14 august 2008

Riiast, romantiliselt

Lahkun ma, kurgus nutt
Sinna, kus tee varjutab uduloor,
jääb Riia, mu arm

Vennaskond ja Trubetsky, kui keegi juhtumisi ei tea. Just see lugu, mis mängis meie autos, kui täna hommikul kell viis Riiga sisse sõitsime. Jätnud seljataha öise teekonna mustadel vihmamärgadel teedel ja kõikeneelava halli udu maanteel A3. Uneaega kõige rohkem paar tundi, hommikusöök umbes pool kaks öösel. Magavad reisijad ja üksikud rekkad, millest praktiliselt käsikaudu mööda sõita tuli. Üks jänes kalpsas üle tee, ja mõni aeg hiljem ka rebane. Sigulda teeotsas tuli hetkeks mõte, et mis oleks, kui saaks Turaida lossi päikesetõusu tervitama minna ...
Aga Riia lennujaam oli teine reaalsus. Depressiivselt pikad järjekorrad checkinnis ja mittetöötav Hansapanga automaat (parkimise eest tasumiseks oli ju kohalikku raha vaja!). Lõppeks sai see kõik otsa. Kallistused turvakontrolli väravate eest ja jaokaupa viimaseid lehvitusi pärast seda - ikka kahe käega. Kurbust nagu ei olnudki. Küllap see oli ära juba kaks aastat tagasi, kui Madli Tallinnast esimesele Hong Kongi lennule saatsime. Nüüd tundus ta lahkumine juba kuidagi iseenesestmõistetava augustikuise rutiinina.

Tagasi enam läbi linna ei sõitnud. Sest sissesõidul oli teeremont ja mul oli kavas veel samal päeval tööle jõuda. Aga loomulikult remonditi ka maanteed A5! Ja päris mitmes kohas. Lisaks paistis madal hommikune päike enamasti otse näkku ja küttis olemise suhteliselt kuumaks. Meeleheitlik võitlus unega. Lõpuks nägin juba kahekordselt nii maanteed kui ka vastutulevaid autosid. Peatus Straupes ja tass kohvi. Abi oli, aga vähe. Enne Valkat hakkas taas tee silme ees ujuma. Lubadus iseendale, et järgmise peatuse olen ära teeninud siis, kui juba Eestis oleme.
Oleks see vaid nii olnud. Usinad Läti piirivalvurid olid oma auto umbes 50 meetrit enne Eesti piiri taguotsa pidi põõsasse ajanud ja peatasid tõenäoliselt kõiki eesti numbrimärgiga masinaid, mis kodu poole sõitsid (Postimeheski oli mitte väga ammu selleteemaline lugu kirjutet, kuidas lätlased ilma ID-kaardi või passita eesti kodanikke püüavad ja trahvivad - linki otsida praegu ei viitsinud). Aga no see asukoht oli kuidagi eriti läbimõeldud. Huvitav, kas neile tiksub väljakirjutatud trahvikviitungite eest mingi lisatasu? Seoses kõiksugu võimukandjatega meeldiks mulle tegelikult mõelda, et need inimesed on igatepidi rahva teenistuses. Ma tean küll, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Aga ... kas ma tavakodanikuna ei peaks politseid ja piirivalvet eelkõige usaldama ja nende käest vajadusel abi saama? Või peaksin ma neid kartma nagu kurja onu, kelle käest võib valusalt kolki saada, kui sa tema mängureeglitest punktuaalselt kinni ei pea (kuigi ta oma reegleid uustulnukatele tavaliselt ei tutvustagi)? Isegi juhul, kui eksimus ei ole (paha)tahtlik?

Need olid lihtsalt uitmõtted, sest vajalikud dokumendid olid meil kõigil kaasas. Ja üldse käitusin ma sügavalt multikultuursena - piirivalvur pani järjekindlalt puhast läti keelt ja mina vastasin inglise keeles. Igatahes peletas kohtumine naaberriigi piirivalvuritega mõneks ajaks mu une (hakka või aeg-ajalt uskuma, et ajakirjandusest võid kübeke tõtt leida). Rõnguni pidasin peatuseta vastu. Aga tagasisõit Tartusse päevavalges võttis julgelt tunni jagu rohkem aega kui sõit Riia lennujaama öösel ja udus.

Madli lennuk peaks õige pea juba Chicagos maanduma. Columbusesse jõuab ta meie aja järgi umbes kell kaks öösel. Järgmised neli aastat olen mina tast seitse tundi ajas ees. Kõik on suhteline. Välja arvatud Une-Mati, kes kohe-kohe keyboardi vatiga katab. Head ööd.

Kommentaare ei ole:

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...