Et kõik uus on unustatud vana, tõestas tänane EMT sõnum „Tere tulemast Soome!“ Ja mis iganes seal edasi kirjas oli. Põhiliselt ikka see, palju maksab helistamine Soomest Eestisse ja kui palju kõnede vastuvõtmine kohapeal. Iseenesest ju vajalik informatsioon. Mis seal salata, sama sisuga sõnumeid tuli koguni kaks tükki järjepannu ja ma olin seepeale suhteliselt hämmingus. Eee-emm-tee saadab analoogseid sõnumeid iga kord, kui juhtud laekuma mingisse välisriiki, kus neil roamingupartner on. Kõnehindadega nad nõnda lahked ei ole. Näiteks Hiinasse saabumisel soovitati roaminghinnainfot vaadata EMT infomenüüst (see vaatamine on tasuta). Hong Kongi hindu nad ka une pealt ei teadnud. Mida veel? Guatemalas ja Belizes vähemalt aasta tagasi EMT-l koostööpartnerit ei olnud. Mehhiko hindu enam ei mäleta. USA number võttis kohe peaaegu jalust maha ja sundis telefoni välja lülitama. Aga Lätiga seevastu on lugu tunduvalt parem – hinnanumbrid suisa sõnumis ja ühe operaatori korral oli isegi kõnede vastuvõtmine tasuta. Ja muuseas, Soome ja Läti on võrreldes suviste hindadega nõks odavamaks läinud. Oletan, et sellised sõnumid on automaatsed. Ja Soomes olin ma viimati kolm nädalat tagasi. EMT sai ise ka vist aru, et ta sõnum oli seekord lootusetult hiljaks jäänud. Umbes viis tundi hiljem saabus numbrilt 123 viisakas vabandus. No mida sa seepeale ikka kostad. Anname andeks.
Õigupoolest tahtsin hoopis sporditegemisest rääkida. Sellest on viimasel ajal ajakirjanduses päris kuum teema saanud. Evelin Ilvesest kirjutama ei hakka, sest tema rullamine on minu läbitungiva pilgutagi juba lausa röntgeni alla sattunud. Paraku. Spordi (isegi tervisespordi) puhul kehtib tegelikult sama reegel nagu kõigi muude asjade juures – kes teemat ei valda, võiks oma suumulgu kinni hoida ning mitte meelevaldseid seoseid otsides vabal teemal filosofeerima kukkuda. Päris ausalt öeldes, veel aasta tagasi poleks ma isegi ette kujutanud, et ka kõige tavalisemast metsajooksust võib sõltuvusse sattuda. No jooksmine tundus lihtsalt igav. Täna pakin tööle minnes seljakotti vahetusriided, et juhul, kui vähegi ilma on, õhtul rajale minna. Sest see on mõnus. Kehvem lugu on nende radadega. See, et metsarajad vihmaga mudaseks muutuvad, on ju teada tõde. Nagu ka see, et sügisõhtutel läheb varakult pimedaks. Kell keerati ka nädal aega tagasi tund aega vasakule ja nii me pidimegi endale uut jooksurada otsima hakkama. Sellist, mis oleks valgustatud ja jalale sõbralik. Esimeses järjekorras pöörasime pilgud linna staadionite suunas. Anneli vaatas mõned paigad üle ning mina samuti paar tükki. OK, võib-olla oli meil kodutöö tegemata, aga tulemused olid üsna masendavad. Tõsine üllatus oli tasulised staadionid. Tamme staadion kõigepealt. Mis minu teada kuulub ikka veel Tartu linnale ja on seega maksumaksja raha eest renoveeritud. Kuna seal käis Anneli, siis ma ei tea, mitu raha meie jooksurõõm seal maksma oleks läinud. Ise hüppasin töölt tulles läbi ülikooli staadionilt. Ikka sellelt, mis samanimelise tänava servas asub ja kus veel vähemalt mõned aastad tagasi vabalt (loe: tasuta) jooksmas võis käia. Nüüd selgus, et staadioni kasutamine maksab 35 krooni kord. Huvitav, milline geenius neid hinnakirju kokku paneb? Lihtne peastarvutus ütleb, et kui kolm korda nädalas jooksmas käia, siis ühes kuus läheks see harrastus maksma 3*35*4 = 420 krooni! Heakene küll, ma mõistan, et staadionil on teatud halduskulud, aga ..... peeglisse vaadates tuleb tunnistada, et mina ei ole teps mitte see mees, kes sellise hinna-kvaliteedi suhtega teenust ostaks. Ja miskipärast ei näinud ma noil radadel erilisi rahvamasse tunglemas. Tegelikult staadionid sakivadki. Tavaline staadioniring on nii lühike, et seal joostes hakkab pea ringi käima.
Õigupoolest tahtsin hoopis sporditegemisest rääkida. Sellest on viimasel ajal ajakirjanduses päris kuum teema saanud. Evelin Ilvesest kirjutama ei hakka, sest tema rullamine on minu läbitungiva pilgutagi juba lausa röntgeni alla sattunud. Paraku. Spordi (isegi tervisespordi) puhul kehtib tegelikult sama reegel nagu kõigi muude asjade juures – kes teemat ei valda, võiks oma suumulgu kinni hoida ning mitte meelevaldseid seoseid otsides vabal teemal filosofeerima kukkuda. Päris ausalt öeldes, veel aasta tagasi poleks ma isegi ette kujutanud, et ka kõige tavalisemast metsajooksust võib sõltuvusse sattuda. No jooksmine tundus lihtsalt igav. Täna pakin tööle minnes seljakotti vahetusriided, et juhul, kui vähegi ilma on, õhtul rajale minna. Sest see on mõnus. Kehvem lugu on nende radadega. See, et metsarajad vihmaga mudaseks muutuvad, on ju teada tõde. Nagu ka see, et sügisõhtutel läheb varakult pimedaks. Kell keerati ka nädal aega tagasi tund aega vasakule ja nii me pidimegi endale uut jooksurada otsima hakkama. Sellist, mis oleks valgustatud ja jalale sõbralik. Esimeses järjekorras pöörasime pilgud linna staadionite suunas. Anneli vaatas mõned paigad üle ning mina samuti paar tükki. OK, võib-olla oli meil kodutöö tegemata, aga tulemused olid üsna masendavad. Tõsine üllatus oli tasulised staadionid. Tamme staadion kõigepealt. Mis minu teada kuulub ikka veel Tartu linnale ja on seega maksumaksja raha eest renoveeritud. Kuna seal käis Anneli, siis ma ei tea, mitu raha meie jooksurõõm seal maksma oleks läinud. Ise hüppasin töölt tulles läbi ülikooli staadionilt. Ikka sellelt, mis samanimelise tänava servas asub ja kus veel vähemalt mõned aastad tagasi vabalt (loe: tasuta) jooksmas võis käia. Nüüd selgus, et staadioni kasutamine maksab 35 krooni kord. Huvitav, milline geenius neid hinnakirju kokku paneb? Lihtne peastarvutus ütleb, et kui kolm korda nädalas jooksmas käia, siis ühes kuus läheks see harrastus maksma 3*35*4 = 420 krooni! Heakene küll, ma mõistan, et staadionil on teatud halduskulud, aga ..... peeglisse vaadates tuleb tunnistada, et mina ei ole teps mitte see mees, kes sellise hinna-kvaliteedi suhtega teenust ostaks. Ja miskipärast ei näinud ma noil radadel erilisi rahvamasse tunglemas. Tegelikult staadionid sakivadki. Tavaline staadioniring on nii lühike, et seal joostes hakkab pea ringi käima.
Lõpuks leidsime laululava aluse puhkepargi (i did!!). Valgustus on olemas, radade pikkused teada, pinnas jalasõbralik (seal madalamates kohtades lausa lirtsub) ja erilist tunglemist samuti ei ole. Ja mis põhiline – kõik see ilu on suisa ilma rahata. Huvitav, kas see on ainus valgustatud jooksurada Tartu linnas? Saja tuhande elanikuga asunduse kohta nagu natuke vähevõitu. Ja mis seal salata, suurematest magalatest asub ta ka päris kaugel. Sedapalju siis sportimisest värskes õhus pimedamal hooajal (ehk enne lume tulekut).
Fakte ka. Kuna Anneli jäi teisipäeval natuke hiljaks, siis alustasin omapäi ja tegin talle nelja ringiga sisse. Lohutasin end sellega, et Paide-Türi rahvajooksust me sel aastal osa võtta ei saanud ja kunagi pidi ju see 14 kilomeetrit ka esimest korda ära tulema. Neljapäevane saak oli kaksteist kilomeetrit. Täna õhtul käisime sulgpalli mängimas (kilomeetreid ei lugenud). Homme vaatame suures valges taas metsarajad üle.
Jooksurajal näeme, rsk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar