22 november 2008

Ma olen terve mees ja tahan seda kõike saada

Tegelikult olen ma hoopis suhteliselt haige. Sellest hoolimata endiselt maksumaksjate üha lühenevas nimekirjas ning mul peaks (mitte ainult teoreetiliselt) olema õigus riig poolt vahendatavale arstiabile. Ilma et ma selle eest, et abist tõepoolest ka abi oleks, mingeid miljoneid juurde maksma peaksin.

Ühesõnaga, juhtus see, mis oleks ehk võinud juhtumata jääda. Üks minu vähestest põlvedest otsustas üles öelda. Nimelt see vasakpoolne, millega mul siiani ainsatki probleemi polnud. Sedakorda tekkis väike kangestus ja valu eelaimdus kohe samal õhtul pärast jooksu. Nojah, ma sain vett ja vilet ka – viis viimast kilomeetrit päris korralikus vihmas ja venitusi tegin alles kodus, sest seisvas seisundis ei tahtnud enam kuidagi edasi õue ligunema jääda. Esmaspäeva hommikul olin igatahes mõlemast jalast lombakas. Panin ikka salvi ja sidet - glükoosamiini preparaati tarbin nagunii regulaarselt - ning käisin teisipäeval Anneliga isegi jooksmas. Neljapäeval enam ei läinud. Reedel olime kahekesi sulgpalliplatsil. Invaliidi õigusega jooksutasin Annelit enda eest ka. Ise ei saanud nahka niipaljugi märjaks, et pärast duši alla minna. Ikka selle vasaku põlve pärast. Parem oli selleks hetkeks juba keskmiselt hea tervise juures. Kahte jalga korraga ongi natuke keeruline longata.

Laupäeval läksin jahti (loe: metsa alla riietega ujuma). Hoolimata ilmaennustajate ähvardustest, et meid ootab ees tuul, torm, taevast sajab rahet, riisiteri, pussnuge ja väikseid poisse, oli tegelikkus tüki maad leebem. Vihma sadas, võsa oli kohati päris-päris tihe, jalgealune lausvesine, pauku tehti ka ja üks põgenev kits pidi mind peaaegu jalust maha jooksma ning pimedaks läks hiigla vara nagu lumeta novembrile kohane. Ja ma suutsin oma vigasel jalal ning natuke liiga suurte roheliste kummikutega kõik need kilomeetrid edukalt läbi liibata! Pühapäeval olin eneselegi üllatuseks suhteliselt elus ja üsna lootusrikas. Et jalale puhkust anda, otsustasin jooksmise ajutiselt ujumisega asendada. Ning farmatseudist sugulane, keda juhuslikult Selveris kohtasin, soovitas võimaliku põletiku vastu kümnepäevast ibuprofeenikuuri. Enda arust tegin ma absoluutselt kõik, et mitte arsti juurde minna. Ma ei julge väita, et sellest üldse midagi abi ei olnud (vastupidist pole ka keegi tõestanud), aga lõpuks sai mu kannatus ikka otsa. Helistasin perearstikabineti registratuuri. Rääkisin lühidalt oma mure ära.

- Millal te viimati oma arsti juures käisite?
- Ei mäleta. Aga eelmise aasta augustis käisin kooli jaoks arstitõendit võtmas. Siis oli tööl asendaja.

Väike vaikus telefonitorus. Huvitav, kas kõik mu andmed on täiega juba arhiivi kantud? Ei, siiski mitte, lõpuks pakutakse lahkelt perearsti vastuvõttu 1.detsembriks – see on siis täpselt kümne päeva pärast. Püüdkem siinkohal ette kujutada, et teil valutab hammas ja hambaarst ütleb, et tulge aga, ainult et kümne päeva pärast ... Proovin versiooni number kaks – väidet, et mul on vaja AINULT saatekirja ortopeedi juurde. Seejärel leitakse aeg järgmiseks kolmapäevaks. Olen järjekindel (aga mitte veel meeleheitel) ja toon mängu oma kannatused – kuulge, see jalg valutab väljakannatamatult, ma ei saa ometi kolmapäevani oodata. Väljakannatamatult küll veel ei valuta, aga pidev näriv valu võib sama kurnav olla, uskuge mind. Lisaks liikumisraskused. Ja ma parem ei hakka kirjeldamagi, kuidas mu süda verd tilgub, kui ma õhtuti Tähtvere jooksurajast mööda sõites pilguga üksikuid jooksjaid seiran ...

Õnneks osutub valu siiski piisavaks argumendiks ja mind ühendatakse perearstiga. Telefoni teel diagnoosi panek on asi, mida minuga varem pole ette tulnud. Kahjuks on niipidi, et arst rohkem küsib ja mina rohkem vastan, nii et seda, mida ta kõige selle juures mõtles, saan teada alles siis, kui pärastlõunal registratuuri retsepti järele lähen. Ma isegi usun, et telefoninõustamine võiks teatud juhtudel töötada. Teoreetiliselt peaks perearst minu tervise kohta ju kõike teadma. Või noh, tal on vähemalt kõik mu haiguslood tuleviku tarbeks kusagile tallele pandud. Tegelikult ei tea ta must kaugeltki kõike. Ja mina omakorda ei tea, mida ta teab ja mida mitte. Kui ma internetist oma ravimi toimeaine vastunäidustusi loen, tunnen igatahes suurt kergendust, et ma seni suhteliselt terve inimene olen olnud (sülitab mõttes kolm korda üle õla).

Eks mul ole võimalus neid asju oma arsti käest otse küsida, kui ma kolmapäeval kohale lähen. Lisaks sain teada, et järjekorrad ortopeedi juurde on umbes kaks kuud. Ning et ka ujumisest võiks praegu loobuda (selle üle ma veel mõtlen). Ja lõpuks meenus ka see eelmine kord, mil arstiabi vajasin. See pidi olema kusagil 2005.aasta suvel ja toona lõppes lugu sellega, et läksin ikkagi eraarsti juurde (sest riikliku süsteemi järjekord oli 2-3 kuud) ning umbes neli kuud hiljem (taaskord riikliku süsteemi ooteaeg) lõpetasin operatsioonilaual. Et lugu daatumitega kirgastada, sobrasin natuke oma vanades kaustades – täpipealt 22.novembril 2005 on mind haiglast välja kirjutatud. Et on nagu põhjust tähistamiseks?! Kolm aastat on möödas, aga muutunud ei ole mitte midagi. Solidaarsus on tore asi ning teatud asjades põhimõtteliselt ka õigustatud, aga siiski ..... mille kuradi pärast maksan ma teenuse eest, mida ma tegelikult ei saa?

Aga vahetevahel tahaks küll. Kohe kangesti.

1 kommentaar:

Anneli ütles ...

jah, et kui soovid arstile, siis peab tervis ikka nii hea olema, et jõuad veel selle kolm kuud ära kannatada. Ja selle peale ei mõtle keegi (võibolla isegi mõtleb), et kui sellest hädalisest saab tänu pikale ootamisele erakorraline haige (loe: kiirabiga haiglasse), siis kulub tema ravimiseks ka mitu korda rohkem raha. Ikka nokk kinni ja saba lahti.

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...