14 oktoober 2008

Improvisatsioon ...

.... on risk, ütles Rein Rannap just äsja OPi saates. Ja lisas, et nimelt seepärast tänapäeval PÄRIS improvisatsiooni praktiliselt ei kohta. See ehtne oli vanasti, siis kui džäss alles sündis ning kõik liigutused polnud ilmtingimata mingi rahaühikuga mõõdetavad. Kuigi. Ma olen suhteliselt kindel, et kusagil sünnivad ka täna need ehtsad improvisatsioonid. Jah, plaadile neid küll vist reeglina ei kõrvetata. Aga no mida mina sellest ka tean. See teine r-tähega asi, rõõm, peaks ka vist ühe õige improvissi juurde kuuluma. Või kurbus, kuidas kunagi. Igatahes üks vürtsikas emotsioon.

Ma siis ka pillun spontaanseid killukesi möödunud päevadest. Ja iseenese lohutamiseks nimetan seda improvisatsiooniks. Teemal "nädalavahetusel Helsinkis, Vellil külas". Autot sedapuhku kaasa ei võtnud. Ja ma olen ilmselt umbes eel-eelviimane eestlane, kes esimest korda elus spetsiaalselt Helsinkisse sattus (seni olen seal ainult läbisõidul olnud).
Ega siis üks teiseta jää. Stockmanni hulludel päevadel pole ma ka varem osalenud. Kuna laupäeval oli ilm üsna vihmane, siis loobusime vaatamisväärsuste külastamisest ja keskendusime kaubandusele. Nii see juhtus. Ma ei ole elus varem kordagi näinud NII suures koguses NII masendavalt üksluist kraami NII suure raha eest pakutavat. Selle üritusega on minu poolt igatahes finito. Paaris poes käisime veel, seal oli õnneks tavaline laupäev. Kell kuus õhtul pannakse Helsinkis poed kinni (umbes kaks pool tundi kaubandust on ju päris kõrge taluvuspiir – eriti kui olla nii vilets shoppaja kui mina?) ja kõik tüübid, kes linnas enam hängida ei viitsi, lähevad joonelt koju. Unistuste tramm (see uus ja ilus) pani meil nina alt minema ja järgmise poole tunni jooksul teist samaväärset ei saabunud. Seega leppisime tavalise vana trammiga. Kõht oli ka juba tühi ja Velli oli mõnusa koduse õhtusöögi valmis komponeerinud. Ja kui linnale laskus öö, oli kogu vaba põrandapind magajatega kaetud (hea küll, duširuum, panipaik ja koridor siiski ei olnud).
Järgmisel päeva lõuna paiku lasi vanajumal päikeseketta taevakaarele vabalt veerema. Sõitsime kaks peatust trammiga (selle uue ja ilusaga ikka) ning seejärel jalutasime südalinna. Ilus oli. Natuke pilte ka:





Päev kulmineerus väikese kiirendusega Läänesadama suunas. Sadamahoonesse jõudsime täpipealt hetkel, mis infost teatati, et check-in Superstarile on lõppenud. Aga nagu ei ole näha juuresolevatelt piltidelt, õnnestus meil kõigest hoolimata tagasi Eestisse jõuda.
Muuseas, need Viking Line’ sooduskupongid, mis lubati kõigile sügisjooksul osalejatele hiljemalt 9. ja 10.oktoobril postitada, pole tänaseni veel kohale jõudnud.

Kommentaare ei ole:

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...