Hommikul äratab meid vihmasabin telgikatusel. Selline seenevihm, peenike ja rahulik. Taevas on üleni tuhkjashall, mis tähendab, et tegemist ei ole juhusliku hoovihmaga. See ei takista sugugi Madlit alla lainetesse ronimast. Telgi kokkupanekul tuleb kasutada tavapärasest erinevat meetodit – kõigepealt sisemine osa kokku ja seejärel välimine, veest tilkuv kate lahtiselt pagasiruumi katte peale. Hommikusöögi osas oleme samuti loomingulised – kuna eluliselt tähtis on autole natuke juua anda, siis ka oma kuuma kakao (kolm topsitäit kahe peale, 45 santiimi tükk) võtame lähimast bensiinijaamast. Võileivaaluseks sobib suurepäraselt auto armatuurlaud.
Ventspils on vihmane. Aga sellest hoolimata ilus ja hooldatud. Ning parkimine on igal pool tasuta! Tualetipeatuse teeme bussijaamas. Bussijaama kutsutakse läti keeles teatavasti sõnaga ’aut(o)osta’. Kuna ’osta’ on läti keeles sadam, siis otsetõlkes peaks bussijaam olema autobusside sadam.
Ventspils on vihmane. Aga sellest hoolimata ilus ja hooldatud. Ning parkimine on igal pool tasuta! Tualetipeatuse teeme bussijaamas. Bussijaama kutsutakse läti keeles teatavasti sõnaga ’aut(o)osta’. Kuna ’osta’ on läti keeles sadam, siis otsetõlkes peaks bussijaam olema autobusside sadam.
Eestis olles ei tule tavaliselt pähe mõtet külastada turismiinfopunkte. Tegelikult on need omapäi ringirändajate jaoks vägagi vajalikud kohad. Esiteks saab sealt igatsugu kasulikke kaarte. Ja kui õnne on, võite valida läti-, vene-, saksa-, inglise- ja isegi eestikeelse materjali vahel! Mitte et ma ahnitsemist heaks kiidaksin, aga kõik viidad, mis teeveertes vaatamisväärsustele näitavad, on raudselt lätikeelsed ja kahe kaardi omamine lubab hõlpsamalt põnevaid objekte tuvastada (kohanimedega pole muidugi probleeme). Lisaks saab infopunktides rääkida ka inglise keelt. Lätiga on enam-vähem samamoodi kui Eestiga – vanem põlvkond räägib enamasti vene (Kurzemes on suhteliselt levinud ka saksa keel), noorem aga juba inglise keelt. Igatahes minu üsna roostes vene keelest on sel reisil päris palju kasu. Ja infopunktides on jälle hea Madli eesliinile lükata.
Kuna vihmasadu linnas jalutama ei meelita, valime muuseumi. See on rajatud vanasse ordulossi. Muuseumipilet täiskasvanud inimesele maksab ühe lati, õpilased ja muud taolised tegelased saavad sama pääsme lunastada 50 santiimi eest. Nii vanade hoonete interjöör ei hiilga kunagi luksusega. Krohvitud ja valgekslubjatud seinad, lihtsad laudpõrandad (pinnasel tellispõrandad). Lossi sisehoov on kaetud klaaskatusega. Väljapanekud on pigem tagasihoidlikud – mis on tegelikult päris hea, sest liiga palju infot korraga kipub tavaliselt emotsioone ja elamusi lämmatama – ning kusagil üleval on Läti päritolu fotograafi (nimi on ununenud) näitus Gröönimaal tehtud piltidest. Mees on seal elanud (vist) 50 aastat ja see kontsentreeritus, millega külma maa olemust fotodel edasi antud, on kadestamistväärt. Lossitorni kaameratest saab kenasti ümbrust imetleda. Kiikame korraks ka madalasse kõrvalhoonesse, mis oli pikka aega kasutusel vanglana.
Ventspilsi kuulsaid lehmi näeme vaid autoaknast. Otsime suunda Kolka peale ja kohta, kus veidi keha kinnitada. Selleks saab üsna linna servas asuv ’Alus Bars’ (õllebaar). Kuum tee on jaheda ja vihmase ilmaga igati teretulnud ning sinna juurde võtame portsu kartulipannkooke ja praetud pelmeene. Lahked teenindajad toovad küsimise peale pelmeenide juurde kiirelt veel väikese lisamajoneesi.
Madlil on taas Kurzeme kaart põlvedel. Peagi pöörame vaatama Läti vanimat, Ovišu majakat. Kes ei tea, siis majakas on läti keeles baka (see esimene a on jälle kriipsuga). Majaka juures asub ka väike muuseum. Tegelikult on kell juba kuus ja majakas peaks silte uskudes juba suletud olema, aga mingi ime läbi (vist seetõttu, et me ei olegi siin ainsad külastajad!) on uksed veel lahti ning pärast piletite ostmist saame kogunisti venekeelse ekskursiooni osaliseks. Tädi, kes on siinne ainus (?) töötaja ja lisaks veel liivi päritolu, annab meile päris põhjaliku ülevaate nii sellest, kuidas majakad töötasid kui ka kohalikel liivlastel lasuvast needusest ja Irbeni väinas asuvast laevade kalmistust. Liivlastest sedapalju, et kui vanasti purjekad sealkandis karidele jooksid, oli kohalikel tavaks ellujäänud meremehed tappa ja last röövida. Vaat sellisel teel saadud rikkuse abil sai piirkonnast kunagi jõukas ja elujõuline kant. Aga nende pahategude pärast oli sealne rahvas ka äraneetud ja suguvõsad hääbusid aeglaselt järglasi saamata. Ka meie giid oli oma suguvõsa viimane järeltulija, tema mõlemad vennad olid järglasteta surnud.
Siis saame veel teada, et majaka trepist lähevad naised üles esimesena, aga alla tulevad enne mehed. Ja majaka viiendal korrusel on keerdtrepi peal uks, mis vanasti lukku keerati, et neid noormehi, kes tollal majaka lambi toiteks öösiti õli pidid valama, seal üleval kinni hoida (no muidu oleksid nad ju tulehoidmise asemel salaja küla peale hiilinud). Teine seltskond, kellega kohtume, koosneb vene keelt kõnelevatest meestest; üks neist on äärmiselt suhtlemisaldis ja kannab hoolt selle eest, et majakas käitumise reegleid ikka järgitaks. Ning uurib, miks mu ’podruga’ üldse vene keelt ei räägi. Kui ma talle teatan, et teremist on hoopis mu tütrega, on järgmine küsimus, miks ’suprugat’ kaasas pole. Vastus ’aga miks ka mitte’ osutub ammendavaks. Aga vist mitte piisavalt, sest kui me lahkumisel veelkord kohtume, pakutakse meile lahkelt seltskonda ja öömaja. Aga kahjuks liigume meie Kolka, nemad Ventspilsi suunas. Nii et hüvasti, kuiv katusealune.
Vahetult enne kui Ventspilsi ja Kolka vaheline (maantee P124) asfalttee otsa lõpeb, jõuame teha veel visiidi endisele militaarobjektile ehk siis Ventspilsi Rahvusvahelisse raadioastronoomia keskusesse Irbenes. Tjumeni plaatidest tee viib otse läbi kunagise sõjaväelinnaku. Mahajäetud korruselamud, võssakasvanud ümbrus, okastraat ja hoiatavad sildid (väidetavalt kavatsevad lätlased selle linnaku õhku lasta ja osa ehitisi pidi juba mineeritud olema – ma ei tea kui tõsi see on, aga viisaka sildiga tähistet sissepääs objektile asub tõepoolest hoopis Ventspils-Dundaga tee servas, kustpoolt tulles linnakut üldse ei läbita). Kogu see betoon ja metall keset luiteid ja männimetsa mõjub pisut ähvardavana. Sisse trügima me ei hakka.
Nüüd tuleb väike ling. Tagasi Kolka teele, veendumaks et kilomeetri pärast algav kruusatee on ikka sedavõrd jube, et ligi 50 kilomeetrit taolise mikroreljeefiga pinda mõjuks halvasti mitte ainult auto füüsilisele, vaid ka autojuhi vaimsele tervisele. Õnneks on sealtsamast Irbenest võimalik Kolka teele tagasi jõuda hoopis Dundaga kaudu. Kus on samuti jupp kruusateed, aga umbes neli korda väiksem jupp. Nojah, tee kvaliteedi kohta ma siinkohal enam sõna ei võta. Siit küsimus suurele ringile: miks ehitavad lätlased nii laiu kruusateid? Ja õige vastus nende tarvis, kes ise Lätis pole käinud: selleks, et autojuhtidel oleks rohkem ruumi aukude vahel manööverdada. Tegelikult saame hiljem teada, et kõige jubedam lõik Kolka-Ventspilsi vahelisest kruusakast asubki Irbene ja Mazirbe vahel. Kohalikud ütlevad, et seda teed küll hööveldatakse, aga kui nädalavahetustel saabuvad rikkurid Riiast oma jeebudega ja sõeluvad nendega usinasti mööda kruusateed edasi-tagasi, on tee jälle endiselt auklik. Õigupoolest ei soovigi rannaäärsed elanikud oma kodurahu huvides sellele lõigule asfaltkatte rajamist.
See Dundaga-põige on tõeline rosin-saia-sees. Esiteks taas iidne loss, mis täna kasutusel muusikakoolina. Siis üllatuslik teadasaamine, et sellestsamast paigast on pärit kuulus krokodill Dundee ja veel läti keeleteadlane (nimi jälle meelest läinud), kes mõtles välja need kriipsud läti tähtede kohal. Isegi lähenev hämarus ei kiirusta meid sealt lahkuma. Miks me alati parimad kohad nii hilja avastame? Keegi vist tahab, et me siia veelkord tagasi tuleksime.
Maantee P125 viib meid taas ranniku poole. Mazirbes otsustame joonelt mereranna suunas sõita. Telkimisega täna probleemi pole. Nii märja telgi nagu meie oma võib ju vihmasajus veelkord üles panna, aga vaevalt selles kuigi mõnus magada on. Niisiis otsime vaid varjulist peatuspaika oma autole. Ja see teekond on peaaegu lõputu. Metsavaheline pinnasetee, millel sõitmine nõuab aeg-ajalt peaaegu kaptenipabereid (pimedas, teate, on kõik poriloigud ookeanid) lõpeb nagu neetult alati kellegi hoovis. Ja NEED tänavad ei ole valgustatud. Me isegi ei mõtle sellele, kuidas me homme siit tagasi maanteele saame. Lõpuks leiame mingi kämpingu sildi. Kell on umbes kaksteist öösel. Selle aja jooksul, mil ma autot järjekordselt ümber pööran, tuleb ühest majakesest välja nii umbes Madli-vanune tüdruk. Suhtlemiseks sobib nii inglise kui ka vene keel. Igal juhul saame loa oma auto nende parklasse jätta ning seal rahus ööbida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar