Kolmas päev: Saulkrasti – Kuldiga - Jurkalne

Etapiviisiline ärkamine telkides. Jõuan teha tiiru ümber meie kämpingu – mööda teed üles ja siis laudteed pidi alla randa ja sealt tagasi telkide juurde – selleks ajaks on ka Tinn ärganud. Lapsed teises telgis on veel sügavas unes. Laagripaigas on traditsioonilised plastpeldikud ja vagun duširuumidega. Vesi seal on küll suhteliselt leige, aga parema puudumisel kõlbab igati duši all käimiseks ja annab võimaluse korraks peeglisse vaadata. Ja valges selgub, et meie telkimispaik on ka igati OK. Otsime autodest välja proviandi ja vajalikud abivahendid ning otsustame, et hommikusöök on meil seekord rannas. Tuuline-liivane, aga päike siiski paistab. Keegi on veepiirist väheke kaugemal kunagi juba grillrestile sobiva lohu uuristanud. Ja meie ei hooli sugugi sellest, et eine permanentne lisand on rannaliiv.

Sätime sütest lõkkeaseme üles ning grillime lillkapsast ja vorste. Lõkkesuitsune lillkapsas maitseb muuseas täiesti fantastiliselt! Kuna õigupoolest ei ole päris rannailm, on muud rahvast liikvel suht hõredalt. Madli ja Tinn karastavad end loomulikult merevees. Mae natuke ka, aga tema kokkupuude märja keskkonnaga jääb sedakorda küll väga põgusaks. Autost tuuakse kitarr. Kõige parem mereäärne laul sünnib viisil ’My Pony is over the Ocean’, ehk siis olukorda arvestades tehakse lõputult asendusi sõnale ’pony’. Kõlbavad kõik kahesilbilised sõnad, kaasa arvatud nimed (näiteks Madli ja Anni, kes 1.augustil Eestist lahkuvad). Või toit. Kui äsja on lõpetatud hommikusöök rannal, sobivad suurepäraselt ’porridge’ ja ’sausage’. Või misiganes. Kui keegi vaid merelainete taustaks kitarri suudab mängida, on iga spontaanne asendus teretulnud.

Anni jõuab vahepeal kõik meie telgid ihuüksinda kokku pakkida, mis loomulikult kiirendab meie äralendu. Vana vene kombe kohaselt otsustame enne teeleminekut maha istuda. Esimene valik langeb kämpingu kohvikule. Paraku on see koht tänu hiigelpikale järjekorrale täiesti ’out’. Sõidame tagasi Riia poole ja otsime sobivat peatuspaika. Teine kohvik vasakut kätt tundub igati sobiv paik olevat. Inglise-vene segakeeles tellime kohvid ja jäätised viiele inimesele ning sätime end väljas laua äärde. Juttu jätkub kauemaks, samaaegselt kribab Tallinna poole suunduv osa meie seltskonnast parimaid mõtteid Madli scrapbook’i. Kuni hetkeni, kui meid teenindanud baaridaam resoluutselt teatab, et kui me enam midagi ei telli, siis peame lahkuma. See on nüüd küll huvitav. Esimese ehmatusega tahaks prouale sarkastiliselt öelda ’thanks for hospitality’, aga kuna ta inglise keelt nagunii ei mõista ja vene keeles hoobilt midagi kohast pähe ei turgata, siis jääb sõbralik sõnavahetus teenindajaga ära. Muuseas, see on ka ainus kord Läti reisil, kus me sedavõrd ebasõbralikku kohtlemist tunda saame. Sellesinatsele kohvikule soovitaks aga vähemalt kolmes kohalikus keeles välja panna sildid, mitu minutit iga kulutatud lati eest laua taga istuda saab. Et kõik külalised kohe aru saaksid, et nad ei ole siin teretulnud. Mitte keegi ei kavatsegi elama asuda paika, kus poolt tundi laua taga istumist peetakse juba pühaduseteotuseks. Kollektiivne ’free hug’ ja lähemegi laiali – üks auto Tallinna, teine Kuramaa suunas.

Madli loeb kaarti ja mina olen roolis. Esimene planeeritud peatus on Kuldiga. Kõigepealt tuleb aga läbida tülikas Riia ümbrus. Maantee A5 ehk Riia ringtee on see päästerõngas, kust pääseb sinna, kuhu vaja. Kuna soovime võimalikult palju vältida liiklustihedaid magistraale, valime Kuldigasse sõiduks esialgu A9 (Riia-Liepaja), mitte A10 (Riia-Ventspils), mis oleks lühem ja arvatavasti ka kiirem tee. Saldusest pöörame otsa Kuldiga suunas (maantee P108).

Ja siin ta ongi. Vana kivisild üle Venta jõe ja Euroopa kõige laiem juga täpselt sealsamas. Pühapäeva õhtul on siin suhteliselt vaikne. Üksikud turistid kõnnivad jalgupidi vees otse joa serval, linnapoolsel kaldal asuv kaunis puitmaja on tegelikult muuseum (kuhu me muidugi sisse ei saa) ning kaldaäärses pargis asuvat muruplatsi on kellegi usinad käed kaunistatud skulptuuridega. Linn on praktiliselt inimtühi ja vanad majad on oma aknaluugid väsinult longu lasknud. Pikemaks jalutuskäiguks on meie aeg paraku napp – vaja on veel mere äärde telkima jõuda, aga kuhu täpselt, pole halli aimugi. Teadmine, et ööbimispaiga otsimine katse-eksituse meetodil võib määramatult aega võtta, kannustab meid taas liikuma. Imepisike ’kala’ tuleb sisse Jurkalnesse viiva maantee P119 leidmisega. Tervitused neile lätlastele, kes arvavad, et päris hea mõte on teeviidad paigaldada sel moel, et need ainult ühest suunast lähenejatele nähtavad oleksid!

Teel teeme vahepeatuse Edole lossi imetlemiseks. Lätlastel on ikka sedapalju ajaloolist õnne olnud, et nii vanu hooneid – umbes 13.sajandist pärit – hulganisti veel püsti seisab. Eestis on taolistest ikka valdavalt ainult varemed järel.

Jurkalnes üritame esialgu viisaka inimese kombel laagripaika leida. Tinn soovitas hommikul mingit kämpingut (ma ei ole sugugi kindel, et see, kuhu jõudsime, oli täpselt sama koht), kus majakeste juures ka telke võimalik püsti panna on. Telgikoht maksab 3.50 latti pluss veel 50 santiimi iga näo pealt. Lisaks on võimalus maksta 1 latt lõkkepuude ja 1 latt duši all käimise eest. Iseenesest olgu nende lattidega nii nagu parasjagu on, aga meile tundub korraga, et see pole ikkagi koht, mida otsime. Liiga palju lagedat laagriplatsi. See peatus päädib päikeseloojangu imetlemisega kõrgel kaldapealsel.

Madli terane silm leiab üsna pea teeveeres sissesõidu metsa. Mis seisneb selles, et kõigepealt on võimalik umbes 60-kraadise kallakuga kraavi sõita ja edasi viivad metsa all mingid roopad. Kuna arvatavasti on keegi enne meid need jäljed sinna sisse sõitnud (pole küll teada, missuguse autoga) ja väljas on veel väheke õhtuvalgust, siis võtame selle riski ja läheme vaatama, kas metsa taga on ikka meri. Šampust me pärast küll ei joo (selle asemel on kaks pudelit Riia balsamiga valmistatud segujooke – kirsi ja mustsõstraga), aga teekond on tulemust väärt. Imeline laagripaik metsas, otse kõrgel liivasel kaldal – Madli teeb esimese asjana kindlaks, et ülevalt on võimalik ka alla mere äärde saada – lõkkeplats ja ei mingeid turistide jäetud rämpsuhunnikuid. Isegi läbivettinud peldikupabereid metsa all pole.