Trambib jalgu !!!!

SEE EI OLE VÕIMALIK !!! SEE EI OLE VÕIMALIK .... Paraku on see siiski võimalik ... ja vältimatu pealegi. Ma ei taha. Ei taha minna Maarjamõisasse ennast vaktsineerima. See tähendab, et vaktsineerima tahaks minna küll, aga mitte Maarjamõisasse. Sest viimasest korrast, kui suvel oli Madli vaja A-hepatiidi vastu vaktsineerida, oli mulle enam kui küll. Ma ei saa aru, kuidas ei ole taolisest institutsioonist nagu TÜ Kliinikum (ehk siis Maarjamõisa haigla) võimalik nelja päeva jooksul saada infot, palju maksab vaktsineerimine. Aga just nõnda minuga läinud aasta augustis juhtus. Helistasin järjekindlalt vähemalt kaheksale eri telefoninumbrile alates infost ja lõpetades raamatupidamisega, aga MITTE KEEGI ei suutnud mulle adekvaatset summat nimetada (loe: ei suudetud üldse mingit summat nimetada). Rääkimata sellest, et mingid sekretäritibinad oleksid asja välja uurinud ja mulle tagasi helistanud, kui ma seda palusin. Tegelikult maksis see vaktsineerimine sutsu alla viiesaja raha. Aga selle fakti teadasaamiseks pidid kaks inimest (üks, keda oli vaja vaktsineerida ja teine, kes oli rahakoti ja autojuhi rollis) keset kõige magusamat tööaega sõitma punkti X Tartu linnas, parkima oma auto raha eest platsile, mis ei asu tasulise parkimise piirkonnas, külastama esiteks reisimeditsiini kabinetti, võtma sealt kõigepealt paberi selle väärtusliku rahasummaga, mida nimetet protseduuri eest peeti vajalikuks küsida (järelikult neil ikka on hinnakirjad olemas!), seisma pool tundi kassasabas, kus oli eelnevalt ootamas ainult ÜKS(!) inimene, minema pärast rahast vabanemist tagasi tohtri manu ja saama soovitud süsti (ja paberi selle süsti tegemise kohta). See viimane, kõige olulisem osa kestis umbes kolm minutit. Usun, et on arusaadav, miks ma sinna enam tagasi minna ei taha.
No siis ma täna mõtlesin oma blondi peakesega, et äkitselt mu perearst, keda külastan umbes kord kuue aasta jooksul, saaks mind selles punktis avitada. Helistan siis enda arust perearstikeskusesse. Halloo!!! Päev otsa helistasin redial'i ja normaalse intervalliga - telefon pidevalt kinni. Kui kell hakkas juba neli saama, otsustasin pisut radikaalsemalt käituda. Toru hargilt, redial, kinnine toon. Katkestus, kordamine. Nii oma veerand tundi järjepannu, samal ajal üritades CAD'is uusi keldriseinu joonistada (kes ütles, et naised ei suuda korraga mitmele tegevusele keskenduda?). Nothing. Ikka kinni. No leidsin siis internetist samas punktis asuva hambaravikabineti numbri ja sealne õde oli lahkelt nõus oma telefoni registratuuri viima. Rääkisin oma mure ära - et vaja vaktsineerida. Arvati, et saab ikka, kui ma rohud ise enne välja ostan. Tore! Leppisime kokku, et järgmisel hommikul lähen retseptide järgi. Kella viie paiku helistati mulle tagasi - tegemist sedavõrra spetsiifiliste vaktsiinidega, et nendel retsepti väljakirjutamise õigust polevat. Ainuke, kel on - no mida oligi arvata - Maarjamõisa kliinik! Vanasti nimetati seda vist monopoliks või kuidas?! Huvitav, kas taolisele situatsioonile keegi tänaseks ka mingi poliitiliselt korrektse pealkirja on välja mõelnud? Mina ei suuda seda praegu igatahes teha. Juhtmed on koos. Ja ma ei taha sinna minna! Minu poolest võiks kogu see paks bürokraatia iseenese toodetud paberihunniku alla lämbuda või üleüldse juhtmed seinast välja tõmmata. Mission impossible.

Olgem siis riskialtimad. Kui kohalik bürokraatia mind seni tapnud pole, vast ei tee seda ka malaaria ja A-hepatiit.