Mitte mina, auto. Ja see jutt ei ole rubriigist ’kuidas blondiin autoga ülevaatusel käis’, kuigi ta seda lõpuks tegi. Agu Sihvka kombel asja alustades tuleks ajas tervelt kolm nädalat tagasi minna. Käisime Ihastes Anneli sünnipäeval. Pi-iii-sikene kodune pidu koos grillimisega terrassil, mis venis ikkagi pikemaks, kui algselt eeldatud. Või nagu tavaliselt juhtub. Mingil umbes kaheteistkümnendal tunnil helistas Madli sõber Hong Kongist, kes ei olnud mitte Hong Kongis, vaid Tartu südalinnas, kusagil Zavoodi kandis. Või vähemalt samal tänaval. No ja Madli tegigi siis oma tavapärast moosinägu eesmärgiga pärast sünnipäevalt lahkumist autoga mugavalt kesklinna jõuda. Objektiivselt võttes see moosinäotaktika minu puhul toimida ei tohiks. Aga Tartu on väike linn, auto oli soe ja viis-kümme minutit lisasõitu ei olnud isegi minu mugavuse juures mingi eriline argument ’ei’ ütlemiseks. Pealegi oli kell juba kusagil üks öösel. Missugune ema ajaks sellisel kellaajal oma lapse üksi tänavale? Mina ei ole (veel) selles nimekirjas, ausõna. Kõik oli tegelikult väga lihtne sinnamaani, kuni Kroonuaia sillal mu seljataha korraga töötavate vilkuritega politseiauto ilmus. Ja ma sõitsin jumala korralikult – purjus ei olnud, turvavöö oli kinni, kiirust ei ületanud ning suunatuld näitasin sellest hoolimata, et liiklus praktiliselt puudus. Loomulikult oli esimene reaktsioon vilkureid nähes kiirus maha tõmmata ja võimalikult paremale teeserva hoida. Politsei võttis samuti tempot vähemaks. Sillal üldjuhul peatuda ei tohi, seepärast pöörasin foori alt vasakule, kesklinna suunas. Politsei tegi sama. Ja selleks, et kindel olla, et ma ikka peatuda kavatsen, lülitas isegi korraks signaali sisse. Mispeale tundsin end hetkeks veel suurema kurjategijana kui JFK lennujaama turvakontrollis läbiotsimisel. No kujutage ise ette – sombune, pime öö praktiliselt väljasurnud linnas politsei vilkurite tulevärgi ja helisignaali saatel. Ehmatas ära küll. Siiani olen elanud veendumuses, et kui rikkumisi ei ole, siis sind kinni ka ei peeta. Politseinikud olid noored ja viisakad. Küsisid dokumente. Õngitsesin need rahakoti vahelt välja. Ma teadsin küll, et ülevaatus pidi mul juba detsembris tehtud olema. Ja isegi ei viitsinud keerutada, kui see avastati. Ütlesin vaid, et olin pikalt Eestist ära (mis oli tõsi) ja tulin vaid last kesklinna viima (mis oli ka tõsi). Ja et ülevaatus on kohe-kohe plaanis (jälle tõsi). Suure ehmatusega unustasin isegi küsida, et millega ma selle rajalt mahavõtmise ära teenisin. Ise nad ka seda ei öelnud. Ühesõnaga, seekord pääsesin suulise manitsuse ja puhaste paberitega. Ausõna, ma enam nii ei tee.
Ülevaatuse tegin muidugi ära. Selgus, et auto tagumised numbrituled ei põle. Halb on kogu asja juures see, et nende tulekatete mahakeeramine ei ole ei mul endal ega paaril meessoost vabatahtlikul siiani õnnestunud. Äkki peaks uue auto ostma?
Ülevaatuse tegin muidugi ära. Selgus, et auto tagumised numbrituled ei põle. Halb on kogu asja juures see, et nende tulekatete mahakeeramine ei ole ei mul endal ega paaril meessoost vabatahtlikul siiani õnnestunud. Äkki peaks uue auto ostma?
You Should Drive a Toyota FJ Cruiser |
 A true adventurer, you're always up for trying the latest new thing. And you need a car that will take you anywhere, because there are no roads where you're going! |
Viimane lõik oli väljavõte rubriigist 'lihtne elu 2007'.
Skeptiku kommentaar: kui ma tõepoolest sellise auto muretseksin, siis oleks mu elu (või sel juhul eksistentsi) loosungiks järgmise viie aasta jooksul NO ADVENTURES. Punkt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar