Ei tule siit mingeid jõulujutte. Püüan vaid puzzlet kokku panna. Tean kedagi, kel oli plaanis puhkepäevade ajal koolitöid teha, aga kes selle asemel hoopis teostusjooniseid vorbib. Sealjuures teadmata, kas ta objekti dokumentatsiooni ikka 27-ndaks kokku saab või mitte. Ja taas saadab mind tunne, et teen järjekordselt omast vabast ajast kellegi teise tegemata jäänud tööd. Ehk kui alltöövõtjad on tehtud tööde eest oma rahad kätte saanud, on enamust neist tagantjärele väga keeruline sundida mingeid dokumente kokku panema ja tähtaegselt üle andma. Ja projektijuht on juba kolm kuud tagasi nelja tuule poole jalga lasknud ning ka tema käest pole võimalik midagi nõuda. Veel sain teada, et mu ülemuse arvates koosneb objekti kausta kokkupanemine sisukorra koostamisest ja paberipaki sekretärile paljundada viimisest. Seda, et neil objekti preemiad on kavas sisuliselt ära nullida, sain teada juba nädal tagasi. Üsna juhuslikult, hoopis teise teema käigus. Kohusetunne ja kodune kasvatus on praegu ainsad asjad, mis mind koos hoiavad. Kauaks veel, ei tea.
Kolmapäev möödus Viljandis objektil (kellelgi on veel hullem seis kui minul). Neljapäeval sain aru, et reedeks ma mingi valemiga üleandmisdokumente kokku ei saa. Õhtul oli sideseanss Hanoiga. (Kõik on elusad ja terved ning naudivad oma koolivaheaega!)
Reedel toimus meil välisaudit. Nagu harilikult, käisin välisaudiitoriga terve päeva kaasas -mulle meeldib vaadata, kuidas profid oma tööd teevad ning märkmeid kogunes terve A4 lehekülje jagu. Kohe pärast lõpukoosolekut võtsime laua ümber väikese jõuluveini ja sõime Ruukki majakujulist hiigelpiparkooki, mille sekretär oli käepärasteks tükkideks murdnud. Ja diskuteerisime selle üle, kas on oluline teada, millist tükki hoonest sa parasjagu närid ning kas vundament on maitsvam kui katus.
Pärast enamuse lahkumist kodeerisin veel mõned arved ja panin kokku teise objekti detsembrikuu akti. Seejärel kaust kaenlasse, arvuti käe otsa ning kodu poole. Pühede-eelset õhtut oli tunda ka liikluses – sillal oli ebatavaliselt vähe autosid, see-eest näis Eedeni parkla silmini sõiduvahendeid täis olevat.
Ja siis suutis Selveri kalaleti müüja oma sõbraliku olekuga mind naeratama panna. Võtsin veel ühe valge veini ja ühe sidruni (kõik selleks, et kompenseerida ärajäänud lõunasööki). Kogu kraam, kaasaarvatud kala, mahtus kenasti käekotti ära. Hetkeks hakkas isegi tunduma, et maailm polegi enam nii lõikavalt hall.
Ilusad asjad lõpevad kiiresti. Just nimelt sel momendil, kui oled oma seitsme asjaga jõudnud trepikoja ukse taha ning selgub, et see on lukus. Toredad inimesed korteriühistust on leidnud, et pühade-eelne reede on parim päev uue fonolukusüsteemi paigaldamiseks. Ja mulle pole millegipärast keegi eelnevalt uut võtit taibanud anda. Mis kõige hullem – ma ei oska seda kusagilt küsidagi! Ükski naabritest kellahelistamisele ei reageeri. (See on üks taolisi olukordi, kus on lubatud kõva häälega vanduda!) Aga oh ootamatut õnne – keegi naisterahvas tuleb trepist alla ja üritab uksest väljuda. Mis tal eriti ei õnnestu. Seisamegi siis nõutult seal – üks ühel, teine teisel pool välisust. Millegipärast arvan, et tema võimalused uks lahti saada peaksid tunduvalt suuremad olema kui minul. Lõpuks ongi. Lisaks oletab ta, et võtit – õigemini ’tabletti’ – saab korterist nr 1. Ja lubab lahkelt varba välisukse vahel hoida, kuni ma võtit nõutamas käin. Korteris 1 selgub, et mulle on kaks võtit juba antud ehk siis minu korterinumbri taga seisab sellekohane linnukene (ahoi, kes meist siis numbreid ei tunneks!). Saame siiski kuidagi kokkuleppele ja nüüd olen ma õnnelik tabletiomanik. Teine tellitud tablett hinnaga 45 krooni saabub .... kunagi hiljem. Vahva.
Siis saabub Üllar oma lindudega. Lubasin talle, et olen nõus pühade ajal tuvimammaks hakkama. Nii et nüüd me elame mu korteris 14-kesi, kusjuures toad on jaotatud äärmise ebaõigluse põhimõttel – 13 isendit ühes toas ja mina üksinda teises toas. (Oli neid ikka 13?). Passin pool õhtut puuri ääres linde jälgides. Ma ei raatsi isegi tuld väga varakult kustutada. Las laulavad, lilled nagunii ei õitse. Kolmteist kirjut amadiini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar