11 november 2007

Nädalaringvaade kõrvalhüppega unistustesse

Õppimisega ei tohi üle pingutada. Läinud nädalavahetus möödus siis kõikide tegemata kodutööde (ja neid oli oi-oi kui palju) tegemisega. Pragmaatikuna sain üsna kähku aru, et kõike nagunii järelejäänud päevade-öödega tehtud ei jõua. Nii see läks. Ma käin koolis nimelt sellise toreda süsteemi järgi, mida nimetatakse osakoormusega õppeks. Mis tähendab ühte nädalat koolis ja nelja nädalat usinat iseseisvat tööd. Ja mõne õppeaine tunnid toimuvadki vaid üheainsama nädala jooksul. Iseenesest üllatus-üllatus – justnagu sai alles sisse elatud ja juba on asi otsas. Lisaks langes seekordsesse koolinädalasse üks erialane Tallinna-koolitus ning kaks kontrolltööd. Pikkade päevadega kaasnesid lisaks väsimusele õhtused vappekülmad, mida püüdsin peletada Põltsamaa alkoholivaba glögiga (ikka õhtu ja liiter). Lõppkokkuvõttes oli sest ikkagi vähe abi, sest reede hommikul ärkasin valutava pea ja keskmist sorti palavikuga. Võitlus iseendaga teemal „kas mul on ikka piisavalt halb olla“ lõppes peldikupoti embamisega.
Kõige tõsisem kokkupõrge oli mul programmiga, mis kannab pealkirja Adobe Photoshop. Midagi nii ebaloogilist pole ma veel oma pika elu jooksul juhtunud nägema. Tööd, mida me nimetet’ programmiga tegema pidime, polnud iseenesest keerulised – triibumustrid ja sümmeetriaülesanne, aga katsu sa neid jooni tõmmata ja mustreid tekitada, kui iga liigutuse jaoks on mingi imetabane nipp, mis ei allu mitte mingisugusele loogikale! Ei mingeid offset, mirror või rotate-käskusid ja escape-nupust tuleb näpud sootuks eemale hoida (ütleb AutoCADi kasutaja). Seega põhiline aur ei läinud teps mitte ülesande sisu mõistmisele ja selle elegantsele sooritamisele, vaid meeleheitlikule võitlusele töövahendiga. Tänaseks olen mõnevõrra rahunenud ja suudan täiesti iseseisvalt suvalise laiusega vabalt valitud kombinatsioonis triipe joonistada.
Teine imeasi, mis koduseks tööks jäeti, oli PowerPointi ülesanne. Järjekordne äraspidine trikk – kui silmas pidada, et minu meelest peaks sisu dikteerima vormi, mitte vastupidi. Nii ma siis alustasingi tagumisest otsast – valmistasin slaidipõhjad, millesse hakata eriala tutvustust suruma. Mingit surmtõsist üllitist siit kindlasti tulla ei saa, selles olen ma sajaprotsendiliselt veendunud. Loodan vähemalt, et eriala õpetajal on piisavalt huumorimeelt, et seda vormikohaselt vormistatud monstrumit hinnata ning sisule samal ajal läbi sõrmede vaadata. Ja mul on veel puudu üks hea slogan, mida esitluse keskel kasutada (leheküljel number kolm, kus on lubatud ainult pealkiri ja kuhu tuleb esitlusel vältel leheküljelt number üheksa korra tagasi tulla).
Ning inglise keeles on vaja tõlkida kolm kuni neli erialast artiklit ja välja kirjutada tundamatud (uued) sõnad. Inglise keelega mul justkui suuremaid probleeme pole, aga arvutialane eesti keel ja eestikeelsed programmid ajavad küll aeg-ajalt juhtme kokku (ehk siis tavaliselt tuleb eestikeelne käsk tõlkida inglise keelde, et aru saada, mida nad mulle öelda tahavad). Õigupoolest on koolis tore käia. Kas must kahe aasta jooksul ’patsiga poiss’ saab, on juba iseküsimus.
Lõppeks õnnestus koolitöö tegemise juurest märkamatult internetiavarustesse ära eksida. Esialgu piirdusid otsingud lennukipiletitega, aga lõpuks jõudsin rongideni. Et seekordset postitust värvilaiguga ehtida, lisan ühe konkreetse tulemuse:

Värvilised tabelid on pärit selliselt lehelt nagu http://www.travelchinaguide.com/
Aga pileteid saab osta hoopis mujalt: http://www.china-train-ticket.com/. Mis tähendab vist seda, et kui aastavahetuse-Hainanist loobuda (lennukipiletite hinnad on kerkinud kosmilistesse kõrgustesse), võiks mais-juunis teha tõsisema tiiru hoopis Hiina avarustes. Ja kes ei unistaks siis Tiibetist!

Kommentaare ei ole:

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...