Balustraad 2007

Jaanuar. Saadame Madli taas Hong Kongi. Võidame pakkumise - elu on loterii ja seekord saan ma peavõidu. Aga ärge muretsege – umbes aasta hiljem võetakse see mul tugevama õigusega lihtsalt käest. Jänksi surm. Ta oleks mais saanud 7-aastaseks.

Veebruar. Soov põgeneda Peruusse. Või Aafrikasse. Esimene USA viisa minu elus. AutoCADi kursused Tallinnas. Oligi lühike kuu, aga raha kulus sellest hoolimata erakordselt palju. Põhiliselt lennukipiletitele.

Märts. Möödub kramplikult töö tähe all. Esimene CADis tehtud projekt. Pluss esimene muinsuskaitsealuse objekti põhiprojekt. Magamata ööd ja lahkumine Eestist. New York on päriselt ka olemas!

Aprill. Parim kuu sel aastal. Hispaania keele kiirkursus. Maiade templid, vulkaanid, valusad mälestused Guatemala kodusõjast, lihavõttepühade protsessioonid, džungel ja Actun Tunichil Muknal (maa all on asju!). Kokteilikool. Ja päris lõpuks taas Eestimaa jäine kevad.

Mai. Jetlag võib väga valus olla ja kaua kesta! (Ma ei olegi päriselt siia tagasi jõudnud). Minu töökaaslane lahkub parematele jahimaadele – riigifirmasse. Võidame järjekordse pakkumise. Madli tuleb Hong Kongist. Ostan jälle lennukipileteid, seekord veidral marsruudil Riia – Tel Aviv – Istanbul – Hong Kong. Üheotsapiletid seekord. Ja esimene tõsisem autoremont (põhiliselt pidurid, kõigis võimalikes variantides).

Juuni. On mul ikka laps kodus? Aru ma ei saa. Ja külalisi käib korraga väga palju. RAMi ja Metsatölli kontsert Lõhavere linnamäel rahvusvahelises seltskonnas. Tegelen jälle ennustamise ja heategevusega (viimane märkus käis töö kohta).

Juuli. Madli läheb Soome maasikaid korjama. Rasked lepinguläbirääkimised ja järgmine objekt. (Ka mina oskan vahetevahel olukordi ära kasutada). Tööle võetakse noor poiss, keda pean välja õpetama hakkama. Viljandi folk ja Läti-reis.

August. Madli läheb taas Hong Kongi, tehes eelnevalt kahenädalase ’peatuse’ Iisraelis. Objekti lõpp koos ülevaatuste ja paberite kokkuajamisega. Ja teise objekti algus samal ajal. (Taolist olukorda ei soovita kellelegi). Tädipoja juubelipidustused. Erakordselt tore on, kui sugulasi näeb ka mujal kui matustel. Saan kooli sisse.

September. Jagan ennast ametlikult tükkideks. Mõned killud on õige pisikesed. Võidame jälle pakkumise. Esimene ja täiesti vaimustav koolinädal! Saan sünnipäevaks Solomon Volkovi raamatu ’Peterburi kultuuri lugu’. Tegelen jälle projekteerimise ja ümberprojekteerimisega. Firmal peab botaanikaaias 15-ndat aastapäeva. Juhtkond leiab lõpuks võimaluse likvideerida üks kahejalgne ’tööõnnetus’.

Oktoober. Kool ja töö. Ja kaks teatrikülastust. Ning üks korstnassekirjutatud pakkumine (litsid mehed need Põlva mehed).

November. Tihe suhtlus lennufirmade veebilehtedega (järjekordne piletiostmishooaeg). Lõpptulemus 1:0 lennufirmade kasuks. Dokument pealkirjaga ’Financial Aid Application’. Kool ja Tallinna koolitused. Ja ühel hetkel jõuab kohale teadmine, et ajutisena tundunud ’kahest aastast välismaal’ on sujuvalt saamas ’2+4 aastat välismaal’. Nii need lapsed kodunt lahkuvadki. Täiesti märkamatult.

Detsember. Objektide analüüsid. Välisaudit. Kool. Objekti lõpp. Ja kõik ühekorraga. Ahjaa, sellest, kuidas objekti kasumit jagatakse, on ennetavalt juttu peatükis ’jaanuar’. Miks need aastalõpud peavad ALATI nii masendavad olema?
Järelejäänud päevade jooksul külastan korra taasavatud restorani ’Volga’, saadan oma renoveeritud CV sinna, kuhu vaja ning pühapäeval sõidan kilulinna kohalike saamide seltsis vana aastat pikalt saatma. Mitte et see aasta läbinisti närune oleks olnud. Lihtsalt .... uus võiks ju parem olla.