Läti on lähedal. Täpselt 1485 kilomeetrit.

Esimene päev: Viljandi folk

Stardime reedel veerand kahe paiku Tartust. Autole on laaditud ühe maailmaränduri (Madli - world traveller seisab kirjas lennukipiletil Hong Kong – London ja seda ei saa ma ju ometi vaidlustada) aastane varustus ja veel pisut asju, mis on vajalikud järgnevatel päevadel ellujäämiseks: näiteks magamiskott, telk, kolm matti, päevitusriided ning veel mõned riided ja kogu toidukraam, mida polnud mõtet külmikusse kuivama jätta. Lisaks loomulikult Läti kaardid, saadud laenuks minu töökaaslastelt. No ja Anne tänava bensukas tankimispeatuse ajal avastab Madli äkki, et ta pole sugugi kindel, et korteriukse lukku keeras. See on tõsine mure – lahkuda peaaegu aastaks kodunt ja jätta korteriuks lukustamata. Piisav selleks, et tagasi kontrollima sõita. On küll lukus, mis tähendab, et võib rahuliku südamega Viljandi poole liikuma hakata.

Veerand kolme paiku pargime auto kohtumaja kõrvale ja kohtume Maega, kes on juba kogenud folkar (teine päev). Kella kahesele Iiri kontserdile Kultra hoovis me muidugi ei jõua. Esimene protseduur on piletite vahetus käepaelte vastu. Siis kohe Kirsimäele kontserdile. Lõpuks jõuavad Tallinnast kohale Tinn ja Anni. Läheme neile teeveerde vastu ja püüame viipekeeles selgeks teha, kuhu autot parkida. Tehtud! Teine masin leiab platsi Pauluse kiriku juures. Vahepeal jõuab Madli vähemalt kaks korda helistada ja teatada, et vajab mingit vahendit vihma vastu, enne kui läbimärjaks saab. Sest juba on jõudnud sadama hakata. Infotelgi juurde on moodustunud üüratu järjekord vihmakeebi-ihalejaid, nii et järjekordsetele käepaeltele ligipääsemiseks tuleb sooritada enneolematuid jõu ja ilu numbreid (see oli muidugi väike liialdus).

Õnneks on meil Mae. Tema teab, kus kohas miski asub (või oskab seda vähemalt kirjeldada). Sest nagu tavaliselt, pole olnud eriti mahti kodutööd teha. Ainus materiaalne tugi on internetist väljaprinditud reedese päeva kontserdikava, kus pole üldse kirjas näiteks rohelist lava. Laupäeval maal olles avastan aga, et neljapäevases (vist?) Sakalas on värviline vaheleht, kus kõik kontserdipaigad kenasti ära näidatud, nii et Viljandi linna tundval folgivõhikul on päris lihtne vajalikud kohad üles leida. Kava on tegelikult nii tihe, et kõike nagunii ei jõua. Kuna ainsad persoonid, kes täpselt teavad, mida nad tahavad, on Madli ja Mae, siis joondub ülejäänud kolmik nende järgi. Vahepeal läheme lahku ka, et siis pärast jälle kokku saada. Esiteks õnnestub Kaevumäel ära näha-kuulda Virre+ (esimene Kirsimäe kontsert ei lähe vähemalt minu jaoks arvesse, sest enamuse ajast olen sunnitud kusagile nurga taha varjuma ja sissetulevatele kõnedele vastama – tööpäev kestab paraku kella viieni). Siis natuke Raud-Antsu, mis on kaugelt parem kui lähedalt ja portugallaste ülimalt emotsionaalne Dazkarieh. Rootslaste Ranarim täiesti arütmiliste vihmahoogude saatel ning Taanist tulnud Phønix, kes väidetavalt esitab ka ühe ropu laulu. Kultuurikolledži majas (Suur Tuba) toimuvale Ethno on the Road’ile jääme paraku õige natuke hiljaks ja enam sisse ei saa (väidetavalt on saal juba LIIGA täis). Vahepeal jõuame veel veidike kõhtu täita. Mulgipudrutaldrikutega ringipatseerivatest pidulistest on lihtsalt raske mööda vaadata ja ka hommikusöögist on möödunud juba loendamatud tunnid. Natuke naudime ka Viljandi linna ja ümiseme Kondase keskuse aias regilaulu. Mõned hullud otsustavad Viljandi järve ujuma minna. Nagu seda vett ülevalt veel vähe kaela tuleks.

Kõige ilusam lava on Kaevumäel. Ma isegi usun, et Viljandi ordulinnuse ehitajad ei pööraks teps mitte hauas teist külge, kui nad seda pilti näeksid. Kui, siis ehk selleks, et paremini näha.

Kõige praktilisem riideese - vihmakeep. Sellest on iseenesest kahju, sest nõndaviisi saavad saju ägenedes varjatud folgiliste värvikad kostüümid ja aksessuaarid. Vahelduseks ühevärvilistele ja läbipaistvatele keepidele võiks järgmisel aastal katsetada näiteks rahvarõiva-aineliste keepidega (idee Tinnilt) stiilis ’muhu seelik’ või ’mulgi kuub’. Või miskit veel eksootilisemat. Vihmakartlikele ja kunstihuvilistele oleks teretulnud ettevõtmine keebimaalimise töötuba.

Üks huvitav nähtus oli veel – suitsetajatele mõeldud tarastatud alad. Keegi tähelepanelik folgiline kuuldekauguses märgib neid nähes, et aasta pärast rajame samasugused alad ka õllejoojatele. Tema ilmselgelt praktilise meelelaadiga kaaslane leiab seevastu, et ilmselt oleks viimaste jaoks vaja rohkem ruumi kui täna kontserdipaikade tarvis. Mine hulle tea, äkki teevadki ära. Loodatavasti kaovad siis publiku alalt ka koledad Saku õlletelgid.

Austraallaste kella kahene öökontsert jääb meie poolt nägemata. Vaja on veel jõuda ööbimispaika Karksi-Nuia lähistel, kus veedame viimase öö turvaliselt ja vihmavabalt katuse all.