Käisime täna teatris, Vanemuise väikese maja ovaalsaalis. Trupp nimega Sagar Sagitta mängis seal saksa (näite)kirjaniku Gerhart Hauptmanni näidendi ’Hannele taevaminek’ alusel tehtud tükki ’Anne taevaminek’. Kavaleht nimetab etendust sümbolistlikuks. Kummaline on, et osatäitjad on kõik ära nimetud, aga lavastaja kohta pole lehel sõnagi. Õigluse huvides on kõik tegelased nimetatud osalejateks.
Laevalgustid põlevad terve etenduse aja ning kõik, mis saalis toimub, on pretensioonitult lähedal ja alasti. Korraks võib ju mõelda, et küllap ajastul (näidend on valminud aastal 1893) nii eredat valgust haigetoas olla ei saanud, aga mida aeg edasi, seda vähem see valgus häirib. Ka jumal kui selline jääb tänasest inimesest küllap üpris kaugele, aga igikestvat hääduse-kurjuse teemat võimendavad näitlejate veekalkvel silmad lõpustseenis ning Anne ema karjed ’Mõrtsukas!’ võõrasisa monoloogi vahele. See on nagu muusika. Õnnelikku lõppu sel lool muidugi pole. Või on? Tüdruk, kelle elu tundub aimamisi olevat olnud maapealne põrgu, leiab oma teispoolsusest tulnud ema embuses tee paremasse maailma. Miskipärast meenub mulle tänavu sügisel nähtud Piafi-film (kes on näinud, see teab). Terve filmi vältel jäi arusaamatuks Piafi tohutu kiindumus oma isasse. Ja ma arvasin, et jääbki. Tegelikult algas seal kõik palju varem – stseenist, kus väike ’varblane’ üksisilmi vaateaknal olevat nukku imetleb ning isa teda kannatamatult hõigub. See on tegelikult filmi pikim stseen. Film lõpebki sellega, et isa ostab lapsele selle nuku ....
Süütunne ja armastus. Nii on alati, peaasi, et äratundmiseks liiga hilja ei oleks.
Etenduse ajal maandub mu käe peal lepatriinu. Ilmselt ta otsustab, et see on parim koht õhtu veetmiseks (saal on jäiselt külm). Lahkudes panen ta ettevaatlikult tooli seljatoele.
Laevalgustid põlevad terve etenduse aja ning kõik, mis saalis toimub, on pretensioonitult lähedal ja alasti. Korraks võib ju mõelda, et küllap ajastul (näidend on valminud aastal 1893) nii eredat valgust haigetoas olla ei saanud, aga mida aeg edasi, seda vähem see valgus häirib. Ka jumal kui selline jääb tänasest inimesest küllap üpris kaugele, aga igikestvat hääduse-kurjuse teemat võimendavad näitlejate veekalkvel silmad lõpustseenis ning Anne ema karjed ’Mõrtsukas!’ võõrasisa monoloogi vahele. See on nagu muusika. Õnnelikku lõppu sel lool muidugi pole. Või on? Tüdruk, kelle elu tundub aimamisi olevat olnud maapealne põrgu, leiab oma teispoolsusest tulnud ema embuses tee paremasse maailma. Miskipärast meenub mulle tänavu sügisel nähtud Piafi-film (kes on näinud, see teab). Terve filmi vältel jäi arusaamatuks Piafi tohutu kiindumus oma isasse. Ja ma arvasin, et jääbki. Tegelikult algas seal kõik palju varem – stseenist, kus väike ’varblane’ üksisilmi vaateaknal olevat nukku imetleb ning isa teda kannatamatult hõigub. See on tegelikult filmi pikim stseen. Film lõpebki sellega, et isa ostab lapsele selle nuku ....
Süütunne ja armastus. Nii on alati, peaasi, et äratundmiseks liiga hilja ei oleks.
Etenduse ajal maandub mu käe peal lepatriinu. Ilmselt ta otsustab, et see on parim koht õhtu veetmiseks (saal on jäiselt külm). Lahkudes panen ta ettevaatlikult tooli seljatoele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar