03 detsember 2007

Inventuur rahakotis

Terve nädala olen maadelnud igatsugu kokkuvõtete tegemisega. Objekti analüüsi koostamine kulmineerus teisipäeva hilisõhtul kogu meeskonna ühise ajurünnakuga. Nädala teises pooles nikerdasin selle kallal, et tulemus kenasti PowerPointi kujule transformeeruks – publikul peab ju ka huvitav olema. Reede õhtuga sai asi kokku. Ehitamise kohta käib muidugi väga hästi parafraseering üldtuntud väljendist – kes vorstitegemist korra pealt on näinud, see süüa teist enam ei taha (laen Teet Sepaste ettekandest Tallinna koolitusel). Õnneks värvikad emotsioonid analüüsi numbritest läbi ei paista. Ja kuulajad on professionaalid, mitte koduperenaised, kes arvavad, et teavad ehitamisest kõike.

Nüüd asusin täitma enda osa dokumendist pealkirjaga ’International Student Aid Application’. Oligi kaheteistkümnes tund seda teha. Ühesõnaga, üritada ennustada tänases ebastabiilses majandusolukorras (ei pea silmas ainult Eestit), kui palju olen ma valmis investeerima oma lapse haridusse järgneva nelja aasta jooksul (alates 2008.aasta sügisest, mitte tänasest päevast). Küsimused sissetulekute ja kulude kohta on päris põhjalikud. Ning sissetulekud tuleb dokumentaalselt tõestada. Kõigepealt tõmbasin kokku aasta 2007 ning seejärel ka 2006, lihtsalt sportlikust huvist. Tulemus – kokku pandud ’application’i jaotuse alusel - on päris intrigeeriv:


Siit on välja jäetud osa, mis Eestis ei ole aktuaalne (kõiksugu maksud, mis palgast enne kättesaamist maha lähevad), sest oma pangaarvel näen ainult netopalka. Ekstreemsed kõikumised on teatud osas ka täiesti seletatavad. Näiteks kui osta nelja kuu jooksul kaks läpparit (kui tihti enamusel inimestest seda ette tuleb?), siis loomulikult tõusevad kulud püsikaupadele lakke. Teistpidi võiks selle püsikaupade kulu rohkem kui poolenisti ka hariduse alla liigitada, sest vaevalt ma oleks oma lapsele korraga nii arvuti kui ka fotoka ostnud, kui Hong Kongi aasta poleks ees oodanud. Reaalsuses kisuks siis 2006.aasta investeeringud haridusse juba 50% ligi. No ja autoteema – liisinguauto ennetähtaegne väljaostmine ei kuulu küll tegelikult rubriiki ’maintenance’, aga kui ma osa kulusid liigitaksin ’püsikulude’ ja väiksema osa laenumaksete alla, mis sellest muutuks? Veel - 2007.aasta ekstreemsed puhkusekulud koosnevad põhiosas minu Kesk-Ameerika tuurist ja väiksemal määral suvisest Läti-reisist. Ja 2006.aastal reisisime me ka - Ida-Virumaal nimelt. Aga seda pangaväljavõtetest välja selekteerida on kohutavalt keeruline. Ja summa ei ole ka märkimisväärt. Mis mind aga murelikuks teeb, on kulutused toidule. Legendid toidukaupade meeletust hinnatõusust tunduvad tõele vastavat. Mille muuga seletada seda, et kui aastal 2006 õnnestus kaks inimest 8 kuu jooksul + üks inimene 4 kuu jooksul ära toita poole väiksema raha eest kui aastal 2007 üks inimene 12 kuu jooksul? Ausõna, restoranidesse ja üldse välja sööma satun ma suhteliselt harva. Loomulikult on üksinda elades kulutused toidule suuremad – karbitoidu fenomen loomulikult – aga 50% kulutuste kasvu tundub igatepidi liig. Ja kui sa igat viimast senti lugema ei pea, siis ei panegi seda tähele. Paneb mõtlema. Ilma toiduta on ju suhteliselt keeruline elada.
Hariduskulude taustaks natuke viimasel ajal promotud Inglise Kolledži teemast. Lugesin minagi läinudneljapäevase Ekspressi artiklit. Õigupoolest ei oskagi öelda, mida ma teeksin, kui mind lapsevanemana pandaks 5000-krooni fakti ette. Ma ei ole muidugi ka püüdnud oma last iga hinna eest esimesest klassist alates mingisse eliitkooli ’push’ida. Mis ei tähenda, et ta enne Eestist lahkumist poleks ühes sellises käinud. Ja raha selle eest ei küsitud. Kõrvad pani aga liikuma kohaliku gümnaasiumi võrdlus Ivy League’ga. Siinkohal andestaks kõnelejale tema võhiklikkuse (riigikool versus erakool pluss gümnaasium versus kõrgkool) ja räägiks natuke põhimõtetest. Miks ei võiks TIK-i juurde luua fondi, mis toetaks andekate, kuid piiratud majanduslike võimalustega õpilaste õpinguid nimetet eliitkoolis? Täpselt nii nagu viidatud USA eraülikoolides tavaks – ’need-base’ või ’merit-base’ stipendium? Edukatel vilistlastel ja lapsevanematel oleks võimalik sedaviisi anda omakasupüüdmatu panus kooli taseme säilimisse. Praegusel juhul jääb viidatud Ekspressi artiklis rõhutatud filantroopia tühjaks sõnakõlksuks. Äkki oleks aeg konnatiigis torm tekitada?
Mul pole loomulikult siinkohal peale sõnavahu midagi muud pakkuda. Minu lapsel on olnud võimalus käia suurepärases ’tavakoolis’ ja hiljem ka ’eliitkoolis’, milles õppimiseks ei nõutud ’kohustuslikku vabatahtlikku’ annetust. Meil on vist lihtsalt rohkem õnne olnud? Seepärast ei tundugi minu isiklikust eelarvest haridusele minevad summad mulle hirmuäratavalt suurena. Ma ise teeksin samad valikud, kui ma 18-aastane oleksin. Ausõna. Korteriremont võib mõned aastad oodata ja uut autot pole tegelikult ka väga vaja, kui vana veel sõidab.
Reisimisest loobumine oleks muidugi oluliselt valusam teema ......

Kommentaare ei ole:

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...