis toorvariandis nägid välja nagu kaneelisaiakesed. No teate küll, sellised, mille valmistamiseks pärmitaigen õhukeseks rullitakse, siis sulatatud võiga määritakse ning kõige peale puistatakse suhkru ja kaneeli segu. Seejärel keeratakse tainas rulli ja hakatakse otsast juppe lõikama. Mäletan, et küsisin veel selle tädi käest üle, kas nende pelmeenide valmistamine tõepoolest nii käibki. Tema oli minu nägemusega asjast 100% nõus ehk siis ei vaielnud sellele metoodikale mitte poole sõnagagi vastu. No tagantjärele arvan, et ta tahtis mind mingil põhjusel lolliks teha. Konks oli aga selles, et segu, mille ma pidin taina sisse mähkima, koosnes hakklihast ja riivitud juustust. Mmmm .... see maitses hea. Tainas oli ka hea. Mulle meeldib üldse rohkem süüa tainast kui valmis saiatooteid. Kehtib peaaegu kõigi tainaliikide kohta, välja arvatud keedutaigen, mida tuuletaskute valmistamiseks kasutatakse. Seda ma tavaolukorras ei söö. Kõik muu läheb aga enamasti loosi (või õigupoolest lapsepõlves läks, sest tegelikult ma ei mäletagi, millal ma viimati saiu-kooke küpsetasin).
Ühesõnaga, olin selle hakkliha-juustusegu taignasse keeramisega püstihädas. See kippus igast kandist pudenema ja ühtlase tulemuse saavutamiseks tuli hirmsal kombel vaeva näha. Kui ma lõpuks pika rulli valmis sain ja seda otsast väiksemateks juppideks asusin lõikama, jõudis mulle korraga kohale, et ahjuplaadile pannes sulab kogu juust selle konstruktsiooni seest välja ja lõpptulemus ei pruugi seetõttu kuigi apetiitne välja näha. Pärast kerget paanikahoogu otsustasin hakata neid rulle servadest sulgema. Kuidas ma seda tegin, ei mäleta. Igatahes sarnanesid uued moodustised tunduvalt rohkem nendega, mida me pelmeenideks oleme harjunud nimetama. Millegipärast aga omandasid need toorpelmeenid pärast pisukest kausis seismist ühtlase porikarva tooni. Nägid üsna eemaletõukavad välja. Mul kadus seepeale igasugune tainaisu ära. Ja kõige tipuks laekus kusagilt veel see tädi, kelle vaikival heakskiidul mu kokakunsti ime oli sündinud. Rääkisin talle puhtsüdamlikult ära, milline äpardus mind tabanud oli. Ju ma siis vaikselt lootsin, et tal hea nõu varnast võtta on või ta mulle vähemalt väikest lohutust pakub. Tema aga vaatas mu loomingut ja sõnas rangelt, et talle polevat mõtet sellest rääkida. Mul tuleb õhtusöögilauas ise kõigile seletada, kuidas taoline asi juhtuda sai. Mäletan, et jõudsin veel mõelda, et kindlasti nägi ta mu tainasöömist pealt ning pani seda pahaks. Ja see suure seltskonna ees mõeldud ülestunnistus pidi olema mulle vääriliseks karistuseks.
Selle koha peal ärkasin üles, ise siiralt hämmingus. Kell oli 04:08 varahommikul ja õues jõmisesid mingid (arvatavasti poolpurjus) tegelased.
Palun unenägude seletajat. Iseäranis vajan väljavõtet tainaõgijatele pühendatud peatükist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar