Teine päev: Karksi-Nuia – Sigulda - Saulkrasti

Hommik ehk aeg pärast ärkamist on suhteline mõiste ja reeglina otseses sõltuvuses sellest, mis kella ajal eelmisel õhtul magama mindi. Keskpäevaks on enamik kodanikke juba jalad alla saanud. Erilised entusiastid läbivad vanaema juhendamisel kangakudumise kiirkursuse (rääkimata sellest, et mõned jagavad kangastelgedega tuba). Vanaema-vanaisa toetavad meie üritust tomatite, kahte sorti kurkide, mee, lillkapsa, soolatopsi ja 20 latiga. Leiva-saia, lõkkevorstid, grillsöe ja kommid ostame Karksi-Nuia poest.

Läti piiri ületamine läheb libedalt. Erinevalt Narva piiripunktist ei ole Lillis mingeid autode järjekordi. Läbime Ruhja (õige oleks öelda Rujiena) linnakese ja teeme esimese peatuse Valmieras. Väike tiir kiriku ümbruses - kirik ise on suletud, sest kell näitab juba õhtut - ning seejärel suund Riia poole (maantee A3). Aeg võtta eine murul. Või tegelikult teistpidi – leidsime laheda koha, tegime peatuse, et seda vaadata ja kuna me juba siin oleme, siis võiks ka mõned väikesed võileivad manustada. Koha nimi on Straupe ja seal asub imeilus vana loss – õigemini Lielstraupe kirik ja loss. Mõningate ajaloolaste arvamuse kohaselt on selle esimene järk rajatud juba aastal 1263, kirjalikku mainimist leiab hoone esmakordselt siiski alles 1311.aastal, mil seda piirasid Leedu väed. Au tuleb anda selle kunagistele omanikele von Rosenite suguvõsale, kes olid väikeste vaheaegadega siin peremehed alates XIII sajandi teisest poolest kuni 1939.aastani ning pärast 1905.aasta tulekahju taastasid oma valduse võimalikult täpselt ajaloolist eeskuju järgides. Pärast Teist Maailmasõda on siin tegutsenud 10 aastat masina-traktorijaam, seejärel läks hoone 1963.aastal psühhoneuroloogiahaigla käsutusse. Täna ütleb silt seinal, et siin tegutseb asutus pealkirjaga ’Straupe Narcological Hospital’. Õnneks pääseb ka hilisest kellaajast hoolimata läbi kangialuse kenasti hooldatud lossiparki, mille murul me oma võileivakraami lahti pakime. Ega muud keerulist olegi, kui jälgida, et mõni sääsk juhuslikult juustusaia peal ei maanduks (või sööjate ihul, sest nii kadedad oleme me küll, et selgrootutele mitte süüa pakkuda). Sääsetõrjevahendeid aga meie toidukorvis millegipärast ei ole.

Edasi Lätimaa sügavustesse. Kuna Tinn & Co saavad meiega koos olla vaid sellesama loetud päevakese, põikame sisse ka Siguldasse (maantee P6). Koht, kus kõik inimesed on igiammu käinud – kes ei mäletaks Sigulda kepikesi? Koiva (Gauja) jõe ürgorg on endiselt jalustrabavalt kaunis. Lisandunud on tänapäevased atraktsioonid: gondel jõe kohal benjihüpete sooritamiseks, laagripaik ja suvelgi töötav bobirada 600 meetri kaugusel sillast ning plastmassist peldikud turistide tarbeks. Laagripaik on meie jaoks paraku liiga üleasustatud ja seetõttu liigume edasi Siguldasse. Jalutuskäik varemetes ja päikeseloojang ürgoru serval, taamal paistmas Turaida lossi tornid. Usinad lätlased rajavad varemetesse mingit vabaõhulava-tüüpi ehitist, töö kestab hilisõhtuni. Lava lahendus pole mu meelest kuigi õnnestunud, natuke liiga kaasaegne. Võib-olla on asi värvides (kriiskav oranž), võib-olla vormides (viie-kuuekümnendate mahasõidetud servadega kolmnurgad üldplaneeringus). Maitse asi muidugi. See-eest saame nautida lossiparki lõputute roosipeenardega ja salamisi saabuvat hämarust. Turaida jääb seekord vahele, sest kell kümme õhtul on viimane tärmin hakata laagripaiga peale mõtlema.

Maantee P6 läbime juba öööpimeduses. Saulkrasti jõudes võtame suuna Tallinna poole ja vaatame usinalt ringi mere poole suunduvate teeotsade ootuses. Koht, mille lõpuks leiame, kannab pealkirja Juras Priede (siinkohal peaks vabandama, et minu klaviatuuril pole Läti täpitähti ehk siis neid kriipse, mida lätlased kirjapildis tähtede kohal kasutavad). Viisakas tõlkes võiks selle koha nimi olla Rannamänd. Otsetõlkes on priede mänd ja jura (kriipsuga u kohal) meri. Tee viib mäest alla ja on palistatud majakestega – number 78 on suurim, mille hiljem päevavalges tuvastame. Šlagbaumiga meid keegi ei takista ja muul moel ka ei ahistata. Kõige tähtsam on leida piisavalt tasane ja käiguteedest eemalolev maalapike kahele telgile (ühtlasi tuleb võimalusel vältida lärmakat naabrust). Telkide püstitamine on rubriigist ’onu Melker, miks te alati riietega ujumas käite’ ehk siis kohandatult – ’miks te alati telke ööpimeduses käsikaudu püstitate’. See on mulle tuttav nendest aegadest, kui Heleniga Läänemaal Nõva kandis jalgratastega rännatud sai. Umbes-täpselt kümme aastat tagasi. Jalgrattamatka puhul oli äärmisel mõjusaks vabanduseks hilisele telkimisele asjaolu, et õhtul vaibus tuul ja pedaalide sõtkumine rannaäärsetel pinnaseteedel oli tõeline nauding. Automatka puhul see vabandus loomulikult kõne alla ei tule. Äratundmisrõõm on hoolimata väsimusest siiski suur ja telgid saavad ka kenasti püsti.