Väike kokkuvõte sellest, mismoodi on jälle PÄRIS lapsevanem olla (ehk siis kuidas laps on juba kolm nädalat kodus olnud). Mitte sellises harju keskmises väljaandes, aga siiski. Lisaks oma lapsele on mul õnnestunud üle vaadata enam-vähem kõik tema vanad sõbrad ja mõned uued ka. Mingi määramatu protsent sellest rahvahulgast on meie juures ka ööbinud ning osa öödest on Madli ise mujal olnud. Ja ühel ilusal päeval avastasin oma tütre korteri ukse tagant meie trepikoja vene rahvusest vanaprouadega vestlemas. Tõele au andes ei üllatanud mind niiväga mitte see, et mu laps väheke (veel) vene keelt räägib, kui pigem see, et meie eakas naabritädi oskab ka eesti keelt.
Seoses käimasolevate koolilõpetamistega natuke nostalgiat ka, nii- ja naapidi. Mul on isegi kahju sellest, et seda ärevust ja melu enam tunda ei saa. Et ei saa teha kell kolm öösel ööbikute laksutamise saatel lõpukleidi voodri viimseid palistusi (kuigi arvatavasti oleksin samal ajal parema meelega hoopis maganud) või kuulata, kuidas vanaisa aktusel kõnet peab. Just nimelt kuulata, sest saal oli nii väike, et sinna sisse ma ei mahtunud. Miks keegi mulle ei öelnud, et selliseid asju enam ei juhtu? Ja huvitav, kas ka mulle antakse järgmisel aastal lapse lõpetamise puhul töö juurest vabad päevad nagu kõigile teistele lapsevanematele? Paluks neid siis juba hulgim, arvestades kooli kaugust minu asukohariigist.
Kultuuri ka. Esmalt Maailmaküla festivali viimane kontsert vanas Athena kinomajas – Raivo Tafenau bänd ja Sergio Bastos Brasiiliast. Laupäeva õhtul kell üksteist, pärast väsitavat päeva Pangodi (pannkoogi) järve ääres. Midagi paremat olla ei saagi, mõtlesin tookord. Siis Dagö kontsert sealsamas, neljapäeval. Ma leidsin endale nende repertuaarist uue lemmiku – saialõikaja laul, mille pealkiri on tegelikult ’Ahmed’. (Nüüd said kõik aru, et tegemist ei ole mingi paadunud Dagö-fänniga.) Tegelikult on asi hoopis selles, et ma armastan seda muusikat samal moel, nagu kõiksugu muid häid asju siin ilmas – emotsionaalselt, ilma analüüsimata. Kõike ei pea tingimata ribadeks rebima, et aru saada, mis on seal sees. Imetlen täiega Saatpalu oskust sõnu ja muusikat kokku seada. Muuseas, konservina on mingi osa selle laulu aurast kusagile õhku haihtunud.
Vahepeal tuli meile külaline – Madli koolivend Ema (õige nimega Emmanuel) Hong Kongist. Tegelikult on ta tšehh. Mulle tõsiselt meeldis see viis, kuidas ta oli otsustanud koolist koju jõuda (teadmiseks kõigile lapsevanematele – alati pole sugugi põhjust nuriseda, kui teie järglase kodutee arvatust kauem kestab). Seljakoti ja valdavalt rongiga läbi Hiina, Kasashtani, Moskva, Tallinna ja Tartu ning siit edasi juba siis Läti-Leedu-Poola jne. Seega oli meil läinud nädalal koduseks keeleks inglise keel.
Üleeile õhtul võtsime oma rahvusvahelise seltskonnaga ette reisi Lõhavere linnamäele RAMi ja Metsatölli kontserdile. Hoolimata sellest, et Selveri Piletilevist mulle sugugi neid pileteid müüa ei tahetud. Tütarlaps leti taga kuulis arvatavasti esimest korda, et Eestis on olemas taolised paigad nagu Suure-Jaani ja Lõhavere (no mida muud saab arvata pärast seda, kui oled vähemasti kolm korda kontserdipaika nimetanud ning seepeale küsitakse: „Kus see toimus? Otepääl vä?“). Lahkusimegi siis Tartus ilma piletiteta. Kohapealt sai neid õnneks siiski osta. Kontsert ise? Koht. Aeg. Muusika. See oli erakordne! Nii palju ürgset power’it ühes paigas.... Ja tõestamaks seda, et sõnumi mõistmiseks ei pea alati sõnadest aru saama, oli meie kauge külaline asjast samavõrra vaimustuses kui me isegi. Pärast kontserdi lõppu tiirutasime veel linnamäe ümbruses ja kosutasime end enne tagasisõitu kuuma teega. Hommikul magasime kõik sisse, eriti meie Madliga, kes me pidime mõlemad tööle minema.
Viimasel õhtul jõudsime jälle tagasi Athenasse. Lõuna ajal kodus käies juhatasin Ema Tartu linna kodulehele ning ta avastas sealt filmiõhtu, millel näidati kooliõpilaste tehtud filme. Juhtumisi olin ma pärastlõunal korterivõtmevaba (Madli võttis selle töölt tulles mu käest ära ja teise eksemplari jätsime koju Ema kätte) ning kui noored mind teavitasid võimalikest variantidest - kas veeta õhtutunnid maja ees pingil istudes või tulla õigel ajal töölt koju ja minna nendega filme vaatama, siis otsustasin viimase kasuks. Kokku neli filmi, tegijad alates vanusest 10-12 kuni gümnaasiumilõpetajateni välja. Kõik nad olid omamoodi toredad. Iseäranis armas oli noorimate filmitegijate lugu tänavalastest. Sellised siirad, moonutamata-kallutamata mõtted ja tõelise entusiasmiga mahamängitud lugu. Nii palju toredaid ideid, et oli tunne, nagu ei tahaks need hästi ühte lühikesse filmi ära mahtuda. Kohustuslik kõigile neile, kes on liiga täiskasvanud. Ülejäänud lood olid ka vahvad - pisut paroodiat, väheke kostüümidraamat ja hulganisti lahedaid kilde - ning last but not least - igas väike sotsiaalne sõnum sees.
Edasi järgnes pannkoogiõhtu. Köögis oli kaks kokka ja lõpuks tulid välja kahed erinevad pannkoogid – tavalised ja Vana Tallinnaga. Viimase idee, teostus ja strateegiline komponent olid Ema poolt. Parajalt doseeritud ning mis põhiline – lõhnasid täiesti fantastiliselt!
Hommikul saatsime oma külalise taas teele. Võileibade, joogi ja parimate soovidega.
Nii ongi. Ma ei ole kindlasti esimene inimene, kes on (taas)avastanud, et Eestis leidub nii palju erakordset, mida tavaliselt lihtsalt märgata ei oska. Kui su laps on kodus nagu külaline, siis kohtledki teda nagu külalist – soovid, et ta kogeks lühikese aja jooksul parimat, mida pakkuda on. Ja siis leiad äkitselt, et oled isegi silmad kinni ringi käinud ja täiesti valedele asjadele keskendunud. Nüüd vist sobiks öelda, et oleks aeg silmad avada ja taas lapseks saada (mitte täiskasvanuks). Aga kes siis tööl käib ja raha teenib? Päkapikud või?
Seoses käimasolevate koolilõpetamistega natuke nostalgiat ka, nii- ja naapidi. Mul on isegi kahju sellest, et seda ärevust ja melu enam tunda ei saa. Et ei saa teha kell kolm öösel ööbikute laksutamise saatel lõpukleidi voodri viimseid palistusi (kuigi arvatavasti oleksin samal ajal parema meelega hoopis maganud) või kuulata, kuidas vanaisa aktusel kõnet peab. Just nimelt kuulata, sest saal oli nii väike, et sinna sisse ma ei mahtunud. Miks keegi mulle ei öelnud, et selliseid asju enam ei juhtu? Ja huvitav, kas ka mulle antakse järgmisel aastal lapse lõpetamise puhul töö juurest vabad päevad nagu kõigile teistele lapsevanematele? Paluks neid siis juba hulgim, arvestades kooli kaugust minu asukohariigist.
Kultuuri ka. Esmalt Maailmaküla festivali viimane kontsert vanas Athena kinomajas – Raivo Tafenau bänd ja Sergio Bastos Brasiiliast. Laupäeva õhtul kell üksteist, pärast väsitavat päeva Pangodi (pannkoogi) järve ääres. Midagi paremat olla ei saagi, mõtlesin tookord. Siis Dagö kontsert sealsamas, neljapäeval. Ma leidsin endale nende repertuaarist uue lemmiku – saialõikaja laul, mille pealkiri on tegelikult ’Ahmed’. (Nüüd said kõik aru, et tegemist ei ole mingi paadunud Dagö-fänniga.) Tegelikult on asi hoopis selles, et ma armastan seda muusikat samal moel, nagu kõiksugu muid häid asju siin ilmas – emotsionaalselt, ilma analüüsimata. Kõike ei pea tingimata ribadeks rebima, et aru saada, mis on seal sees. Imetlen täiega Saatpalu oskust sõnu ja muusikat kokku seada. Muuseas, konservina on mingi osa selle laulu aurast kusagile õhku haihtunud.
Vahepeal tuli meile külaline – Madli koolivend Ema (õige nimega Emmanuel) Hong Kongist. Tegelikult on ta tšehh. Mulle tõsiselt meeldis see viis, kuidas ta oli otsustanud koolist koju jõuda (teadmiseks kõigile lapsevanematele – alati pole sugugi põhjust nuriseda, kui teie järglase kodutee arvatust kauem kestab). Seljakoti ja valdavalt rongiga läbi Hiina, Kasashtani, Moskva, Tallinna ja Tartu ning siit edasi juba siis Läti-Leedu-Poola jne. Seega oli meil läinud nädalal koduseks keeleks inglise keel.
Üleeile õhtul võtsime oma rahvusvahelise seltskonnaga ette reisi Lõhavere linnamäele RAMi ja Metsatölli kontserdile. Hoolimata sellest, et Selveri Piletilevist mulle sugugi neid pileteid müüa ei tahetud. Tütarlaps leti taga kuulis arvatavasti esimest korda, et Eestis on olemas taolised paigad nagu Suure-Jaani ja Lõhavere (no mida muud saab arvata pärast seda, kui oled vähemasti kolm korda kontserdipaika nimetanud ning seepeale küsitakse: „Kus see toimus? Otepääl vä?“). Lahkusimegi siis Tartus ilma piletiteta. Kohapealt sai neid õnneks siiski osta. Kontsert ise? Koht. Aeg. Muusika. See oli erakordne! Nii palju ürgset power’it ühes paigas.... Ja tõestamaks seda, et sõnumi mõistmiseks ei pea alati sõnadest aru saama, oli meie kauge külaline asjast samavõrra vaimustuses kui me isegi. Pärast kontserdi lõppu tiirutasime veel linnamäe ümbruses ja kosutasime end enne tagasisõitu kuuma teega. Hommikul magasime kõik sisse, eriti meie Madliga, kes me pidime mõlemad tööle minema.
Viimasel õhtul jõudsime jälle tagasi Athenasse. Lõuna ajal kodus käies juhatasin Ema Tartu linna kodulehele ning ta avastas sealt filmiõhtu, millel näidati kooliõpilaste tehtud filme. Juhtumisi olin ma pärastlõunal korterivõtmevaba (Madli võttis selle töölt tulles mu käest ära ja teise eksemplari jätsime koju Ema kätte) ning kui noored mind teavitasid võimalikest variantidest - kas veeta õhtutunnid maja ees pingil istudes või tulla õigel ajal töölt koju ja minna nendega filme vaatama, siis otsustasin viimase kasuks. Kokku neli filmi, tegijad alates vanusest 10-12 kuni gümnaasiumilõpetajateni välja. Kõik nad olid omamoodi toredad. Iseäranis armas oli noorimate filmitegijate lugu tänavalastest. Sellised siirad, moonutamata-kallutamata mõtted ja tõelise entusiasmiga mahamängitud lugu. Nii palju toredaid ideid, et oli tunne, nagu ei tahaks need hästi ühte lühikesse filmi ära mahtuda. Kohustuslik kõigile neile, kes on liiga täiskasvanud. Ülejäänud lood olid ka vahvad - pisut paroodiat, väheke kostüümidraamat ja hulganisti lahedaid kilde - ning last but not least - igas väike sotsiaalne sõnum sees.
Edasi järgnes pannkoogiõhtu. Köögis oli kaks kokka ja lõpuks tulid välja kahed erinevad pannkoogid – tavalised ja Vana Tallinnaga. Viimase idee, teostus ja strateegiline komponent olid Ema poolt. Parajalt doseeritud ning mis põhiline – lõhnasid täiesti fantastiliselt!
Hommikul saatsime oma külalise taas teele. Võileibade, joogi ja parimate soovidega.
Nii ongi. Ma ei ole kindlasti esimene inimene, kes on (taas)avastanud, et Eestis leidub nii palju erakordset, mida tavaliselt lihtsalt märgata ei oska. Kui su laps on kodus nagu külaline, siis kohtledki teda nagu külalist – soovid, et ta kogeks lühikese aja jooksul parimat, mida pakkuda on. Ja siis leiad äkitselt, et oled isegi silmad kinni ringi käinud ja täiesti valedele asjadele keskendunud. Nüüd vist sobiks öelda, et oleks aeg silmad avada ja taas lapseks saada (mitte täiskasvanuks). Aga kes siis tööl käib ja raha teenib? Päkapikud või?
1 kommentaar:
Muidugi päkapikud!
Nemad pesevad nõud ka puhtaks.
Aga vanatallinnase pannkoogi idee ja teostus tulid siiski minult. Lihtsalt statistika mõttes. :)
Postita kommentaar