Halloo, Hanoi!

Et on ikka äärmiselt veider, kui helistad õhtul kell seitse (või teiseltpoolt lugedes suisa keskööl) mingisse Hanoi südalinna hotelli ning pead mammutkõne – pool tundi – puhtas eesti keeles. Kuna ma teadsin, et nad kutsuvad Madli vastuvõttu telefonile, olin moraalselt valmis kirjeldama, keda ma otsin ja mõtlesin välja ka kõik vajalikud nimevariandid (kuigi pikkade blondide juustega eesti tüdruk oleks iseenesest ilma nimetagi arvatavasti sobiv variant olnud – tõenäosus, et hotellis samal ajal rohkem eestlasi oleks viibinud, tundus suhteliselt olematu). Või mine sa tea. Igatahes sain natuke vähem kui kümne euri eest ülevaate rändavate Hong Kongi eurooplaste kohalikest jõuludest - mida vietnamlased ise loomulikult ei tähista – Hanoi mõistes hirmkallis restoranis pealkirjaga Bobby Chinn ning sellest, kuidas varahommikul megafoni kaudu edastatav vietnamikeelne info (sisuga ’võtame kaheks tunniks teilt elektri ära’ või midagi samalaadset) kõik süüdimatud magajad vastutahtsi äratab ning kui lahe on motikaga mööda linnatänavaid sõita. Rääkimata asjaolust, et mu tütrest sai ühel ajahetkel miljonär, kui raha vietnami dongides lugeda. Nüüd ma siis tean, kelle käest laenama minna, kui puudus käes. :) Ja lisaks teenis üks tüdruk SAT II testis prantsuse keeles maksimumpunktid! Mis on tõeliselt hea uudis. No ja krediitkaardi numbrite jagamine telefoni teel kuulub ka nende toredate tegude nimistusse, mis mul seni veel tegemata olid. Loodan, et see ei olnud liiga ebaturvaline ettevõtmine.

Ühesõnaga, homme varahommikul kohaliku aja järgi asutakse taas Hiina piiri poole teele. Sellega seoses veel üks kurioosum – suvalise Vietnami-Hiina piiripunkti ületamiseks peab olema reisija Hiina viisa välja antud Hanois ja Vietnami viisa Pekingis. Hong Kongis väljaantud viisadega on lubatud läbida ainult teatud konkreetseid piiripunkte. Selle veidruse tõttu lähevad meie võõrleegionärid Hainanile päris suure ringiga. Lähimas piiripunktis nende viisad piiriületuseks lihtsalt ei sobi.

Ilusaid pühi kõigile, kes on teel!