Balustraad 2007

Jaanuar. Saadame Madli taas Hong Kongi. Võidame pakkumise - elu on loterii ja seekord saan ma peavõidu. Aga ärge muretsege – umbes aasta hiljem võetakse see mul tugevama õigusega lihtsalt käest. Jänksi surm. Ta oleks mais saanud 7-aastaseks.

Veebruar. Soov põgeneda Peruusse. Või Aafrikasse. Esimene USA viisa minu elus. AutoCADi kursused Tallinnas. Oligi lühike kuu, aga raha kulus sellest hoolimata erakordselt palju. Põhiliselt lennukipiletitele.

Märts. Möödub kramplikult töö tähe all. Esimene CADis tehtud projekt. Pluss esimene muinsuskaitsealuse objekti põhiprojekt. Magamata ööd ja lahkumine Eestist. New York on päriselt ka olemas!

Aprill. Parim kuu sel aastal. Hispaania keele kiirkursus. Maiade templid, vulkaanid, valusad mälestused Guatemala kodusõjast, lihavõttepühade protsessioonid, džungel ja Actun Tunichil Muknal (maa all on asju!). Kokteilikool. Ja päris lõpuks taas Eestimaa jäine kevad.

Mai. Jetlag võib väga valus olla ja kaua kesta! (Ma ei olegi päriselt siia tagasi jõudnud). Minu töökaaslane lahkub parematele jahimaadele – riigifirmasse. Võidame järjekordse pakkumise. Madli tuleb Hong Kongist. Ostan jälle lennukipileteid, seekord veidral marsruudil Riia – Tel Aviv – Istanbul – Hong Kong. Üheotsapiletid seekord. Ja esimene tõsisem autoremont (põhiliselt pidurid, kõigis võimalikes variantides).

Juuni. On mul ikka laps kodus? Aru ma ei saa. Ja külalisi käib korraga väga palju. RAMi ja Metsatölli kontsert Lõhavere linnamäel rahvusvahelises seltskonnas. Tegelen jälle ennustamise ja heategevusega (viimane märkus käis töö kohta).

Juuli. Madli läheb Soome maasikaid korjama. Rasked lepinguläbirääkimised ja järgmine objekt. (Ka mina oskan vahetevahel olukordi ära kasutada). Tööle võetakse noor poiss, keda pean välja õpetama hakkama. Viljandi folk ja Läti-reis.

August. Madli läheb taas Hong Kongi, tehes eelnevalt kahenädalase ’peatuse’ Iisraelis. Objekti lõpp koos ülevaatuste ja paberite kokkuajamisega. Ja teise objekti algus samal ajal. (Taolist olukorda ei soovita kellelegi). Tädipoja juubelipidustused. Erakordselt tore on, kui sugulasi näeb ka mujal kui matustel. Saan kooli sisse.

September. Jagan ennast ametlikult tükkideks. Mõned killud on õige pisikesed. Võidame jälle pakkumise. Esimene ja täiesti vaimustav koolinädal! Saan sünnipäevaks Solomon Volkovi raamatu ’Peterburi kultuuri lugu’. Tegelen jälle projekteerimise ja ümberprojekteerimisega. Firmal peab botaanikaaias 15-ndat aastapäeva. Juhtkond leiab lõpuks võimaluse likvideerida üks kahejalgne ’tööõnnetus’.

Oktoober. Kool ja töö. Ja kaks teatrikülastust. Ning üks korstnassekirjutatud pakkumine (litsid mehed need Põlva mehed).

November. Tihe suhtlus lennufirmade veebilehtedega (järjekordne piletiostmishooaeg). Lõpptulemus 1:0 lennufirmade kasuks. Dokument pealkirjaga ’Financial Aid Application’. Kool ja Tallinna koolitused. Ja ühel hetkel jõuab kohale teadmine, et ajutisena tundunud ’kahest aastast välismaal’ on sujuvalt saamas ’2+4 aastat välismaal’. Nii need lapsed kodunt lahkuvadki. Täiesti märkamatult.

Detsember. Objektide analüüsid. Välisaudit. Kool. Objekti lõpp. Ja kõik ühekorraga. Ahjaa, sellest, kuidas objekti kasumit jagatakse, on ennetavalt juttu peatükis ’jaanuar’. Miks need aastalõpud peavad ALATI nii masendavad olema?
Järelejäänud päevade jooksul külastan korra taasavatud restorani ’Volga’, saadan oma renoveeritud CV sinna, kuhu vaja ning pühapäeval sõidan kilulinna kohalike saamide seltsis vana aastat pikalt saatma. Mitte et see aasta läbinisti närune oleks olnud. Lihtsalt .... uus võiks ju parem olla.

Halloo, Hanoi!

Et on ikka äärmiselt veider, kui helistad õhtul kell seitse (või teiseltpoolt lugedes suisa keskööl) mingisse Hanoi südalinna hotelli ning pead mammutkõne – pool tundi – puhtas eesti keeles. Kuna ma teadsin, et nad kutsuvad Madli vastuvõttu telefonile, olin moraalselt valmis kirjeldama, keda ma otsin ja mõtlesin välja ka kõik vajalikud nimevariandid (kuigi pikkade blondide juustega eesti tüdruk oleks iseenesest ilma nimetagi arvatavasti sobiv variant olnud – tõenäosus, et hotellis samal ajal rohkem eestlasi oleks viibinud, tundus suhteliselt olematu). Või mine sa tea. Igatahes sain natuke vähem kui kümne euri eest ülevaate rändavate Hong Kongi eurooplaste kohalikest jõuludest - mida vietnamlased ise loomulikult ei tähista – Hanoi mõistes hirmkallis restoranis pealkirjaga Bobby Chinn ning sellest, kuidas varahommikul megafoni kaudu edastatav vietnamikeelne info (sisuga ’võtame kaheks tunniks teilt elektri ära’ või midagi samalaadset) kõik süüdimatud magajad vastutahtsi äratab ning kui lahe on motikaga mööda linnatänavaid sõita. Rääkimata asjaolust, et mu tütrest sai ühel ajahetkel miljonär, kui raha vietnami dongides lugeda. Nüüd ma siis tean, kelle käest laenama minna, kui puudus käes. :) Ja lisaks teenis üks tüdruk SAT II testis prantsuse keeles maksimumpunktid! Mis on tõeliselt hea uudis. No ja krediitkaardi numbrite jagamine telefoni teel kuulub ka nende toredate tegude nimistusse, mis mul seni veel tegemata olid. Loodan, et see ei olnud liiga ebaturvaline ettevõtmine.

Ühesõnaga, homme varahommikul kohaliku aja järgi asutakse taas Hiina piiri poole teele. Sellega seoses veel üks kurioosum – suvalise Vietnami-Hiina piiripunkti ületamiseks peab olema reisija Hiina viisa välja antud Hanois ja Vietnami viisa Pekingis. Hong Kongis väljaantud viisadega on lubatud läbida ainult teatud konkreetseid piiripunkte. Selle veidruse tõttu lähevad meie võõrleegionärid Hainanile päris suure ringiga. Lähimas piiripunktis nende viisad piiriületuseks lihtsalt ei sobi.

Ilusaid pühi kõigile, kes on teel!

Linnud laulavad, aga lilled ei õitse

Ei tule siit mingeid jõulujutte. Püüan vaid puzzlet kokku panna. Tean kedagi, kel oli plaanis puhkepäevade ajal koolitöid teha, aga kes selle asemel hoopis teostusjooniseid vorbib. Sealjuures teadmata, kas ta objekti dokumentatsiooni ikka 27-ndaks kokku saab või mitte. Ja taas saadab mind tunne, et teen järjekordselt omast vabast ajast kellegi teise tegemata jäänud tööd. Ehk kui alltöövõtjad on tehtud tööde eest oma rahad kätte saanud, on enamust neist tagantjärele väga keeruline sundida mingeid dokumente kokku panema ja tähtaegselt üle andma. Ja projektijuht on juba kolm kuud tagasi nelja tuule poole jalga lasknud ning ka tema käest pole võimalik midagi nõuda. Veel sain teada, et mu ülemuse arvates koosneb objekti kausta kokkupanemine sisukorra koostamisest ja paberipaki sekretärile paljundada viimisest. Seda, et neil objekti preemiad on kavas sisuliselt ära nullida, sain teada juba nädal tagasi. Üsna juhuslikult, hoopis teise teema käigus. Kohusetunne ja kodune kasvatus on praegu ainsad asjad, mis mind koos hoiavad. Kauaks veel, ei tea.

Kolmapäev möödus Viljandis objektil (kellelgi on veel hullem seis kui minul). Neljapäeval sain aru, et reedeks ma mingi valemiga üleandmisdokumente kokku ei saa. Õhtul oli sideseanss Hanoiga. (Kõik on elusad ja terved ning naudivad oma koolivaheaega!)

Reedel toimus meil välisaudit. Nagu harilikult, käisin välisaudiitoriga terve päeva kaasas -mulle meeldib vaadata, kuidas profid oma tööd teevad ning märkmeid kogunes terve A4 lehekülje jagu. Kohe pärast lõpukoosolekut võtsime laua ümber väikese jõuluveini ja sõime Ruukki majakujulist hiigelpiparkooki, mille sekretär oli käepärasteks tükkideks murdnud. Ja diskuteerisime selle üle, kas on oluline teada, millist tükki hoonest sa parasjagu närid ning kas vundament on maitsvam kui katus.
Pärast enamuse lahkumist kodeerisin veel mõned arved ja panin kokku teise objekti detsembrikuu akti. Seejärel kaust kaenlasse, arvuti käe otsa ning kodu poole. Pühede-eelset õhtut oli tunda ka liikluses – sillal oli ebatavaliselt vähe autosid, see-eest näis Eedeni parkla silmini sõiduvahendeid täis olevat.

Ja siis suutis Selveri kalaleti müüja oma sõbraliku olekuga mind naeratama panna. Võtsin veel ühe valge veini ja ühe sidruni (kõik selleks, et kompenseerida ärajäänud lõunasööki). Kogu kraam, kaasaarvatud kala, mahtus kenasti käekotti ära. Hetkeks hakkas isegi tunduma, et maailm polegi enam nii lõikavalt hall.

Ilusad asjad lõpevad kiiresti. Just nimelt sel momendil, kui oled oma seitsme asjaga jõudnud trepikoja ukse taha ning selgub, et see on lukus. Toredad inimesed korteriühistust on leidnud, et pühade-eelne reede on parim päev uue fonolukusüsteemi paigaldamiseks. Ja mulle pole millegipärast keegi eelnevalt uut võtit taibanud anda. Mis kõige hullem – ma ei oska seda kusagilt küsidagi! Ükski naabritest kellahelistamisele ei reageeri. (See on üks taolisi olukordi, kus on lubatud kõva häälega vanduda!) Aga oh ootamatut õnne – keegi naisterahvas tuleb trepist alla ja üritab uksest väljuda. Mis tal eriti ei õnnestu. Seisamegi siis nõutult seal – üks ühel, teine teisel pool välisust. Millegipärast arvan, et tema võimalused uks lahti saada peaksid tunduvalt suuremad olema kui minul. Lõpuks ongi. Lisaks oletab ta, et võtit – õigemini ’tabletti’ – saab korterist nr 1. Ja lubab lahkelt varba välisukse vahel hoida, kuni ma võtit nõutamas käin. Korteris 1 selgub, et mulle on kaks võtit juba antud ehk siis minu korterinumbri taga seisab sellekohane linnukene (ahoi, kes meist siis numbreid ei tunneks!). Saame siiski kuidagi kokkuleppele ja nüüd olen ma õnnelik tabletiomanik. Teine tellitud tablett hinnaga 45 krooni saabub .... kunagi hiljem. Vahva.

Siis saabub Üllar oma lindudega. Lubasin talle, et olen nõus pühade ajal tuvimammaks hakkama. Nii et nüüd me elame mu korteris 14-kesi, kusjuures toad on jaotatud äärmise ebaõigluse põhimõttel – 13 isendit ühes toas ja mina üksinda teises toas. (Oli neid ikka 13?). Passin pool õhtut puuri ääres linde jälgides. Ma ei raatsi isegi tuld väga varakult kustutada. Las laulavad, lilled nagunii ei õitse. Kolmteist kirjut amadiini.

Puhas kadedus, mis muud

16.12.2007 18:54:09 Marika ütles:
ja sa ei kujuta ette, KUIDAS MA SIND KADESTAN (kalli)

16.12.2007 18:55:06 Madel. [Woo! http://news.bbc.co.uk/2/hi/asia-pacific/7005974.stm] ütles:
:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D::D:DD:D:D::D:D:D:D:

16.12.2007 18:55:20 Madel. [Woo! http://news.bbc.co.uk/2/hi/asia-pacific/7005974.stm] ütles:
ei kujuta jah...ega mul niipalju kujutlusv6imet ka pole

Üks neist on praegu juba Vietnamis. Arvake ära, kumb?

Mehed ei nuta. Aga ropendamiseks on täna perfektne päev

Panen kirja, et ma seda kunagi ei unustaks. Never. Ja iga kord, kui mul peaks tekkima illusioon, et inimesed ongi äkki ’ilusad ja head’, loen uuesti seda teksti. Või veel parem – torkan meeldetuletuse koos lingiga Outlooki kalendrisse ning tarbin hommikukohvi asemel.

Nüüd ma siis tean, mis on selliste meeste ’tükihind’. Aga mina annan nad tasuta ära. Las toimetavad omapäi, kui nad isekeskis nii kõvad tegijad on. Ma ei ole kade tüdruk – inimestele tuleb ju võimalus anda. Eelkõige annan ma nüüd uue võimaluse iseendale.

Aga kas te seda olete kuulnud, et elektrik saab eksida vaid üheainsa korra? :)

24.08.06 ... I know, what you did last summer

Sellise loo leidsin oma arvutist. Ilmselt lasin auru välja. Tavaliselt ei maanda ma oma pingeid kirjutamisega, aga asja üle lugedes väga jube ei tundunudki. Lugu ise on siin:

Minu taaskohtumine Hansapangaga ehk kuidas on vabalt võimalik kulutada poolteist tundi pangaülekande tegemisele.
Ühesõnaga, kui teil peaks edaspidises elus ette tulema juhus, et peate tegema rahaülekande välismaale, siis lugege tähelepanelikult järgnevat teksti. Või kui armastate teravaid elamusi, ärge parem lugege. Üllatused on meie hallis argielus siiski ju teretulnud nähtus.
Alustan maotust enesekiitusest. Et mul õnnestus saada kokku vajalik raha sponsoritelt (suvel, kui kõik normaalsed inimesed, isegi Eesti Vabariigis, tavatsevad puhata - minu suurim tänu neile nüüd ja igavesti, sest tegemist on tarkade inimestega, kes suudavad näha oma ninast kaugemale). Ma vist ei ole ikka oma pikka elu väga valesti elanud, kui mu sõprade hulgas on hulk inimesi, kes on valmis mu missiooni toetama (rahaliselt, rahaliselt, mitte ainult moraalselt).
OK, aitab enesekiitusest, vara veel, sest lähtudes statistikaameti andmetest, on mul veel julgelt see tagumine pool elust ees. Rohkem väärikust, palun (ütleb minu teine, parem mina).
Ühesõnaga, sain täna hakkama (vähemalt tundub, vaadates oma pangakonto jääki) oma elu esimese välisülekandega. Usun, et selle protseduuri teostamise käigus tõusis minu vererõhk vähemalt 120% (mis on iseenesest positiivne, sest see näitaja on mul reeglina lausa ebanormaalselt madal). Meditsiini valdkonnaga tegeleme siiski pisut hiljem. Ja katsume hoiduda piisavalt põhjendamata diagnoosidest.
Tegelikult olin selleks ülekandeks juba varakult valmistunud, uurinud ülekandetasusid ja raha liikumiskiirust nii Hansa- kui Ühispangas, kus mul arveldusarved on. Ja loomulikult Äripäeva valuutakursse. Kuna valdavalt olen kasutanud Hansapanka, siis märkamata suuremaid erinevusi, otsustasin sealtkaudu oma unikaalse tehingu sooritada. Raha oli ka sellel arvel (oluline argument, kusjuures).
Võtsin siis oma paberid (arve ja juhend tasumise kohta) näppu ja suundusin lähimasse Hansapanga kontorisse. Mis seal salata, väike hirm oli küll, et kas Tähe tänava lõpus asuvas 'külakontoris' leidub pädevaid teenindajaid.
Minu järjekord. Soovin teha välisülekannet. (Arve ja juhend ülekande vormistamiseks kohe lauale).
Kas te välisülekande blanketti polegi veel täitnud?
???? (mõtleb - kust ma veel selle leidma pidin?)
Mis vääringus?
Hong Kongi dollar.
Mõttepaus...
Palun vaadake, mul on kaks võimalust raha ülekandeks, kumba soovitate?
Vaikus....
(Paber on ingliskeelne, tütarlaps leti taga vaatab seda hämmeldunud pilguga)
Seda peate te ise teadma, kuidas te raha üle kanda soovite.
Aga teie kui panganduse asjatundja, mida te arvate? Mina ei valda ingliskeelset rahandusterminoloogiat (väike vale, niipalju valdan küll, et sellest tekstist aru saada).
Te peate ise otsustama.
Teeme siis ikka ülekande?
Vaikus .... telefonikõne .... Missugune on Hong Kongi dollari lühend?
Mulle - teate, Hansapank Hong Kongi dollarites ülekannet ei tee.
Kuidas ei tee? Ühispank küll teeb! Ja kust ma teadma pidin, et ei tee?
Kahjuks ei saa aidata. Meil on kord selline. Aga te võite ju Ühispangas arve avada.
???? (mõtleb - kui ma seda enne oleksin teadnud... mul on ju maksetähtaeg ... ja päevalimiit on 25 tuh ... kaotan veel kaks päeva)
Võite teha ülekande mingis muus valuutas.
Näiteks - äkki oskate soovitada, millises valuutas võiks ülekannet Hong Kongi teha.
Eurodes võiks.
Eurodes?????!!! (mõtleb - see inimene küll geograafiast midagi ei tea, rääkimata majandusgeograafiast).
Helistage sinna, küsige järgi.
Helistada?? Kas te teate, missugune on meil ajavahe Hong Kongiga!!! Mul ei ole võimalik sinna praegu helistada. (... ja palju see maksab, seda ei kujuta ta muidugi üldse ette... see lause jääb õnneks välja ütlemata).
Mida ma siis tegema pean? (ärritunult ja õnnetult, aga veel ei karju).
Me ei saa kahjuks aidata. Te peate ise teadma.
Naeratus on tal igatahes hoolimata olukorrast näole kleebitud. Nad vist treenivad seda. Kuulub kindlasti ISO standardi alla.
Korjan oma paberid kokku. Mehed ju ei nuta, naised ammugi mitte. Igatahes Tehase tänavalt Kalevisse pöörates on mu kurvid nii sirged kui kõnnitee äärekivid võimaldavad.
Tagasi kontoris. Kõne Hansapanga infotelefonile.
Hääl, mis sealt vastab, on nii imalmagus, et mul läheb hoobilt peaaegu et süda pahaks.
Ei tsiteeri pikalt seda kõnet. Miks-küsimustele kõlab standardvastus - sest meil on selline kord.
Miks ei ole võimalik teie kodulehelt leida adekvaatset infot selle kohta, millistes valuutades teie pank ülekandeid teeb?
Meil on valuutakursside tabel. Nendes valuutades, mis seal kirjas on, tehakse ka ülekandeid.
Aga kuidas mina pean sellest aru saama? Seal ei ole ju seda öeldud, et need on need valuutad, milles saab ülekandeid teha ja teistes ei saa. Ühispanga leheküljel on kõik loogiliselt kirjas, mis ja kuidas. Kas ma pean terve teie menüü läbi lugema, et seda teada saada?
No meil on lihtsalt nii.
Tehke siis nii, et inimene saaks vajaliku info loogilist järjekorda pidi kätte. (Pole mõtet vist ennast enam sellega ärritada).
Küsin konkreetselt, kas Tartu linnas leidub sellist Hansapanga kontorit, kus ollakse võimelised professionaalsel tasemel kliente teenindama.
Otsekohene vastus soovitab Barclay kontorit. Mis seal ikka, valikut mul ju hetkel pole (sest aega pole).
Sõidan südalinna. Seekord juba targemana, leian kusagilt pangasaali sügavustest vajaliku blanketi ja täidan selle järjekorda oodates ära.
Minu kord.
Soovin teha ülekannet Hong Kongi.
Ulatan paberid. Nagu ma olen aru saanud, te Hong Kongi dollarites ülekandeid ei tee. Ma teeks selle ülekande siis USA dollarites.
Kirjutage siia siis see summa, mida te üle kanda soovite.
Nihutan oma arvet telleri poole. Summa on siin kirjas. Hong Kongi dollarites. Ma soovin selle summa üle kanda siis USA dollarites, aga nii, et saaja saaks täissumma.
Kirjutage siia siis see summa USA dollarites.
???? Pidage, kas ma pean peast teadma USA ja Hong Kongi dollari kurssi?
Pank ei pea seda teadma. Meie ei tegele sellega.
???? (Mõtleb - pank ei tea, aga mul on ilmselt valuutakonverter kusagil parempoolse ajusagara alla vasemas nurgas)...
Ma ei mõista - kas ma pean kõiki valuutakursse peast teadma? Ja kust ma peaksin seda teadma, et pankadel ei ole infot valuutakursside kohta?
Meie teie ülekande eest ei vastuta. Teie vastutate ja peate teadma, millise summa üle kannate.
Aga kust ma siis tean, et saaja arvele laekub õige summa?
Te peate seda teadma, meie seda ei tea. Meie selle eest ei vastuta.
(Mõtleb - huvitav, millega siis pangad tegelevad, kui mitte rahaga?) Miks ma selle ülekande eest nelisada krooni maksan, kui pank millegi eest ei vastuta? (kõva häälega, tellerile).
Naeratus tütarlapse näolt on ammu kadunud.
Kust ma neid valuutakursse peaksin saama? See on juba teine pangakontor, kus ma seda ülekannet üritan teha!! (Püüan mitte häält tõsta. Aga võibolla oleks kasulik skandaal korraldada .... satuks politseisse ja siis meediasse .... saaks kuulsaks - ei, mul ei ole selleks aega).
Te peate neid ise teadma.
Kust - Äripäevast näiteks? On teil Äripäeva?
Äripäev on meil olemas küll.
No palun tooge siis see Äripäev. Ja palun kalkulaatorit ka, sest mul ei ole seda puhtjuhuslikult kaasas. (See on juba iroonia. Barclay kontori kõrgem professionaalne tase lisaks sellele, et parkimistasu on siin 12 krooni tund, avaldub ilmselt selles, et tellerid saavad aru, kui nad täbaras olukorras on ja standardlaused enam ei aita. Aga võibolla on ta lihtsalt pikast tööpäevat väsinud. Aga võibolla tahtis tema üle-üleeelmine klient teha välisülekannet Namiibiasse?)
Saan Äripäeva ja kalkulaatori ja arvutan välja HKD ja USD suhte. Summa kontroll eesti kroonides. Tundub, et klapib (loodetavasti ei mõjuta tulemust see, et Äripäev on eilne. Eesti panga tänaseid kursse teenindaja mulle võrdluseks ei paku. Vabandust - ma ju ei taibanud seda küsida, seega oma viga.)
Täidan oma paberi lõpuni.
Trükitähtedega blanketi arvutisse löömiseks läheb tunduvalt rohkem aega kui eeldasin. Igatahes kauem kui minul blanketi täitmiseks.
Toetun küünarnukiga letile ja hindan kontori interjööri .... nagu ehitaja.
Kõigepealt saan blanketi valuuta ostu kohta (millise hinnaga pank valuutat müüb, selle kohta ei öeldud enne sõnagi).
Seejärel allkiri ülekande blanketile.
Millal raha Hong Kongi jõuab? (Väga naiivne küsimus, aga ma PIDIN SEDA KÜSIMA).
Ei tea täpselt, aga kuni nädal aega.
Kes siis teab?
Meie ei tea. Meie ei vastuta selle eest (usaldasin äsja oma pea 30 tuh eesti raha ettevõttele, kes ei vastuta mitte millegi eest).
Hansapank kannab raha üle kahe päeva pärast.
Kahe päeva pärast? Miks?
Meil on selline kord. (millegipärast ei üllata see vastus mind enam)
See raha lihtsalt seisab kaks päeva Hansapanga arvel?
Jah.
Ja millal raha minu arvelt maha läheb?
Kohe. (see vastus oli tal küll selge).
Viisaka hüvastijätu asemel - arusaadav, pangale on see muidugi kasulik.
Väljas sajab vihma. Oma teekonda alustasin pisut enne kahte pealelõunal. Kui ma taas oma autosse istun, näitab kell 15.40.
Kaks päeva hiljem pole mul ikka hanzanetist võimalik välja printida maksekorralduse koopiat pdf-formaadis.
Saadan selle kohta küsimuse panga meiliaadressile. Vastus tuleb ruttu, aga kirjeldab praktiliselt üks-ühele samme, mida ma netis juba tegin, et maksekorraldust kätte saada (ja mida ma muuseas ka oma meilis kirjeldasin).
Vajutan Reply ja kinnitan, et minu kirjast pidi armsa emakeele oskajal olema võimalik üheselt aru saada, et soovitatut olen ma juba teinud. Palun vastata oma küsimusele, miks ma ikkagi ei saa maksekorraldust välja printida.
Alles hiljem saan aru, et olen järjekordselt teinud suure vea - esitanud pangale miks-küsimuse. Taolistele küsimustele suudavad vastata ainult insenerid ja kunstiiinimesed. Ja õpetajad.
On august, pangavahetuskuu.
Ja mille eest ma pangale nelisada krooni maksin, ei saa ma ka aru (korrektne vastus oleks ilmselt - sest meil on selline kord). Kuigi arvutada ma oskan. Suures osas nimelt selle oskuse eest saan ma oma leiva lauale. Kui ma pankurile kunagi peaksin maja ehitama, siis küsin kindlasti tema käest, kuidas ma vahelage armeerima pean. Ja puhtalt tellijale vastutuleku korras võin talle anda tutvumiseks EPN vastavad juhised. Aga sealjuures ei vastuta ma arvutuste õigsuse eest.
Ja kui vahelagi omanikule selga variseb, kutsuvad paanikas lähedased kiirabi. Ja kirurg ütleb operatsioonisaalis enne lõikust....
MA EI TAHA MÕELDAGI, MIDA TA ÜTLEB.

Ma võiks veel kõnelda oma emotsionaalsetest suhetest Kodakondsus- ja Migratsiooniametiga. Ja tõlkebürooga, kes apostillitud tõendeid eesti keelde tõlgib. Millest iganes. Aga tänaseks aitab.

Inventuur rahakotis

Terve nädala olen maadelnud igatsugu kokkuvõtete tegemisega. Objekti analüüsi koostamine kulmineerus teisipäeva hilisõhtul kogu meeskonna ühise ajurünnakuga. Nädala teises pooles nikerdasin selle kallal, et tulemus kenasti PowerPointi kujule transformeeruks – publikul peab ju ka huvitav olema. Reede õhtuga sai asi kokku. Ehitamise kohta käib muidugi väga hästi parafraseering üldtuntud väljendist – kes vorstitegemist korra pealt on näinud, see süüa teist enam ei taha (laen Teet Sepaste ettekandest Tallinna koolitusel). Õnneks värvikad emotsioonid analüüsi numbritest läbi ei paista. Ja kuulajad on professionaalid, mitte koduperenaised, kes arvavad, et teavad ehitamisest kõike.

Nüüd asusin täitma enda osa dokumendist pealkirjaga ’International Student Aid Application’. Oligi kaheteistkümnes tund seda teha. Ühesõnaga, üritada ennustada tänases ebastabiilses majandusolukorras (ei pea silmas ainult Eestit), kui palju olen ma valmis investeerima oma lapse haridusse järgneva nelja aasta jooksul (alates 2008.aasta sügisest, mitte tänasest päevast). Küsimused sissetulekute ja kulude kohta on päris põhjalikud. Ning sissetulekud tuleb dokumentaalselt tõestada. Kõigepealt tõmbasin kokku aasta 2007 ning seejärel ka 2006, lihtsalt sportlikust huvist. Tulemus – kokku pandud ’application’i jaotuse alusel - on päris intrigeeriv:

Siit on välja jäetud osa, mis Eestis ei ole aktuaalne (kõiksugu maksud, mis palgast enne kättesaamist maha lähevad), sest oma pangaarvel näen ainult netopalka. Ekstreemsed kõikumised on teatud osas ka täiesti seletatavad. Näiteks kui osta nelja kuu jooksul kaks läpparit (kui tihti enamusel inimestest seda ette tuleb?), siis loomulikult tõusevad kulud püsikaupadele lakke. Teistpidi võiks selle püsikaupade kulu rohkem kui poolenisti ka hariduse alla liigitada, sest vaevalt ma oleks oma lapsele korraga nii arvuti kui ka fotoka ostnud, kui Hong Kongi aasta poleks ees oodanud. Reaalsuses kisuks siis 2006.aasta investeeringud haridusse juba 50% ligi. No ja autoteema – liisinguauto ennetähtaegne väljaostmine ei kuulu küll tegelikult rubriiki ’maintenance’, aga kui ma osa kulusid liigitaksin ’püsikulude’ ja väiksema osa laenumaksete alla, mis sellest muutuks? Veel - 2007.aasta ekstreemsed puhkusekulud koosnevad põhiosas minu Kesk-Ameerika tuurist ja väiksemal määral suvisest Läti-reisist. Ja 2006.aastal reisisime me ka - Ida-Virumaal nimelt. Aga seda pangaväljavõtetest välja selekteerida on kohutavalt keeruline. Ja summa ei ole ka märkimisväärt. Mis mind aga murelikuks teeb, on kulutused toidule. Legendid toidukaupade meeletust hinnatõusust tunduvad tõele vastavat. Mille muuga seletada seda, et kui aastal 2006 õnnestus kaks inimest 8 kuu jooksul + üks inimene 4 kuu jooksul ära toita poole väiksema raha eest kui aastal 2007 üks inimene 12 kuu jooksul? Ausõna, restoranidesse ja üldse välja sööma satun ma suhteliselt harva. Loomulikult on üksinda elades kulutused toidule suuremad – karbitoidu fenomen loomulikult – aga 50% kulutuste kasvu tundub igatepidi liig. Ja kui sa igat viimast senti lugema ei pea, siis ei panegi seda tähele. Paneb mõtlema. Ilma toiduta on ju suhteliselt keeruline elada.
Hariduskulude taustaks natuke viimasel ajal promotud Inglise Kolledži teemast. Lugesin minagi läinudneljapäevase Ekspressi artiklit. Õigupoolest ei oskagi öelda, mida ma teeksin, kui mind lapsevanemana pandaks 5000-krooni fakti ette. Ma ei ole muidugi ka püüdnud oma last iga hinna eest esimesest klassist alates mingisse eliitkooli ’push’ida. Mis ei tähenda, et ta enne Eestist lahkumist poleks ühes sellises käinud. Ja raha selle eest ei küsitud. Kõrvad pani aga liikuma kohaliku gümnaasiumi võrdlus Ivy League’ga. Siinkohal andestaks kõnelejale tema võhiklikkuse (riigikool versus erakool pluss gümnaasium versus kõrgkool) ja räägiks natuke põhimõtetest. Miks ei võiks TIK-i juurde luua fondi, mis toetaks andekate, kuid piiratud majanduslike võimalustega õpilaste õpinguid nimetet eliitkoolis? Täpselt nii nagu viidatud USA eraülikoolides tavaks – ’need-base’ või ’merit-base’ stipendium? Edukatel vilistlastel ja lapsevanematel oleks võimalik sedaviisi anda omakasupüüdmatu panus kooli taseme säilimisse. Praegusel juhul jääb viidatud Ekspressi artiklis rõhutatud filantroopia tühjaks sõnakõlksuks. Äkki oleks aeg konnatiigis torm tekitada?
Mul pole loomulikult siinkohal peale sõnavahu midagi muud pakkuda. Minu lapsel on olnud võimalus käia suurepärases ’tavakoolis’ ja hiljem ka ’eliitkoolis’, milles õppimiseks ei nõutud ’kohustuslikku vabatahtlikku’ annetust. Meil on vist lihtsalt rohkem õnne olnud? Seepärast ei tundugi minu isiklikust eelarvest haridusele minevad summad mulle hirmuäratavalt suurena. Ma ise teeksin samad valikud, kui ma 18-aastane oleksin. Ausõna. Korteriremont võib mõned aastad oodata ja uut autot pole tegelikult ka väga vaja, kui vana veel sõidab.
Reisimisest loobumine oleks muidugi oluliselt valusam teema ......

Geograafiatund ... ja kuidas unistused tolmuks pudenevad

Bookinghouse.net keeldub hetkel minuga suhtlemast. China Southern Airlines ingliskeelne lehekülg tunnistab reisi alguspunktidena ainult Hiina linnu või Hong Kongi (teate, Euroopat ei ole olemas) Kaks reisibürood, mille kaudu olen eelnevalt märkimisväärsete summade eest lennukipileteid ostnud kas – ei ole rohkem kui kahe ööpäeva jooksul mu päringule adekvaatselt vastata suutnud või ei ole üldse vastanud. Ma tean, et olen igatepidi hiljaks jäänud. Ja kuidas jõuda Berliinis Schoenefeldi lennujaamast Tegelisse? Ja kas see on nelja tunniga võimalik? Ma ei tea. Üleüldse tundub, et ma ei tea enam mitte midagi. Bookinghouse näitab umbes nädalapäevad päris viisaka hinnaga lendu Stockholmist Guangzhousse. Täna selgus, et seda lendu päriselt ikkagi ei eksisteeri (kayakis ja orbitzis on olemas, aga üle Pekingi). China Southern peaks nagu novembrist alates kuuluma Skyteam’i, aga ilmselt pole virtuaalmaailm sellele muudatusele tänaseni reageerinud. Tunnen end idioodina. Ma ei ole päriselt kindel, kas igasugune lennupiletite pealt kokkuhoitud rahasumma suudab kompenseerida lennujaamades tühjalt veedetud tunnid ja öise lennu autoga Pihkva-Riia kiviteel. Kõige raskem on alati viimane ootamine, just siis, kui oled juba Euroopas ja koju on NIIII vähe maad. (Kuus tundi Praha lennujaamas selle aasta aprillis oli tunduvalt valusam kui kümme tundi JFK-s vahetult enne seda). Täna on 22.november. Kui ma kahe nädala jooksul midagi välja ei noki, siis ongi kõik ja jääb üle oodata ainult kevadet.

(Pilt Madli Myanmari reisilt - autor Chishio)

Mõned variandid Hainanile jõudmiseks:
Riga-Berlin 1 422 krooni + lennujaama vahetus Berliinis (aega kahe lennu vahel 4 h 40 min)
Berlin – Guangzhou (vahemaandumisega Amsterdamis) 12 706 krooni + ligi 15 tundi rongiga Sanyasse (rongipileti hind on võrreldes lennuhinnaga marginaalne).
Budapest – Beijing 8 606 krooni + Riga –Budapest 4 174 krooni vahemaandumisega Prahas, kus kahe lennu ajavahe on AINULT 35 minutit (selle eest tuleb Budapestis oodata 6 tundi). Ning rong Pekingist Sanyasse hinnaga vahemikus 45...80 USD (mis polegi niiväga oluline) sõiduajaga 35 tundi (ligi 3500km)? Eksole, tapke mu unistused. Ainult võimalikult kiiresti paluks.

Hiinalinn udus

Kunagi pärast teist maailmasõda seadis killuke võitmatust Nõukogude armeest ennast sisse ka Tartus. Jaamamõisa kanti rajati militaristidele ja nende perekondadele lausa oma linnak.

Esialgu koosnes see madalatest ühekordsetest barakkidest ('финские домики', kui ma nüüd ei eksi) ning alles läinud sajandi 70-ndatel alustas sõjavägi korruselamute rajamist. Ehk siis tuli käibele mõiste 'голубая мечта', millega tähistati neid helesiniseid viiekorruselisi maju, mille fassaadipaneelid olid kaetud pisikeste pleekinud taevakarva mosaiikplaatidega - ilmselt laen sõbralikest Kesk-Aasia vabariikidest. Mõned natuke eestipärasemad korruselamud olid ka. Aga põhiosa linnaosa territooriumist katsid ikka need pisikesed majakesed.



Väidetavalt oli neid jupi jagu üle saja eksemplari (võin muidugi ka eksida). Nõukaaja lõpul hüüti linnaosa kas Shanghaiks või Hiinalinnaks ning miski kollane väljaanne kirjutas värvikalt sellest, kui kole ja ohtlik seal elada või isegi käia on. (Kuigi ma arvan, et story ise nägi välja pigem niimoodi, et saadeti mikrominis tugevalt dekoreeritud tibi kusagile ringtee kanti ning mööduvad kutid laksutasid keelt ja lasid vilet. Natuke fantaasiat ja sündiski kuum lugu. Kuigi arvatavasti oleks taolise ettevalmistusega sama tulemuse saavutanud igas teises toonases Tartu linnaosas.)

Enamus ehtsaid 'soome barakke' on tänaseks oma otsa leidnud - paremal juhul on linnavalitsus nad maha lammutanud, aga palju on ka maha põletatud. Ainult paplid on alles. Hiinalinna nimi on tänaseni rahva hulgas käibel, Shanghaid seevastu pole nagu enam eriti kuulnud kasutatavat. Ma parem ei kõnelegi neist imetabastest tänavanimedest nagu näiteks 'Гвардейская' või 'Колхозная', mis neid (küla)tänavaid omal ajal kaunistasid. Aga suviti on siin rohi ikka roheline ja talvel varjab jäätmaale veetud rämpsu valge lumi.

Sedaviisi näeb see siis välja - kaugelt ja lähemalt. Loodetavasti jõuavad mõned fotod ka Madli geograafia extended essay koosseisu. Hong Kongis on Hiinalinn seega kõva sõna. Ja ega neid arhitektuuripärleid arvatavasti enam kuigi kaua imetleda saagi.

Nädalaringvaade kõrvalhüppega unistustesse

Õppimisega ei tohi üle pingutada. Läinud nädalavahetus möödus siis kõikide tegemata kodutööde (ja neid oli oi-oi kui palju) tegemisega. Pragmaatikuna sain üsna kähku aru, et kõike nagunii järelejäänud päevade-öödega tehtud ei jõua. Nii see läks. Ma käin koolis nimelt sellise toreda süsteemi järgi, mida nimetatakse osakoormusega õppeks. Mis tähendab ühte nädalat koolis ja nelja nädalat usinat iseseisvat tööd. Ja mõne õppeaine tunnid toimuvadki vaid üheainsama nädala jooksul. Iseenesest üllatus-üllatus – justnagu sai alles sisse elatud ja juba on asi otsas. Lisaks langes seekordsesse koolinädalasse üks erialane Tallinna-koolitus ning kaks kontrolltööd. Pikkade päevadega kaasnesid lisaks väsimusele õhtused vappekülmad, mida püüdsin peletada Põltsamaa alkoholivaba glögiga (ikka õhtu ja liiter). Lõppkokkuvõttes oli sest ikkagi vähe abi, sest reede hommikul ärkasin valutava pea ja keskmist sorti palavikuga. Võitlus iseendaga teemal „kas mul on ikka piisavalt halb olla“ lõppes peldikupoti embamisega.
Kõige tõsisem kokkupõrge oli mul programmiga, mis kannab pealkirja Adobe Photoshop. Midagi nii ebaloogilist pole ma veel oma pika elu jooksul juhtunud nägema. Tööd, mida me nimetet’ programmiga tegema pidime, polnud iseenesest keerulised – triibumustrid ja sümmeetriaülesanne, aga katsu sa neid jooni tõmmata ja mustreid tekitada, kui iga liigutuse jaoks on mingi imetabane nipp, mis ei allu mitte mingisugusele loogikale! Ei mingeid offset, mirror või rotate-käskusid ja escape-nupust tuleb näpud sootuks eemale hoida (ütleb AutoCADi kasutaja). Seega põhiline aur ei läinud teps mitte ülesande sisu mõistmisele ja selle elegantsele sooritamisele, vaid meeleheitlikule võitlusele töövahendiga. Tänaseks olen mõnevõrra rahunenud ja suudan täiesti iseseisvalt suvalise laiusega vabalt valitud kombinatsioonis triipe joonistada.
Teine imeasi, mis koduseks tööks jäeti, oli PowerPointi ülesanne. Järjekordne äraspidine trikk – kui silmas pidada, et minu meelest peaks sisu dikteerima vormi, mitte vastupidi. Nii ma siis alustasingi tagumisest otsast – valmistasin slaidipõhjad, millesse hakata eriala tutvustust suruma. Mingit surmtõsist üllitist siit kindlasti tulla ei saa, selles olen ma sajaprotsendiliselt veendunud. Loodan vähemalt, et eriala õpetajal on piisavalt huumorimeelt, et seda vormikohaselt vormistatud monstrumit hinnata ning sisule samal ajal läbi sõrmede vaadata. Ja mul on veel puudu üks hea slogan, mida esitluse keskel kasutada (leheküljel number kolm, kus on lubatud ainult pealkiri ja kuhu tuleb esitlusel vältel leheküljelt number üheksa korra tagasi tulla).

Ning inglise keeles on vaja tõlkida kolm kuni neli erialast artiklit ja välja kirjutada tundamatud (uued) sõnad. Inglise keelega mul justkui suuremaid probleeme pole, aga arvutialane eesti keel ja eestikeelsed programmid ajavad küll aeg-ajalt juhtme kokku (ehk siis tavaliselt tuleb eestikeelne käsk tõlkida inglise keelde, et aru saada, mida nad mulle öelda tahavad). Õigupoolest on koolis tore käia. Kas must kahe aasta jooksul ’patsiga poiss’ saab, on juba iseküsimus.

Lõppeks õnnestus koolitöö tegemise juurest märkamatult internetiavarustesse ära eksida. Esialgu piirdusid otsingud lennukipiletitega, aga lõpuks jõudsin rongideni. Et seekordset postitust värvilaiguga ehtida, lisan ühe konkreetse tulemuse:

Värvilised tabelid on pärit selliselt lehelt nagu http://www.travelchinaguide.com/
Aga pileteid saab osta hoopis mujalt: http://www.china-train-ticket.com/. Mis tähendab vist seda, et kui aastavahetuse-Hainanist loobuda (lennukipiletite hinnad on kerkinud kosmilistesse kõrgustesse), võiks mais-juunis teha tõsisema tiiru hoopis Hiina avarustes. Ja kes ei unistaks siis Tiibetist!

Minuga selliseid asju ei juhtu

Lahe. Esmaspäeva õhtul otsustasin siis koolitöid tegema hakata. Et mitte tööpäevast väsinud aju üleliia kurnata, startisin sellise lihtsama kraamiga (loe: mõttetusega). Ise süüdi, et koolinädalal piisavalt võidelda ei viitsinud, et end sellest vabastada. Nüüd ma siis pean mingite ülesannete lahendamisega tõestama, et oskan teha asju, mida ma nagunii teha oskan. Kusjuures põhilise osa ülesande tegemise ajast hõlmab selle vormistamine.

Ja lõpuks suutsin ma valmis töö SSH abil korstnasse kirjutada. Kuna tegemist on remote-programmiga, ei õnnestunud arvutist ka ühtegi recovery-faili leida. Kurioosne on asja juures see, et ülesanne pidi näitama, et oskan arvutist faile otsida. Tegeliku eluga polnud sel paraku jälle miskit pistmist. Kui su arvutisse tuleb näiteks kuu aja jooksul ligi 200 dwg-faili (reaalsus), siis vaevalt sa suudad neid otsida mingi kahetähelise kombinatsiooni alusel konkreetsest failinimest. Sa lihtsalt ei mäleta neid nimesid. Mitte ainsatki neist.

Aga kes meile SSH kasutamist õpetab? Eikeegi. Ehk siis elu ise. Selle eest võiks ju ka punkti kirja saada, või mis? (Eeldusel, et tõestamiseks ei tule kolmeleheküljelist oopust kirjutada).

No ja siis mul sai isu täis. Ei viitsinud sama ülesannet enam uuesti tegema hakata, pakkisin asjad kokku ja asutasin minema. Hakkasin kontorit valvesse panema ning sirutanud oma näpukesed tabloo poole, tabasin äkitselt, mida olin teha kavatsenud. Tippida sinna oma pangakaardi PIN-koodi. Palju õnne mulle igatahes. Ikka selle eest, et viimasel hetkel lambike süttis. Ei pidanud vähemalt turvafirmale midagi tõestama hakkama.

Lepatriinusügis

Käisime täna teatris, Vanemuise väikese maja ovaalsaalis. Trupp nimega Sagar Sagitta mängis seal saksa (näite)kirjaniku Gerhart Hauptmanni näidendi ’Hannele taevaminek’ alusel tehtud tükki ’Anne taevaminek’. Kavaleht nimetab etendust sümbolistlikuks. Kummaline on, et osatäitjad on kõik ära nimetud, aga lavastaja kohta pole lehel sõnagi. Õigluse huvides on kõik tegelased nimetatud osalejateks.

Laevalgustid põlevad terve etenduse aja ning kõik, mis saalis toimub, on pretensioonitult lähedal ja alasti. Korraks võib ju mõelda, et küllap ajastul (näidend on valminud aastal 1893) nii eredat valgust haigetoas olla ei saanud, aga mida aeg edasi, seda vähem see valgus häirib. Ka jumal kui selline jääb tänasest inimesest küllap üpris kaugele, aga igikestvat hääduse-kurjuse teemat võimendavad näitlejate veekalkvel silmad lõpustseenis ning Anne ema karjed ’Mõrtsukas!’ võõrasisa monoloogi vahele. See on nagu muusika. Õnnelikku lõppu sel lool muidugi pole. Või on? Tüdruk, kelle elu tundub aimamisi olevat olnud maapealne põrgu, leiab oma teispoolsusest tulnud ema embuses tee paremasse maailma. Miskipärast meenub mulle tänavu sügisel nähtud Piafi-film (kes on näinud, see teab). Terve filmi vältel jäi arusaamatuks Piafi tohutu kiindumus oma isasse. Ja ma arvasin, et jääbki. Tegelikult algas seal kõik palju varem – stseenist, kus väike ’varblane’ üksisilmi vaateaknal olevat nukku imetleb ning isa teda kannatamatult hõigub. See on tegelikult filmi pikim stseen. Film lõpebki sellega, et isa ostab lapsele selle nuku ....

Süütunne ja armastus. Nii on alati, peaasi, et äratundmiseks liiga hilja ei oleks.

Etenduse ajal maandub mu käe peal lepatriinu. Ilmselt ta otsustab, et see on parim koht õhtu veetmiseks (saal on jäiselt külm). Lahkudes panen ta ettevaatlikult tooli seljatoele.

Seletav sõnaraamat

Teooria:
Põhiprojekt on selline ehitusprojekti staadium, mille põhjal hinnapakkumist koostades ei pea ehituse eelarvestaja samaaegselt tegelema projekteerimisega. (Kellele meeldiks omast vabast ajast teha teiste tegemata jäänud või halvasti tehtud tööd).

Praktika:
Tööprojekt on see, kui (pea)projekteerija on koostanud põhiprojekti ning tellija on selle eest maksnud kaks miljonit ning ehitaja peaks samale projekteerijale maksma veel miljoni nimetet põhiprojektis leiduvate vigade ja vastuolude likvideerimise eest. Kusjuures vigade ülesleidmine ning neile näpuganäitamine on loomulikult ehitaja kohustus. (Kellele meeldiks omast vabast ajast teha teiste tegemata jäänud või halvasti tehtud tööd ning selle eest veel peale maksta).

Motiiv:
Enamus ehitajaid on rahaahned kaabakad, kel pole au, mõistust ja südametunnistust, erialastest teadmistest rääkimata. (Tunneb end puudutatuna).

See ei olnud poliitiliselt korrektne sissekanne. Aga koosolekutel ei tohi ju emotsioneerida, omaenda blogis ei keela seda õnneks veel keegi. (Kulutame parem oma aega probleemide lahendamisele, mitte süüdlaste otsimisele).

Milleks on vaja krediitkaarti?

Õnnestus täna teada saada. Aitäh, Hansapank. Sellise teavitamisviisi eest võiks lausa eripreemia välja anda. Panin kirja ka, lootuses, et võib-olla saab mõni loomingulisem tüüp inspiratsiooni sama ideed ka mõnes muus valdkonnas kasutada.

Jalutan õhtul poole kümne paiku kodulähedasse Selverisse, et mõned hilised ostud teha. Üllatus tabab mind kassas. Lükkan kaardi lugejasse ja tipin sisse PIN-koodi. Aparaat teatab ’OK’ ja lubab seejärel kaardi eemaldada. Täpselt nagu iga kord. Ja siis äkitselt ütleb kassapidaja:
- Te ei saa selle kaardiga maksta. -
- Ei või olla! –
- Kaart on aegunud. -
Silmitsen hämminguga oma plastraha, millel seisab tõepoolest dateering 09/07.
- Huvitav, tavaliselt saadab pank kaardi aegumise kohta aegsasti teate .... -
Mõttepaus .... (te ei tea, mida ma tunnen!) Sularaha on mul umbes kakskümmend viis krooni.
- Aga mul on ju veel üks kaart! -
Järgneval pidulikul hetkel (aga kuhu jäid marsihelid?!) ulatan kassapidajale oma krediitkaardi, mille olemasolu mul peaaegu meelest oli läinud ning päästan selle tehinguga oma tagasihoidliku hommikusöögi ja natuke õhtust magusat, millega oma pikast koolipäevast kurnatud aju turgutada.
See juhtum ajab mind igatahes piisavalt tagajalgadele selleks, et nii hilisel tunnil panga klienditoele helistada. Vastuseks oma küsimusele, kas pank enam oma kliente kaardi aegumisest kirjalikult ei teavitagi – a’la saate oma uue kaardi kätte X pangakontorist – saan teada, et krediitkaardi aegumisel seda tehakse, aga deebetkaardi aegumisest enam sel viisil teada ei anta. Et milline on alternatiiv? Pangateade – mul pole neid ju! Selgub, et kaardi aegumise teade lisatakse panga veebilehel ühte ritta nende kurikuulsate laenupakkumistega avalehe all. Kuna mul mingeid taolisi teateid seal pole, siis ei saagi ma teada, kuidas see väärtuslik info välja näeb (vähemalt enne mitte, kui mu kujutletav uus deebetkaart aeguma hakkab). Või siis annab pangaautomaat sularaha väljavõtmisel vastava hoiatuse (ilmselt olen sattunud suhtlema sügavalt sklerootiliste masinatega).
Pangast võib aru saada. Täiesti ignorantsetele klientidele, keda jätavad külmaks muljetavaldavad personaalsed laenupakkumised, tulebki aeg-ajalt šokiteraapiat teha. Stiilis, et kui meie su eest ei hoolitse, siis võid isegi oma hommikusest võileivast ilma jääda.
Kodanikud pankurid, äkki oleks aeg aru saada, et mõni ei vaja meeletut mammonat ja kõik inimesed ei ole teps mitte tarbimismaniakid. Mina küll oma panka niipalju ei usalda, et lubaks tal enda eest mõelda. Aga viisakad meeldetuletused, et ’teie pangakaart hakkab aeguma’ oleks nende nn hooldustasude eest, mis ma teile igakuiselt maksan, küll teretulnud.

Feliz cumpleaños!

See oli nii ilus, et ma lihtsalt tahtsin seda jagada. Minu megasuur sünnipäevakingitus, täpsemalt pea 7 mega suur. Saabus otse Hong Kongist. Laulavad-kõnelevad Josefine (Argentiina) ja Madli.

Pildid panin muusikale ise külge, sest see keskkond ei võimalda ainult laulu otse üles laadida. Virtuaalpidu ja kingituse üleandmine toimus tegelikult juba kaks nädalat tagasi - Mehhiko iseseisvuspäeval Hong Kongi aja järgi (tervitused Joelile!).

Aitäh !!! :)

Langevate ketaste hooaeg

Algaja discgolfari ülestunnistus. Ilma igasuguste süümepiinadeta.

Hommik algab loomulikult suhteliselt lõuna paiku. Kui me ükskord Tartust Mäeotsale jõuame, on kaugemad osalejad juba kohal ja action võib alata. Onu Raul nimetab ettevõtmise pidulikult Eesti kinnisteks meistrivõistlusteks discgolfis. Kõik ongi nagu päris. Võrreldes läinudaastase üritusega on vanajumal meie vastu sedapuhku tunduvalt lahkem ja kingib kena päikesepaistelise ilma (loe: need, kes ketast vette ei viska, ei saa ka põlvist saati läbimärjaks). Kõigepealt teeme taastutvust ketastega. Profid kannavad omi suurte kottidega kaasas. Igale algajale ja amatöörile eraldatakse kaks ketast – üks kaugviseteks ja teine lähiviseteks. Nojah, kui korralikult visata ei oska, siis lähevad ühe ja teise ketta eelised nagunii kaduma. Lähiviske ketas – see peaks võimaldama täpsemalt visata – on ümara servaga ja mõnusam käes hoida. Kaugviske jaoks mõeldu serv on terav ning viske ebaõnnestumiseks (unustagem siinkohal olematud tehnilised oskused) on peamiselt kaks varianti – a)näpud jäävad lihtsalt serva taha kinni ning b)ketas libiseb üleliia vara sõrmede vahelt. Mõlemal juhul on võsavise tagatud. Mis tähendab seda, et suure osa ajast tegeleme ronimis- ja roomamisõppustega kas metsa vahel, nõgesepuhmastes või halvimal juhul lausa all orus voolavas ojas. Vesi ei ole enam soe, uskuge mind. Profid sooritavad muidugi kauni trajektooriga heiteid otse korvide suunas. Kõige kurnavamad ongi kaks esimest pikka korvivahet. Kus kehtib põhimõte – miks otse visata, kui ringiga saab ka. Mitte just meelega, aga nii kukub lihtsalt välja.

Erilised maiuspalad on ka sellised korvid, mis on kenasti mööda metsasihti nägemisulatuses, aga kuhu ketas peab jõudma läbi kitsa puudega ümbritsetud koridori. Mis tegelikkuses tähendab seda, et teel eesmärgini proovitakse ära nii kogu traditsiooniliste võsavisete galerii kui ka rikošetiga heited vastu puutüvesid. Hea õnne korral maandub ketas pärast puuga kokkupõrget tagasi niidetud rajale, aga kui kehvemini läheb, tuleb taas sukelduda metsa viskevahendi otsinguile. See muidugi ei maandu peaaegu kunagi sinna, kuhu esialgu tundus maanduvat.

Kõige ekstreemsem on see osa rajast, kus teele jääb mõni veekogu. Meie rada ilmestab sügaval orus voolav oja, mille käänakuid kusagilt oruservast sugugi alati näha pole. Nii mõnedki kettad läbivad töö käigus karastava supluse. Selle eest, muuseas, ’premeeritakse’ viskajat lisapunktiga. Kõikide õnnelike vesigolfarite tarvis on ühe korvi juurde jäetud pikk roigas, millega kettaid välja saab õngitseda ning rajatud sild teisele kaldale, et liiga kaugele lennutatud ketastele kuiva jalaga ligi pääseks.

Mõnda korvi pole esialgu üldse näha. Õnneks on kogenumad kaaslased, kes oskavad juhatada, et eesmärk asub üle künka metsa sees ja visata tuleb vasakule, sest paremal jääraku all on tiik (seda pole muidugi ka näha). Ja vahet pole, kas visata tuleb mäest üles või mäest alla – esialgu läheb kõik nagunii metsa.

Sedamoodi saavad kõik lõpuks oma kaheksateist korvi läbitud. Igamees loeb ise oma viskeid ja iga korvi juures pannakse need numbrid protokolli ning loetakse lõpus kokku. Võidab see, kellel on väiksem number. Nagu jooksurajal, ausõna. Vahelduseks võiks ju võitjaks kuulutada selle, kes rohkem viskeid kogus? No nii vastupidavuse mõttes ja korvpalliga paralleele tuues.
Teeme teise ringi veel, kuniks valget aega. Liha grillida jõuab ju pimedas ka.

Õhtul kodus korjan tossupaela vahelt takjaid, raputan jalanõud metsasodist puhtaks, korjan juustest paar põdrakärbest ja plaasterdan ära kettahoidmisega vigasaanud näpu (ei miskit tõsist, lihtsalt see teravaservaline kaugviskeeksemplar nühkis natuke nahka maha). Uni tuleb hää ja parempoolne õlavööde hakkab tehtud pingutustest alles pühapäeval märku andma.

Soovitan soojalt.

Pipi ja Pöial-Liisi

Mõnest asjast hakkad alles aastaid hiljem aru saama. Kirjutasin siin oma koolialguse juttu, kui korraga meenus Pipi. Kes ei tahtnud suureks saada (noh, need kommunaalmaksud ja konnasilmad, kõigest muust rääkimata). Olen minagi need saatuslikud sõnad – väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu – kunagi kõval häälel lausunud. Teatrilaval nimelt. Algklassides mängisin Pipi-näidendis nimiosa. Samast ajast on meelde jäänud, et järgmise aasta Pöial-Liisi näidendis mind peaossa enam ei valitud. Mäletan, et olin suht solvunud, sest Pipi-rolliga sain suurepäraselt hakkama. Arvatavasti mu omaaegsetel õpetajatel oli inimtüüpidest oma arusaamine. Esiteks ei sobinud kõik tüdrukud peaosadesse. Ja nendest, kes sobisid, olid mõned Pipid (röövlitütar Ronjat ei olnud siis veel tõlgitud) ja mõned Pöial-Liisid. Head õpetajad lihtsalt tunnevad inimesi. Pöial-Liisi on kahtlemata tore tüdruk, aga .... Pipi meeldib mulle ikkagi rohkem. Siiamaani.

Aga ma vist vajan kehadublanti. Sellesse hobusetõstmise stseeni.

Kahekümne esimene esimene koolikell

Tegelikult valetan. Kui lüüa kokku kümme aastat keskkooli, kuus aastat ülikooli, viis aastat tehnikakõrgkooli ja üks aasta õpetajana (see läheb äkki hoopis poole eest, sest töötasin poole koormusega), siis peaks seekordne aasta olema hoopis kahekümne kolmas. Aga kui Madli koolisaatmise aastad ka juurde arvestada, siis .... ah, sellepärast ma vist jälle kooli läksingi, et tundsin, et ei oska enam arvutada :).

Igatahes oli tänane koolikell päriselt ka olemas. Ja helises. Tundsin end ühena miljoneist, ehk siis mind polnudki nagu päriselt olemas. Miljon on muidugi väike liialdus, sest Vanemuise kontserdisaal mahutab tunduvalt vähem inimesi. Aga teadmine, et koos sinuga alustab õpinguid peaaegu 1400 esmakursuslast, mõjus suhteliselt õõvastavalt. Aktus oli lühike ja kena. Direktori esinemine oli mõjukas (oh, tugeva autoritaarsuse hõng) ja konkreetne. Märksõnadeks eesmärgid, edu ja karjäär. Aga kuhu jäi see koht, et töö peab selle tegijale meeldima? Ahoi, inimesed, tööl veedate te suurima osa oma ärkveloldud ajast! Mis võiks ju ideaalis tähendada, et soovitav oleks oma tööd arnastada ning seda aega nautida. Nojah, mina ilmselt ei kuulunud selle kõne klassikalise auditooriumi hulka (jälle anomaalne) ja kui aus olla, siis põhimõtteliselt ajas direktor ju täiesti õiget juttu. Ja tegi seda omas kontekstis suurepäraselt, et mitte öelda – lausa sugestiivselt. Ju ta teab paremini, missugused on selle kooli õpilased ja kuidas neid mõjutada. Lisapunktid veel selle eest, et kõik oli kenasti ette valmistatud ja sujus tõrgeteta. Pluss muusikalised vahepalad kooli segaansamblilt ja solistidelt. Nojah, pragmaatikuna võinuks ma ju sinna aktusele minemata jätta ning sellest poleks miskit katki olnud. Ja oi-oi-kui-palju tööd oleks selle ajaga teha jõudnud! Õigupoolest on mul hea meel, et ma sinna ikka läksin. See, et minul neid uusi alguseid on rohkem kui üks olnud, ei tähenda midagi. Ma võtan seda kõike väga tõsiselt ja siira uudishimuga. Kool ise algab tegelikult esimesel oktoobril. Miks mitte juba homme?

Iired tuules

Mingid asjad lõpevad ja teised jälle algavad. Läinud laupäeval tegime kaasa Polarise eelviimase reisi Piirissaarde. Et kuna noid reise riigi (või siis kohaliku omavalitsuse poolt) enam ei doteerita, siis see tiibur lõpetab saare vahet sõitmise. Et kuidas siis saareelanikud edaspidi mandrile saavad? Ujudes? Sedand mitte. Miski praam jääb ikka Piirissaare ja Laaksaare sadama vahet käima. Mis tähendab, et lõunaosariikide pealinna jõudmine toimub edaspidi tüki maad aeglasemalt.
Tartust Värskasse sõitsime suure bussiga. Bussijuht, muhe mees, rääkis tee peal lahedaid lugusid elust enesest. Viis meid Värska sanatooriumi juurde, kuhu Polaris maabuma pidi. Veetsime siis vaba aega päikest nautides ja Värska lahe vett katsudes. Oli soe küll, aga õnneks veel mitte liiga supp. Värskast Piirissaareni olime ainsad reisijad. Laev võttis uljalt kurve ja tuul tahtis kõrvad peast puhuda. Viimaseks puhuks olid meil targu sallid ühes võetud, mis sai tihkelt ümber pea mässitud. Ja Venemaa oli nii lähedal (kui isehakanud klassikuid tsiteerida, siis oleks mõnes kohas vabalt võinud kirsikive võõrale territooriumile sülitada). Piirissaares tulid laevale veel mõned inimesed. Istekohtade arvu järgi otsustades võtab Polaris peale kuni 54 reisijat. Vahepeal väsisime tuules lõõtsumisest ja käisime all hinge tõmbamas. Siis jälle tagasi üles. Tee peal sai lehvitatud kõigile kaldalolijatele ning neile, kelle veesõidukid tunduvalt aeglasemalt liikusid. Kusagil sadas, taevas oli tume. Nii see otsa saigi. Sootuks teistsugune reis kui juulikuine Pegasusega.

Pakkisin lõpuks ka vana arvuti päriselt kokku. Õigem oleks siiski öelda, et tühjendasin ja demonteerisin. Kuna mul ei õnnestunud hoolimata järjekindlast ponnistamisest luua võrguühendust vana ja uue arvuti vahel, siis oli see tühjendamine puhas käsitöö, mis kestis tervelt neli õhtut. Meili teel, kusjuures. Kogu elu ja ajalugu alates 2000.aasta kevadest.

Reedel viisin oma dokumendid kooli sisse. Selleks oli vaja esiteks arsti juures käia. Esimese hooga sõitsin oma perearstikeskusest mööda – vaat mis võib juhtuda, kui harva arsti juures käiakse –, tegin tiiru ümber kvartali ja jäin seetõttu viis minutit hiljaks. Tohter mõõtis mul vererõhku, kuulas kopse ja saatis Maarjamõisasse röntgenisse. Mitte et mu kopsudel midagi viga oleks olnud, aga selgus, et röntgenit peaks külastama regulaarselt ja palju minul viimasest külastusest möödas oli, ei mäletanud enam mitte keegi. See käis küll kiiresti. Nii palavate ilmadega ei viitsi keegi vist isegi haige olla.
No ja keskkooli lõputunnistus on mul muidugi kadunud. Kaheksanda klassi oma oli maal täiesti alles, ülikooli diplom Tartus samuti, aga keskkooli oma on arvatavasti ülemäära kindlasse kohta paigutatud. Kuhu, ei tea jälle keegi. Õnneks selgus, et ülikooli diplom sobib ka. Väikesed veidrad mured selle dokumendi tõlgendamise ja gümnaasiumi lõpetanutele mõeldud ankeeti sobitamisega siiski olid. Ühele küsimusele vastasin vist valesti ka - meie ajal oli tavalistes koolides A-võõrkeeleks vist ikka vene, mitte inglise keel. Või kas vene keelt kui suure kodumaa riigikeelt ikka sobis võõrkeeleks nimetada? Aga see inglise keel tuli nii automaatselt, sest rääkida on mul seda kergem ja kuuleb teist palju sagedamini ka. Loodan, et antakse andeks.
Teine probleem oli mu diplomiga. Rakenduskõrgharidus, bakalaureus, magister, diplomiõpe? Kes või mis ma siis tänapäeva mõistes olen? Rakendus kindlasti mitte, bakalaureus arvatavasti samuti mitte. Magister või diplom? Arvatavasti on need asjad kusagil seadusandlusega paika pandud – mäletan häguselt isegi mõne aasta tagust selleteemalist diskussiooni Postimehe veergudel -, aga tõepoolest, kes seda infot valdama peaks? Uurisin siis nüüd Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja. Selle punkt 211 ütleb, et: bakalaureuseõpe on akadeemilise õppe esimene aste. Bakalaureuseõppe maht on 120–160 AP ....
Ja et ainepunktide olemusele pihta saada, tuleb lugeda eeskirja punkti 45:
Ühele ainepunktile (AP) vastab 40 tundi ehk üks õppenädal üliõpilase tööd, millesse on arvestatud auditoorne, praktiline ja iseseisev töö ning õpitulemuste hindamine.
Ja diplomiõppe kohta sedapalju, et:
201. Diplomiõpe on kutsesuunitlusega õpe.
202. Diplomiõppesse õppima asunud üliõpilastele kohaldatakse eeskirjas rakendus-kõrgharidusõppe kohta sätestatut.
203. Diplomiõppe lõpetanu võib kandideerida vabadele õppekohtadele bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekaval põhinevas õppes.
Nojah, minu viis aastat akadeemilist haridust koos pikkade suvepraksidega (aastas oli sisuliselt üks vaba kuu, nii et isegi EÜEsse läksid meilt ainult üksikud ja sedagi poolmetsikuna) ületab julgelt praegused diplomi- ja bakalaureuseõpped. Sedaviisi satutaksegi identiteedikriisi lävele. Ja palun mulle nii keerulisi küsimusi enam mitte esitada!
Lisaks ei tahtnud see ankeet arvutis minu isikukoodi tunnistada. Mispeale ma täheldasin, et ilmselt olen ma ikka liiga vana selleks, et jälle õppima asuda. Lõpuks saime ikka hakkama ja 28.augustil lähen siis katsetele. Isegi väike konkurss on olemas. Aga mul pole vist eriti mahti sellepärast põdeda.

Kuues päev: Engure – Tukums – Riia – Karksi-Nuia/Tel Aviv

Madli saab oma igatsetud rannapäeva. Pool rannapäeva, sest õhtul kell kuus on meil vaja Riia südalinnas Elizabetes ja Terbatas iela nurgal asuvas Lido restoranis Austraga (Madli koolikaaslane Hong Kongist) kokku saada. Ning enne seda tahaks veel Tukumsist läbi põigata.
Tagantjäreletarkus ütleb, et üks päev Tukumsi jaoks on vähe. Kuna näha tahaks kõike, aga need kaardid, mis meil olemas on (Kurzeme kaardid kahes variandis ja piduliku pealkirjaga tasuta informatiivne väljaanne ’Reisi sinna, kus Talsi künkad ja Tukumsi ilu’, välja antud aastal 2006 ning täiesti eesti keeles) on konkreetsete objektide leidmiseks ebatäpsed, suundume joonelt Tukumsi turismiinfosse. Tänulikud venekeelse linnakaardi eest – sellest oli palju abi. Parkimisvihje Tukumsi südalinna sattunutele: tänava ääres olevad parkimistaskud on tavaliselt hõivatud, aga majatagustesse hoovidesse (mis on päris suured) sissesõitmist ei takista reeglina ükski liiklusmärk. Samas ei vihja ükski märk ka sealsetele parkimisvõimalustele. Meid igatahes keegi ära ei ajanud.

Torkame nina kaarti ja leiame kohe, et lähim koht linnaringi alustamiseks on Durbes pils ehk Durbe loss. Eriti ahvatlev selle paiga juures tundub olevat seal tegutsev keraamikatöökoda, kus huvilistel on võimalik oma näpud ka saviseks teha. Alustame lossist. Sissepääs maksab nagu tavaliselt 1 latt täiskasvanule ja 50 santiimi õpilasele. Külastajaid on vähe (kesknädal ju). Tädi, kes letis istub, võtab oma tööd südamega. Minuga on võimalik vene keeles rääkida ja et Madli end halvasti ei tunneks, antakse talle ingliskeelne infoleht. Nimetet loss on päris huvitava saatusega. Läti riik on selle läinud sajandi 20-ndatel kinkinud kuulsale luuletajale Rainisele (ilmselt siis pärast tegelike omanike lahkumist Lätist). Rainisele aga see loss väidetavalt ei meeldinud – liiga suur ja kõle. Tema käest läks hoone Läti õpetajate ühenduse käsutusse, hiljem pesitses seal Punase Risti sarnane organisatsioon ja Teise Maailmasõja ajal oli majas saksa sõjaväehospidal. Pärast sõda veel mõnda aega haigla ja mingid lastelaagrid, enne kui sellest muuseum sai. Lätlased on maja jupikaupa restaureerinud, sisustuse poole pealt öeldakse kohe ausalt, et midagi mõisnikeaegset selles majas alles pole. Mööbel, millega osa tube sisustatud, on pärit erinevatest kohtadest. Eesmärk on lihtsalt luua ühe ajastu aadliku eluhoone näidis. Ülemise korruse katusealustes tubades on näitus. Ühest ruumist leiame väikese pildilise ülevaate Läti mõisatest. See tuletab mulle kiirelt meelde koha, kus käisime, aga millest ma pole veel midagi kirjutanud. Nimelt Zentene mõis, mis jääb natuke kõrvale maanteelt P128 – umbes täpselt Talsi ja ranniku vahele. Seda käisime ka vaatamas. Teades üsna hästi, palju vanade hoonete restaureerimine maksab, on mul ehk kohatu kurjustada selle üle, mis tolle kõrvalise mõisaga (majas asub muuseas kool) tehtud on. Aga isegi mina nägin oma ihusilmaga päris esimest korda, kuidas ilusale vanale majale olid näotult lamedad plastaknad ette pandud. Ja mida nad olid teinud madalama korpuse peal asuvate terrassidega (ilma Durbesi mõisatoata poleks ma terrasside olemasolust muidugi teada saanud, aga sisetunne ütles ikkagi, et sellel pildil on midagi täitsa valesti). Võibolla polnud neil piisavalt raha, aga lastel oli hõredate akendega klassiruumides külm. Mine tea. Ja selliste ebapraktiliste hooneosade nagu terrassid taastamine on samuti kulukas, liiatigi kui nad praktilist kasutust ei leia. Ikkagi – palun ärge enam nii tehke (see oli mu Läti-reisi teine tõrvatilk).

Durbesi lossi kõrvalhoones (valitsejamaja) on näha lihtsama rahva elustiili. Mööbel, tööriistad, toidunõud. Aeg-ajalt toimuvad siin noortelaagrid, milles osalejatele õpetatakse vanu käsitööoskusi. Madli muidugi ei suutnud hoiduda kangastelgede taha istumast – tõeline üllatus meie giidile – ja jättis oma lõngajälje pooleliolevasse vaipa.

Kahjuks ei tööta täna keraamikatöökoda. Meie usin giid saab aga sabast kinni töökoja omanikul, kes on korraks kohale tulnud, et toorkeraamikat põletusele viia (see koht asub siis vist kusagil mujal). Keldriruumides laudadele laotatud esemed võtavad silmad kirjuks. Valime endale välja ühe küünlajala ning praaktoodangu kastist kaks kruusi ja linnuvile. Viimased maksavad 50 santiimi tükk. Mingi tassiservast või linnu sabast lahkunud kild ei ole meie jaoks nende asjade tegelikku väärtust vähendav argument.

Nüüd oleme dilemma ees. Ühtepidi tahaks minna Ventspilsi suunas Jaunmoku (Jaunmokas) lossi vaatama, teistpidi kisub Jelgava suunas asuvasse Cinevilla Studiosse (filmivõtete tarvis ehitet linn). Pilk kellale ja mõte Riia tipptunni ummikutele langetab valiku Cinevilla kasuks. Nii ei satu me ka Riia-Ventspilsi vahelisele maanteele A10.
Jälle natuke kruusateed. Piletihinnad Cinevillas on erinevad senikülastatud kohtadest: 1,50 latti näo kohta ja õpilastele hinnaalandust ei tehta. Eriliselt lahe on siia kogutud vana masinapark (see on muuseas ehtne). Mõned majad on vist ka ehtsad, kuigi enamik linnasüdamest on puhas ersats – penoplast, krohv ja värv. Isegi kirik on sedaviisi püsti aetud. Jõevett hoiab kinni must plastik, see-eest on sel jõel kaks (poolikut) silda. Ja külas on vähemalt üks armsate aknaluukidega puitmaja (pühendatud Madlile) ning kõrtsihoovis kireb kukk.

Teel Riiga tabab meid äge vihmahoog koos äikesega. Madli keskendub kaardilugemisele. Mina sõitmisele ja parkimisele. Soovitud tänavanurgale jõudmine sujub ummikutes venimisest hoolimata suuremate tõrgeteta ja parkimiskoha leiame ka – mingi ministeeriumi kõrvale, otse lillelettide ette. Kõik sildid ümbruskonnas kõnelevad üht – tööpäevadel on parkimine tasuline ajavahemikus 08:00 kuni 20:00, puhkepäevadel 09:00 kuni 17:00. 15-20 minutit sõltuvalt parkimisalast on tasuta. Miskipärast pole haardeulatuses aga ainsatki parkimisautomaati. Uurin lilletädide käest. Saan tõrksa vastuse, et sildi all on ju ometi kirjas, et konkreetses kohas on parkimine sootuks ainult lubadega. Ütlen siis tädile, et kahjuks ei oska ma sõnagi läti keelt. Ilmselt ei lähe ta äri eriti hästi, sest muud asjalikku ma tema käest enam ei kuule. Et oma reisi eelarvet parkimistrahvidega mitte lõhki ajada, otsime uue koha otse tänava ääres. Automaadid on olemas, aga tõsiselt lätikeelsed. Sedapalju võib aru saada, et esimene tund parkimist maksab täpselt 1 latt, edasi tiksub aga 1,60 tunni kohta. Sedapsi siis.

Austra ootab meid juba Lido sissepääsu ees. Kuna Lidos teatavasti kaardiga maksta ei saa ja minu viimased mündid neelas parkimisautomaat, teeme väikese ristiretke lähima Hansapanga automaadi juurde (lisaks Lidole on mul sularaha vaja ka lennujaamas parkimise eest maksmiseks). Suur rõõm on see, et siin on meil kohalikku keelt valdav giid. Saame täpselt teada, mis on mis ja et toorsalatitaldrik on mõistlik võtta kamba peale. Mustsõstramahl on ehtne ja maitseb koduselt.

Aeg on lahkuda. Järgmine peatus – Riia lennujaam. Kuigi kell on vahepeal pool kaheksa saanud, pole ummikud tänavatel märkimisväärselt vähenenud. Kesklinnast lennujaama jõudmiseks kulub peaaegu tund. Madli korjab oma seitse asja pagasiruumist välja ja mina sõidan alla autot parkima. Anni on ka Tallinnast juba kohale jõudnud, koos poolekilose kamapakiga, mille ennelõunal telefoni teel tellisime. Aitäh, Tinn!
Glasgow lennu check-in on juba alanud ja Anni vabaneb oma kohvrist. Meie ootame kannatamatult Tel Avivi lennule registreerumise algust. Võrreldes Anniga on Madlil tunduvalt rohkem asju: suur seljakott 18,5 kilo (kohvri asemel), väike seljakott, mis kaalub alla nelja kilo ja arvutikott (kuhu on topitud ka hulk raamatuid) 8,4 kilo ja veel reket, mis ei kaalu peaaegu midagi, aga on käsipagasi mõõtudesse mahtumiseks liiga pikk. Siiani ei ole sellega õnneks suuremaid probleeme olnud. Tel Avivi lennu check-in viibib. Lend ise peaks väljuma 23:20, poole kümne ajal pole veel aga asjaomastest ametnikest leti taga haisugi. See-eest moodustavad kogunevad reisijad juba päris soliidse järjekorra. Strateegilisel hetkel otsustavad mõlemad noored daamid veel lennujaama tualetti külastada. Ja teha seda korraga. Loetud minutid pärast nende lahkumist avatakse üks teeninduslett. Selle aja jooksul, kui ma kogu lennujaama põrandal vedeleva kraami (kolm seljakotti, üks neist mahuga 75 liitrit, arvutikott, reket, käekott ja veepudel) suudan kokku koguda ja oma positsiooni järjekorras kindlustada, on sajad kiiremad (liialdus) suutnud must juba mööduda. Ja see arvutikott õlal on surmavalt raske.
Lõpuks õnnestub suur seljakott ära anda ja ülejäänud kraam jaotub võrdselt omanike vahel. Teeme väikese mündikorjanduse ja Madli vahetab saagi kohvikus soojade kirsi(?)täidisega croissant’ide vastu. Kell kukub kümme. Saadame Anni Glasgow lennukile.

Edasi on pildivahetamise protseduur. Fotod kahelt mälukaardilt arvutisse ja siis Madli omad minu mälupulgale. Mälestused on talletatud. Umbes tund aega hiljem on järjekordne hüvastijätt. Madli jääb muidugi turvakontrollis vahele (väiksesse seljakotti unustatud meepurk!). Üks turvapoistest toob kuritegeliku purgi minu kätte tagasi. See on kõigest mesi, aga reeglid on reeglid. Lehvitame viimast korda ja läinud ta ongi. Kohtume 2008.aasta mais (see mõte ei ole täna veel kuigi reaalne).

Mul on aga vaja Eestisse jõuda. Parkimise eest (umbes kaks ja pool tundi) küsitakse tervelt neli latti. Siis peatun lähedalasuvas Lukoili tanklas. Natuke aega tiirutamist pimedatel linnatänavatel (katsuge ise autolaternate valguses kaarti lugeda!) ja taas päästev A5. Riia ümbersõit tundub olevat pikim osa koduteest. Maanteed on märjad ja pimedad ning aeg-ajalt varjutab nähtavust tihe udu. Mingist kihutamisest ei saa juttugi olla. Paari looma kohtan ka – ühte rebast Riia lähistel ja jänest Ruhja linna ja Eesti piiri vahel. Väike kaastunne piirivalvuritele, kes minu pärast öösel kell pool kolm oma soojast ulualusest väljuma peavad.

Igatahes jõuan mina Karksi-Nuia varem kui Madli Tel Avivi. Sellest, kuidas ta tegelikult Iisraeli jõudis, saab lugeda hoopis teisest blogist: http://eemal.blogspot.com/2007/08/shalom-manish-ma.html

Viies päev: Košraga – Kolka – Roja – Talsi – Engure (peaaegu)

Kämping, kus öö veetsime, kannab nime Pitagi. Pererahvas (ema ja tütar) lahkuvad hommikul väikebussiga omi asju ajama – nädala sees on siin vaikne. Meile jäetakse enne kaks kruusitäit kuuma kohvi (tassi tehtud nagu kodus ... mmm) ja värsket plaadikooki kohupiima ja marjadega. Süda lausa laulab seepeale. Ja kui me tahame, võime majja duši alla minna. Madli kipub muidugi merre. Jalgrattaga kohalesaabunud mees, kes asub kohe majas toimetama (tundub, et suure maja ehitustööd on veel lõpetamata), juhatab meile lahkelt teed. Ja imestab siiralt selle üle, et me mööda rannaäärset teed öösel siia pärale jõudsime. Sama tee, muuseas, läheb peaaegu Kolkasse välja. Jalgrattamatkaks ideaalne. Ja saame teada, et eile oli siin torm. Laine on tänagi piisavalt suur, aga aeg-ajalt piilub isegi päike pilve tagant ja vihmasabinad on juhuslikud ja arglikud.

Enne Kolkat on vaja veel vaatama minna sarvede kollektsiooni Vaides. Kogu ise asub väikese elumaja katusekorrusel ja on kokku pandud praeguse omaniku isa poolt, kes oli eluaegne metsnik. Enamus sarvedest on leitud, lisaks üksikud jahitrofeed (karu, metssiga, ilves) ja vahva kollektsioon puuvõõrikuid ning vanu metsameeste tööriistu (pluss salaküttidelt konfiskeeritud töövahendid). Ja vanad fotod. Mõned kurvalt otsasaanud loomad (sarvedega telefonitraatidesse takerdunud põdrad). Peremees ise jätkab oma isa tööd. Ütleb, et ruumi on vähe – osa sarvi seisab garaažis – ning et tulevikus on plaan hakata sarvedest ka suveniire valmistama. Muuseas, ööbimispaiga otsijatele on siinsamas maja taga kämping ja laagriplats.

Kolka on tuuline ja räsitud. Parkimisplats number üks jääb Ventspilsi poolt tulles vasakule ja on tasuta. Mustikad metsa all samuti. Kui aga otse neeme tippu sõita, tuleb parkimise eest maksta 50 santiimi (see on esimene tund, mis edasi juhtub, ei tea). Tegelikult kannatab esimeselt platsilt teisele jalutada küll. Kasvõi mere äärt pidi. Kunagist keelutsooni ’kaunistavad’ vene sõjaväe aegsete rajatiste vähem või rohkem säilinud jäänused, merelt paistab Kolka majakas. Siinsetest tugevatest tormidest kõnelevad rannal vedelevad juurtega maastkistud männid. Ujumine on keelatud. Ja nagu mereäärsetele rahvastele kombeks, on lätlasedki siia püstitanud mälestusmärgi nendele, kes on kunagi merele jäänud. R.I.P.

Pöörame otsa Roja suunas (maantee P131 on nüüd natuke aega meie kaaslane). Järgmine peatus – Purciemsi Valged luited. Või õigemini on need omamoodi laguunid, sest luidete vahele on kogunenud vesi. Laudadest matkarada viib luiteharjale ja teistpidi jälle alla. On väga vaikne, mis sest, et maantee suisa kõrvalt mööda läheb.

See matk tegi küll näljaseks. Rojas on lõunapaus. Soe toit vabas õhus - komplektlõuna, mis koosneb oasupist, lihapallidest ja joogist (keefir või mahl), maksab 2 latti. Ja see kõik mahub tõrgeteta meile kõhtu! Vaat mida Läti õhk eestlastega teha võib.

Vahepeal võib korraks sisemaal ka ära käia. Maantee numbriga P126 läheb Talsi suunas. Meie tark kaart ütleb, et Valdemarpilsis, mis teele jääb, on metsamuuseum. Mis peaks asuma 3,5 kilomeetrit linnakesest väljas. Maja on, silt on, aga muuseumit pole. Või on see parasjagu remondis. Tuleme sama targalt tagasi. Baltimaade suurimat pärna me ka üles ei leia.

Talsi pole samuti kuigi suur linn, asub oru kallastel kahe järvekese ümber. Infopunktist saadud linna kaardi tagaküljel on juhised lõbusaks peitusemänguks ’Find the nine hills of Talsi’. Aga enne kui me seda mängu hakkame mängima, otsime üles Valdemara tänaval asuva pagaritöökoja, kus peaks olema võimalik ringi vaadata ja hea õnne korral ka osaleda kohalike lahtiste pirukate ’sklandrauši’ küpsetamisel. Hea õnn tähendab tegelikult, et ahju ja taigna juurde lastakse neid, kes on selle tegevuse taibanud enda tarbeks ette broneerida. Meie külastus piirdub pagaritöökoja müügipunktiga, kus omandame kaks viimast liivlaste keerulise nimega pirukat. Need on nagu karjala pirukad, õhukese rukkijahust põhja peal, täidiseks all veidi kartuliputru ja peal ohtralt porgandit, kaetud hapukoorega.

Muuseumid on (nagu tavaliselt) juba suletud. Küngastel hulkumist ei keela meil aga keegi. Kuna terve marsruudi läbimise eest auhinda ei ole ette nähtud, piirdume seekord nelja künkaga.

Mure ööbimispaiga pärast - see PEAB olema mere ääres - ajab meid tagasi rannikule (P128). Üritame teha poepeatust. Apšuciemsi kauplus on juba suletud, aga kohvikus õlleklaasi taga aega veetvad kohalikud juhatavad meid küsimatagi umbes nelja kilomeetri kaugusele Klapkalnciemsi. Varustame end sulatatud juustu, lõkkevorstide ja ühe kohaliku õllega ning keskendume taas laagripaiga otsingutele. Lihtne loogika ütleb, et kuna Jurmala asub juba ähvardavalt lähedal, on lootust sealtpoolt sobivat (loe: piisavalt privaatset) kohta leida kaduvväike. Põikame korraks sisse ühte tähistatud laagripaika, rohkem selleks, et teada saada, et telgikoht maksab 2 latti ja autokoht 3 latti. Sõidame tagasi Kolka suunas. P131 pealt pöörame enne Kesterciemsi ranniku poole. Uuselamurajoonid vasakul, sama paremal. Natuke metsa ja ennäe – liivane rada (ja ei mingeid keelumärke) suundubki mere poole. Või õigemini kulgeb sellega paralleelselt metsas. See tee, mida mööda lõpuks mere äärde jõuame, ei alga sugugi lootusrikkalt. Tulen autost maha ja hindan seda mudamülgast (roopad + vihm + männijuured) ja tunnistan ta sõidukõlbulikuks. Madli on skeptiline ja läheb jalgsi, kohale jõuame mõlemad. Plats on pisike, aga meile piisab. Tsivilisatsiooni lähedusest annavad märku rannale paigutatud prügikastid ja kellegi poolt kahe puu vahele tõmmatud pesunöör. Mille täidame koheselt Jurkalnest saadik pagasiruumis reisinud märja telgiga (või õigemini pealmise osaga telgist). Õhk on tuuletu, meri tüüne ja lahel liuglevad luiged. Kivil istub veel üks tundmatu lind, mille me kiirelt kormoraniks ristime. Rahustuseks kõigile – tegelikult ei ole see muidugi kormoran. Aga paraku on ta meist niipalju kaugel, et täpsemalt temaga tutvuda ei õnnestu.

Madli kannab hoolt õhtusöögi eest. Tuvastame, et kukeseeni (Jurkalne laagripaigast pärit) orgi otsas röstida ei ole võimalik. Õlle pean ka lõpuks üksinda ära jooma.