Kadrioru kurvad torniga majad

Ma ei söanda praegu isegi sosinal hõisata. Hiina saatkond võttis täna lõpuks mu paberid vastu, kuigi oodates-kuulates-vaadates tekkis hetkeks tunne, et mul pole lootustki seda viisat saada. Ühele kodanikule mu ees öeldi, et töökoha tõend peab olema ingliskeelne (mul oli eesti keeles ja kusagil pole öeldud, mis keeles peab olema. Saaks hiinakeelse ka, kui ainult keegi küsiks.) Järgmise taotleja hotellibroneeringutega poldud rahul ja paberid visati tagasi. Venekeelne mees oli, ütles, et sõidab järgmisel nädalal ära ja tal on sel ajal kindlasti passi vaja. Aga see ei lugenud midagi. Ja stend nende kurikuulsate infolehtedega, mis eelmisel korral leti kohal rippusid, oli tõstetud lausa esikusse. Ma usun, et see oli Leo Hosteli ilus värviline voucher, mis nende südamed murdis, igatahes vene aktsendiga eesti keelt kõnelev naisterahvas – vist sama, kes viimasel korral – lappas mu pabereid nii- ja naapidi, küsis lõpuks passi ja kirjutas kviitungi vastuse kuupäevaga. See muidugi ei tähenda, et mulle tingimata viisa antakse. Aga ma väga loodan. Meeleheitlikult.

Halva ilmaga Tallinnasse minek peaks õigupoolest lausa seadusega keelatud olema. Paha ilm on halb enne. Külmetad trammipeatuses, viisapabereid vastu ei võeta ja sööma pole ka kusagile normaalsesse kohta minna. Ja Tartus tervitab sind lõpuks lausvihm, mis paneb niigi nutusele päevale suisa vesise punkti (17.aprill). Selliseid lüüasaamisi ei ravi isegi hea punane vein.
Täna oli õnneks soe ja ilus. Hommikune buss peatus taas ka lennujaamas. Tallinna lennujaam tekitab mus alati vastakaid tundeid. Lahkumised (enamasti pikemaks ajaks, kui eales aimata oskaks) ja saabumised (kui sind ei oota keegi ja Eestimaa ilm on hall ja troostitu). See juurdeehitus, mis terminalile tehtud on, meenutab kahetsusväärselt 90-ndate aastate esimese poole ridaelamuid. Minu silma kriibib selle nägemine iga kord päris valusalt. Vana hoone on stiilne ja vähemalt väljastpoolt viisakalt renoveeritud, aga see uus .... Kes on see mees, kes Tallinna linnas neid ehituslube väljastab? Minu nõrdimus tuleb südamest, ausõna, ja seetõttu pööran ma oma pilgu hoopis lennujaama ees olevale autoparklale. Kus ei ole ainsatki rõõmsalt värvilist autot. Hinnalised, aga hallid.

Bussijaamast Kadriorgu läksin lausa teadlikult jalgsi. Vahtisin pea kuklas tänavaäärseid ja natuke kaugemaid maju ning jalakäijate valgusfoore, seal, kus neid oli. Jalutuskäik läks üllatavalt kiiresti, mis tähendab, et mul jäi piisavalt aega ka pargis patseerimiseks. Püüdsin leida paika, kus oleks vähem rahvast. Aga leidsin hoopis mitu kurba maja. Kadriorg asub iseenesest äärmiselt geniaalse koha peal – ühel pool meri, teisel kõrge kaldapealne. Renoveeritud ja päris uued majad (viimaseid on siin üllatavalt rohkesti) torkavad erksalt silma. Aga siis vanad, ebamäärast pruuni karva või suisa luitunud, katkistest vihmaveerennidest jooksnud veest mädandatud seintega – kelle omad on need? Äkitselt oleks Tallinnassegi vaja oma Supilinna Seltsi, kes iga vana maja lammutamise ohu korral kõva kisa teeks ja sellega rahva tähelepanu tõmbaks? Sest neid ’päris uusi’ on siia ikka väga palju ehitatud. Ja mõned päris vanad ja ilusad seisavad täiesti jumalast hüljatuna ainult paari sammu kaugusel Narva maanteest. Eriti muserdav on Hiina saatkonna ümbrus. Piritapoolne naabermaja on erakordselt laiade räästaalustega puithoone, mille külge kellegi osavad käed ja piiratud mõistus on pookinud mingeid veidraid juurdeehitisi. Mis on pealegi poolikud. Linna poole jäävad kaks sootuks hüljatud väljanägemisega hoonet. Kas see on omanike ahnus, saamatus või kellegi eesmärgipärane tegutsemine? Need lagunevad majad praktiliselt Tallinna kesklinnas, ma mõtlen. Tartus on taolist rikkalike dekoratsioonidega puitarhitektuuri tunduvalt vähem. Haapsalu supelsakste stiil? Vene kaupmehed? Kes olid need, kes maksid kunagi nende tornide, hävinud puitbalustraadide ja nikerdatud räästasarikate eest? Ja kas laseb keegi neil täna teadlikult laguneda, et omandada hiljem väärtuslik maalapp ilma tülika vana majata? Äärmiselt lühinägelik mu meelest. Sest selle elukeskkonna põhiväärtuse moodustavad just nimelt need vanad majad. Igatahes, Supilinna Selts peaks kiiremas korras kaaluma oma tegevuse laiendamist Tallinna suunal.

A nagu amarone

Sellest alustamegi. Reedeõhtu Veneto piirkonna veinidega, ekstra kummardusega amaronedele. Kui sisse lugeda ka maitsemeelte ergutamiseks proovitud Maschio Prosecco Extra Dry, siis kokku mekkisime tervelt üheksat veini. Isiklikku lemmikut oli nende maitsete seast ikka äärmiselt keeruline valida. Äkki Tommasi Amarone della Valpolicella Classico aastast 2001? Või hoopis Masi Costasera Amarone Classico sama aastakäik? Neis veinides oli lihtsalt liiga palju maitseid. Minu jaoks täpipealt õige koht Itaalia veinidega alustamiseks. Vein teeb inimesed leebeks ja sõbralikuks, kas pole?

B nagu Baer. Karl Ernst ikka, kelle kuju Toomel troonib. Tegime täna seal igavesti pika jalutuskäigu, et Annele (Holland) Tartut natuke lähemalt näidata. Auväärt vanahärra Baeriga seoses meenub mulle ikka see, kuidas viimasel ülikoolikevadel tema pead vahuveiniga pestud sai. Praegu teevad seda korporandid ja nendega keegi vististi seepärast ei pahanda, aga kaheksakümnendate teises pooles ei aplodeerinud dekanaadi tädid meie ettevõtmise peale teps mitte. Õnneks piirdus toonane karistus siiski ainult kerge näpuviibutusega.

C nagu Crepp. Nad on teisele korrusele liharestorani teinud ja pakuvad seal kõiksugu sõralistest, sulelistest ja isegi soomuselistest valmistet’ roogi. Esimese hooga astusime kohe trepist üles ja kui lahke ettekandja meile aknaalust lauda pakkus, meenus mulle, et olin poole viieks hoopis rehvivahetuse aja kinni pannud. Asi lahenes aga kenasti – sama laud reserveeriti meile hilisemaks ajaks ning pärast vajalikke tehnilisi protseduure lubasime endale luksusliku õhtusöögi. Magustoit jäi küll järgmiseks korraks. Ja nende lammast, mida kenasti savipottides serveeritakse, tahaks ka proovida. Koos mingi mõnusa veiniga, mis seekord tänu auto olemasolule joomata jäi.

H nagu Hiina. Kuna Hiina saatkond tahtis lisaks hunnikule paberitele, mis mul juba olemas olid, lisaks ka hotellibroneeringuid, siis viimaste hankimisega sai nädala hakul kirglikult tegeletud. Kõik broneeringud on minu isikliku matkabüroo Hong Kongi filiaaliga kooskõlastatud. Pekingi hostel oli iseäranis püüdlik – viisa tarvis väljastati jpg-formaadis voucher minu passinumbri ja muude strateegiliste andmetega ning broneeringu kinnitusele oli lisatud ERITI põhjalik kirjeldus, kuidas erinevatest lennu- ja raudteejaamadest sinna kohale jõuda. Järgmisel nädalal lähen siis Hiina saatkonda järgmisele katsele. Sedakorda on see loodetavasti edukas.

KKK ehk Kõik Kirjutasid Kirjandit. Ja ülejäänud kirjutasid kirjandikirjutamisest. Ning ajaleht Postimees kirjutas lisaks veel sellest, kuidas haridusminister manitses noori mitte kohe pärast keskkooli lõppu välismaale õppima minema. Mul pole siia muud asjalikku lisada, kui et selleaastaste lõpetajate jaoks oli see ilmselgelt hilinenud sõnum. Sest teatavasti ootab näiteks Oxbridge sisseastujate dokumente juba viimase keskkooliaasta septembris ja kõik ülejäänud ingliskeelse maailma väärikamad kolledžid ja ülikoolid hiljemalt jaanuaris. Seega on need, kel oli plaanis väljamaale edasi õppima minna, seda tänaseks tegelikult juba teinud. Ja mina ei leia, et selles iseenesest midagi halba oleks, pigem vastupidi. Ongi viimane aeg, et meie maailm natuke avaramaks muutuks.

L nagu Laululahing. Olen seda ikka laupäevaõhtuti vaadanud, teine saade on ainus, mis millegipärast vahele jäi. Ja see, et mul paaris kooris ka sõpru-sugulasi leidub, lisab asjale ainult vürtsi (kellele ei meeldiks oma tädipoega teletupsuks kutsuda!). Aga tänane žüriiliige kodanik Hõbemägi oleks võinud küll rohkem sõnu valida, iseäranis hetkel, kui ta TLÜ meeskoori kitarrimängu kritiseeris. Alles see oli, kui Eesti Ekspress avaldas artikli meie armsa emakeele vigasest kasutamisest. Ja nüüd teeb nende oma peatoimetaja ilmse prohmaka sõnade ’õieti’ ja ’õigesti’ kasutuses. Kas siis korralik keeleoskus ei olegi ühe hea ajakirjaniku põhiline töövahend? Või peatoimetaja ei olegi äkki ajakirjanduse esindaja? Miinus kümme punkti selle etteaste eest, ilma igasuguse kõhkluseta.

S nagu sushi. Minu mäletamist mööda ei ole Tartus veel ainsatki sushirestorani. Aga reedeõhtuste amaronede ja ripassode sekka (õigupoolest enne neid) proovitud spetsiaalne sushi-vein pealkirjaga Samaia, mille itaallased olid valmis nikerdanud, oli sedavõrd aromaatne, et vääriks enda kõrvale asjakohast tahket ainest igas maailma punktis. Ja kuna Madli on Hong Kongis lisaks kõigele muule ka sushi-valmistamise ära õppinud, siis võtsime algavaks nädalaks plaani veinivarude täiendamise. Ning Creppi kõrval on suhteliselt hüljatud väljanägemisega maja, mille teine korrus oleks järgmise suu(re)pärase söögikoha jaoks perfektne paik. Heakene küll, kui me just restorani ei raja, siis ühe korraliku sushisöömise koos kohase veiniga võtame sel suvel kindlasti ette.

T nagu Taagepera loss. Eelmisel pühapäeval vanaisa juubelilt tulles põikasime sealt korraks läbi. Meie suguseltsis on nimelt jaanipäeva paiku pulmapidu oodata. Komisjon hindas potentsiaalset peopaika praktiliselt keldrist katuseni ning kiitis selle heaks. Lossitornist – kes iganes viitsib sinna ronida – avaneb imeline vaade ümbrusele. Kogu see tornironimise ilu ja võlu maksab tavaolukorras 15 krooni näo kohta, aga seda öeldakse teile alles siis, kui olete juba tornist alla roninud. Olukorra leevendamiseks esitlesime end grupina ja saime soodushinna. Aga mu reielihased tuletasid toda torniretke veel paar päeva meelde. Nojah, ega keegi ei sundinud mind ju treppidest üles jooksma.

Aitab küll. Kõik need tähed, mida ei ole eraldi esile tõstetud, tuleb ridadelt või nende vahelt ise üles leida. Sest ÖÖ on juba käes ja mul on aeg magama minna.

Kännuämblik

Metsas on mõnus.

Postikanad on lume alt välja sulanud

Alustuseks kirjutaks selle aasta esimesest ja viimasest talvepäevast. Kuidas öine tuisk oli auto kõnniteepoolse külje oma äranägemise järgi aerodünaamiliseks vorminud ning mismoodi lumevallide ületamiseks tuli jõu ja ilu numbreid sooritada. Ja kuidas ratas lumes ringi käis ja mis tunne oli aeg-ajalt külg ees sõita. Mõnus! Aga see oli juba sada aastat tagasi. Praegu on väljas selge kevad ja lumehanged sedakorda unustusse vajunud.

Viimane aeg on kurjustada ka nende kretiinidega, kes jätkuvalt kella edasi-tagasi krutivad. Õnneks jäi mul eelmisel kevadel see hetk vahele, nii ma ei mäletanudki enam, kui valus see on. Jetlag kuubis, vähemalt. Kujutage vaid ette, et elate teispool polaarjoont (Skandinaaviamaades on see ju täiesti võimalik) ning olete sunnitud koos ülejäänud administratiivse piirkonnaga, kuhu juhtumisi kuulute, kella keerama. Kuigi osa aastast on nagunii polaaröö ja teine osa polaarpäev. Kes siin lisanduvast valgest ajast kõneles? Mind muidugi üllatas seegi, et ka Mehhikos kella keeratakse. Nagunii läheb seal vara valgeks ja teisipidi kuue-seitsme ajal õhtul äkitselt pimedaks ja seda tõsiasja ei muuda mingi kellakeeramine. Ja kõik kodanikud, kes armastavad varakult tõusta – teil on vabadus seda teha sõltumata sellest, missuguseid numbreid kella sihverplaat parasjagu näitab. Püüdke aga ette kujutada, kui te õhtul väsinud olete ja keski keelab teil magama minemast. (Ei keela ju tegelikult?). Ühesõnaga, jätke need kellad rahule, valge aja pikkus ühelgi laiuskraadil ei sõltu sellest, mis suunas kella keerata. Sellest oleks aeg juba aru saada. Pikk jutt sai. Aga inimese kohta, kes kolm päeva peavaluga ringi kõndinud on, oli see tekst isegi liiga leebe.

Aga see-eest on postikanad ellu ärganud. Finnair Plus ’rõõmustas’ mind kliendikirjaga. Hoolimata mu staatusest ei lubanud Finnairi veebileht mul teha sellist lennupiletite broneeringut nagu ma tahtsin. Ühesõnaga, oli võimalik broneerida kaks edasi-tagasi piletit marsruudil Tallinn - Hong Kong, aga kombinatsiooni peale üks edasi-tagasi pilet pluss üks tagasipilet teatas seesama leht, et soovitud kuupäeval Hong Kongist Tallinnasse lennata ei saa. Huvi pärast katsetasin veel ± kolme päevaga ja olin oma eksperimendi lõpuks üsna veendunud, et Finnair üheotsapileteid üldse ei müügi (neiu infotelefonilt väitis, et müüvad küll). Nii ma ostsingi kaks edasi-tagasi piletit. Koos broneeringu teatega ütles Finnair järgmist: ’Flights must be taken in the sequence shown on the ticket. If no-show on the outbound flight, the seat on the inbound flight is cancelled.’ Vahva. Justnagu keegi ostaks lennukipileteid Hong Kongi puhtalt meelelahutuseks. Kui ma omaks sama palju infot nagu lennufirmad, kes pärast broneeringu tegemist taolisi teateid väljastavad, siis oskaks ehk isegi kommenteerida. Kahjuks ei ole HK sooduspileteid selle aasta Stocki hullude päevade programmis. Nende pärast oleks isegi tasunud Tallinna sõita. Aga tegu on tehtud ja 25-ndal mail lahkun taas Eestist.

Siis rõõmustavad mind oma kirjadega igasugu väljamaa koolid (tõtt-öelda tulevad need kirjad muidugi Madlile, aga kuna teda enamasti Eestis kohal pole, siis on mul volitus neid avada ja lugeda). Esimene vahva kiri saabus Saint Louis University Madridi Campus’e kohta. Ameerikas Missouris asuv emaülikool pakub võimalust kaks esimest aastat Madriidis õppida ning seejärel USAsse suunduda. Suurepärane võimalus neile, kes armastavad hispaaniakeelset maailma.
Teine kiri tuli sellisest koolist nagu Franklin College Switzerland. See oli iseäranis sümpaatne. No mida arvata koolist, kes promob end taolise sloganiga nagu ’An American Degree. A European Life. A Global Experience.’ (kui suurtähed said valesse kohta, siis vabandust). Ehk siis kool, mis asub paigas, kus käeulatuses on nii Itaalia, Prantsusmaa kui Austria. Ja sissejuhatuses iseloomustab end „ .... was founded to offer a new kind of education, fostering substantive international and cross-cultural studies as an integrated part of a liberal arts education.“ Mis konkreetsel juhul seisneb selles, et selle kolledži nelja-aastase õppekava raames on igal sügisel ja kevadel võimalik reisida 10-12 erinevasse riiki. Ja see on õpingute loomulik osa. Ise nad defineerivad seda unikaalse võimalusena.
Mõlemat kirja (iseäranis Šveitsi oma) lugedes läksid mu mõtted sellele, miks ükski Eesti ülikool rahvusvahelise IB-diplomi omanikke ei püüa - eriti muidugi neid, kes kohalikku päritolu on. Kas neid on täna veel liiga vähe? Suhteliselt tõenäoline muidugi. Või kehtib siin põhimõte ’kui sind pole SAISis, siis pole sind olemaski?’ Aga mis motiveeriks selliseid inimesi Eestis edasi õppima? Riigieelarvelistele kohtadele kandideerimine on kohaliku bürokraatia tõttu uskumatult keeruliseks, kohati isegi ebareaalseks tehtud, rahvusvahelised õppekavad on aga reeglina tasulised ja toimivaid stipendiumifonde (vist?) pole olemaski. Mujal on ahvatlused ja võimalusedki tunduvalt suuremad. Aga kas siis, kui bakalaureus käes, on midagi paremat oodata? 1988-1989 sündinutel lasub lisaks arvuka põlvkonna needus. Näiteks Ivy League 2007.aasta statistika näitab selgelt, kui palju SAT-testi maksimumtulemustega kandidaate nende ülikoolidesse ei pääsenud, ja ainuüksi sel põhjusel, et potentsiaalseid üliõpilasi oli liiga palju. Ning Eestis kujutletavaid ’laulva revolutsiooni lapsi’ pole tegelikult olemas, sest samadel aastatel oli sündivus terves maailmas erakordselt suur. Ameerika ülikoolid on ses suhtes väga hea indikaator, kuna sinna pääseb õpitulemuste alusel, sõltumata üliõpilase majanduslikust olukorrast.

Iseäranis põnev on vaadata USA kolledžite ’ranking’uid. Kuna Madli valik on ’liberal art college’, siis seda teemat (tõsi, lõpuni süvenemata-mõistmata) olen veidi jälginud. Siin on ametlik edetabel . Aga on olemas veel nimekiri ’kuhu tegelikult kõige rohkem minna tahetakse’, mis on mõnevõrra teistsugune (militaarne haridus on Ameerikas populaarne).
Hetkel on muidugi veel vara tibusid lugeda. Pidulik moment koos otsuste tegemisega tuleb arvatavasti aprilli teises pooles. Kindel on ainult see, et Ameerikasse-minek on kindel. Ja mina pean taas hakkama lennupileteid broneerima, mis on tüütu ja kurnab rahakotti.

Ning nädala lõpul tuli kõikse kaunim ümbrik. Kuigi päritolult taas ookeanitagune, tekitas mus ärevust selle alumisse serva trükitud Madli praeguse kooli nimi. Hetkeks tärkas mus unenäoline lootus, et äkitselt on meid otsustatud teise aasta õppemaksust vabastada. Kirja saatja oli pika nimega organisatsioon NSHSS ehk The National Society of High School Scholars. Kutsuvad Madlit oma organisatsiooni liikmeks astuma. Kuna sõna ’National’ on antud kontekstis puhtalt Ameerika-keskne, siis võttis kutsutu endale väikese mõtlemisaja.

Ja parim jääb viimaseks, kuigi saabus esimesena. Madli postkaart Filipiinidelt. Esiküljel uhke pilt pealkirjaga ’King of the Road, Jeepney, Philippines’ ja tagumise poole pääl lühikokkuvõte nende imelisest reisist. Nüüd raamistab see ühes kõigi ülejäänud Madli saadetud postkaartidega mu Guatemaala kaarti. Kogu maailm mu toa seinal, Aasiast Ameerikani, Euroopa välja arvatud. Elu vist ongi selline.

Aga mis kirjakandjatesse puutub, siis need arvatavasti ei pea meie majja adresseeritud võõramaist ümbrikku nähes enam isegi täpset aadressi lugema, vaid võivad need kirjad joonelt minu postkasti panna.

Uut ja vana (silmaveega)

Reede õhtul sai siis joon alla tõmmatud kuuele aastale oma elus. Eksib see, kes arvab, et see oli lihtne ja lõbus. Ma ei räägi siin sellest, et mu lahkumiskingitus andis mulle võimaluse valida terve kuhja kraami (teate, mul on vabadus x krooni ära kulutada, mõned mõtted ja umbes 15 minutit vaba aega – täpselt sellise sõnumiga läksin ma eelviimasel päeval pärast objekti nõupidamist matkapoodi oma kingitust komplekteerima), vaid sellest, et mu hetkel juba endiste töökaaslastega olen tundnud enim ühtekuuluvustunnet, kui ükskõik kelle teisega kunagi varem. Oluline osa neist on must umbes viisteist aastat nooremad. Ja ma tunnen end alati natuke ebamugavalt, kui mind kiidetakse. Kuigi enamasti tuleb sellega nõus olla. Mõistan täiesti, et mu tohutu ego ei tee mu käsitlemist eriti kergeks ja mu täielik lugupidamine kuulub noile tegelastele, kes sellest on suutnud aru saada. Kahel viimasel õhtul üritasin mingit osa oma meilboksist sorteerida-säilitada. Selle käigus tuli välja kõiksugu imelikke asju, mis teatud hetkedel olid olnud problemaatilise tähendusega, täna aga panid mind lausa pisarateni naerma. Must huumor ehitajate elus ei ole aga sugugi käesoleva postituse sisu. Sellest võib-olla kunagi edaspidi. Oluline on miski muu. Üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna (eriti mu valgel särgil). Nii ongi. Ja kohtume aastal 2012.

Ja nüüd siis kaks päeva uues kohas. Natuke liiga palju inimesi, keda ma (veel) ei tunne, hunnik pabereid, mis vaja läbi lugeda ja tohutu soov teha juba ’päris tööd’. Suhteliselt stressav olukord. Tavaliselt olen nimelt mina harjunud olema ’kõigi laste isa’ ja neile tööks ja eluks juhiseid jagama, aga nüüd olen veidral kombel ise juhendatava rollis. Nojah, erinevalt tööturu uustulnukatest oskan hinnata ja analüüsida seda juhendmaterjali, mis mulle läbitöötamiseks antud ning mu küsimused on pigem laadis ’saan ma õigesti aru, et ....’ Lisaks on imelik juba suisa valges töölt koju jõuda ning samas tunda tohutut väsimust, mis sest, et korda pole saadetud eriti midagi. Järgmisel nädalal kolime ja pärast seda lähevad horisondid loodetavasti selgemaks.
Ma ei ole seni kirjutanud oma vangerduse (töökohavahetuse) motiividest. Põhjused olid mus ammugi juba olemas olnud, ajendiga – ehk märguandega, et olen turul saadaval, mis juhuse tahtel vaid kolme nädalaga konkreetseteks läbirääkimisteks realiseerus – on muidugi sootuks teine rida. Aga sellest viimasest ma ei kirjuta. Kel vaja, need teavad, ja teistel pole vajagi. Põhjused on muidugi alati sügavamal. Minu puhul eelkõige tohutu killustatus. Läinud aasta sügise hakul tegin lausa graafiku, kus protsentides näidatud, palju oma väärtuslikust ajast igal aasta lõpuni järelejäänud kuul pühendan oma neljale objektile, lisaks pakkumistele ja müügitööle ning lõpuks kvaliteedijuhtimisele. Seda aega, mis kulus algaja kolleegi juhendamisele ja kohustuslikele nõupidamistele, ei olnud eraldi välja toodud. Mees nagu orkester (pasunahelid!). Kuigi arvestades mu kogemust, võiksin ammu pühenduda vaid ideoloogiale ja strateegiatele. Jah, ma suudan väga efektiivselt teha ka tehnilist tööd. Kuigi minu taseme juures on see ilmselge ressursi raiskamine (and money don’t talk anymore). Ja elementaarne tõde sellise tööde kaleidoskoobi puhul on, et igasuguse töö efektiivsus väheneb. Minu puhul kadus lisaks ka perspektiiv, sest positsioon, mis mul oli, välistas antud hetkel igasuguse arengu. Edasi liikuda oli võimalik vaid tegevjuhi kohale. Oma motivatsiooni hävingust andsin asjaomastele tegelastele tegelikult teada juba aastapäevad varem. Ei saa öelda, et sellele mingit reaktsiooni ei järgnenud, aga paraku ei vastanud see minu ootustele. Ma ajan selle eelarvamuste süüks ja viimastega ma võitlema ei hakka. Sest see on järgmise põlvkonna ülesanne (ma tean küll, mis juhtub, kui mu isiklik kolju müüriga põrkub). Teistpidi ei saa öelda, et mu olukorrast ei saadud aru. Jah, ma tahtsin proovida tööd suuremas ettevõttes, mis on rangemalt struktureeritud, aga samas annab ka rohkem võimalusi. Kui ma ennast seal tõestada suudan, suudan ma seda igal pool. Ma ei talu rutiini. Niikaua, kui see puudub, olen lahinguvalmis.
Tegelikult on tore see, et paari viimase koostööprojekti käigus ülessoojendatud vanade suhete tulemusena saan ma väljaspool põhitööd tegeleda väikestviisi ühe keskmise suurusega ehitusettevõtte strateegia kujundamise ja eesmärkide püstitamisega. Pluss tehnilist laadi nõuanded ja juhendid. Ükski prohvet pole ju kuulus omal maal. Kui su eksistentsiga ollakse liiga harjunud, ei oska enamus seda enam objektiivselt hinnata. Ma ei ole pettunud ega kibestunud, toimunu on asjade loogiline käik. Kõik hää tuleb ju salvestada ja endaga kaasa võtta, muude asjadega on nagu on. Ning viimane õhtu oli liigutav. Ei kahetse midagi. Ausõna.
Tuletan veelkord meelde, et meil Eestis naised (veel) ehitamisega ei tegele. Aga mina ei olegi ju naine.

Valge viin, mu sõber ja elupäästja

Minuga on miskipärast sedaviisi, et pääle tõsise elamuslaksu saamist on sellest keeruline kirjutada. Ju siis pole vajagi. Aga võib-olla kunagi saja aasta pärast mais tahaks sama emotsiooni reanimeerida ning sel ilusal hetkel oleksid ju mõned märksõnad teretulnud?
No ma siis püüan. Asja mõte on praegu rohkem selles, et alati meeles pidada, kui toredad töökaaslased mul on. Enamus neist, tõsiselt. Ja meie läinudreedese aastakoosoleku afterparty tõestas seda järjekordselt. Kõiksepealt räätsamatk Meenikunno rabas (suvel kindlasti tagasi!). Sookailud, muuseas, lõhnavad isegi varakevadel. Vahva oli. Minu kaameraga tehtud fotod ongi ainult matkast, sest kusagile ööklubisse kaasavedamiseks on see aparaat leebelt õeldes suurevõitu. Punkt kaks meie programmis oli värskeltavatud (sügis 2007) Värska SPA. Jätan vahele rutiinseks kujunenud kvaliteedikontrolli ja vaegtööde mahu hindamise, mis kuulub rubriiki ’ehitajate professionaalne kretinism’ ja vajaks liiga palju lahtiseletamist. Spa oli iseenesest vahva. Kontseptsioon kenasti kokku pandud – võrreldes Jurmalaga näiteks ujumisbasseini olemasolu, mis lubas neil, kes passiivsest masseerimisest eriti huvitet’ ei ole, aktiivselt piki pooltühje ujumisradu kulgeda. Olgu, erinevaid saunu oli vähem ja soolakambrit polnudki (75ºC sauna eksistentsi mõttest pole ma paraku siiani aru saanud), aga see-eest 10cm veetasemega valgusteraapia ruum ja mõõdukad rahvahulgad kompenseerisid kõik eelarvamustest tingitud puudujäägid. Õhtu jätkus Värska sanatooriumi baaris. Juba meie räätsamatka juht ütles, et Räpinas asuv klubi ’Teine kodu’ on vähemasti 50% remondis, mistõttu me ei üritanudki selles punktis üle oma varju hüpata. Õhtusöök ja pidu elava muusika saatel läksid igatahes täie ette. Detailidesse ma ei lasku ja vabandama selle eest ka ei hakka. Valutavad jalad ja isiklikult kehalt sinikate kokkulugemine kuulub paraku taoliste ürituste standardpaketti. See, et ma kõige kainem inimene olin, aga mitte. Selles on aga süüdi valge viin. Ma nimelt ei joo viina, sest see lihtsalt ei maitse mulle. Aga et häid inimesi mitte solvata, üritasin rohke mahla taustal mingi koguse värvitut vedelikku endale ikka sisse pressida. See mind päästiski. Aga loomulikult mitte pikast ööst oma töökaaslaste ja muidu karvaste-suleliste seltskonnas. Sain teada, et mind tunnevad inimesed, keda mina ei tunne – eriti setu juurtega tegelased. Jah, minu juured eelmisest ning ka kahtlemata üle-eelmisest põlvkonnast ulatuvad ka Võrumaale, aga seostest Setumaaga polnud mul siiani aimugi ja pole tänagi veel. Nii et punase peaga tüdruk, kes mind nimepidi teadis, on siiani selgituse võlgu. Ja ammu pole sedaviisi tantsinud. Tantsupõrand on muuseas praktiliselt ainuke koht, kus ma eeldan, et mehed on juhtpositsioonil. Loomulikult andis keskööl ootamatult saabunud naistepäev ettevõtmisele oma varjundi. Ja Veriora vallavalitsuses oleme pärast viimast nädalavahetust kindlasti enam kui omainimesed.
Täna magasin poole kuueni õhtul, peamiselt vahelejäänud öö kompenseerimiseks. Muidu on kõik hästi, mis sest, et kõikseemees mult nädala pärast lahkumispidu ootab. Parem mõelgu oma tervisele. Ja kui te kunagi Värska SPAsse satute, ärge võtke tube vaatega basseinile. Välja arvatud juhul, kui teie kirg on ööbida ruumides, kus keskmine õõpäevane temperatuur on +26ºC.
Tahaks naerda ja samas tahaks nii väga ka nutta. Aga mehed ju ei nuta, seega valida pole suurt midagi.

Ütled KURAT! ja sirguvad õlad Ja tuju on korraga hää

Üks reedene päev minu elust. Meil oli aastakoosolek. Alustuseks oli kutsutud esinema TÜ õppejõud Urmas Varblane, kes haris meid majanduse vallas. Äraütlemata põnevad kaks ja pool tundi. Kõigest huvitavast, mida jupp aega ilmselt seedida tuleb, jäi meelde üks mõte (järgnev pole tsitaat, vaid minu tõlgendus): kui meil läheb hästi, siis riik peaks targu rasva koguma, et siis, kui enam nii hästi ei lähe, varude arvelt majandust turgutada. Selline talupojatarkus siis. Arvestades märkimisväärsete rahaliste reservfondide olemasolu Eestis, oleks täna arvatavasti aeg mõelda nende mõõdukale suunamisele ringlusesse. Nimetet põhimõtte foonil tundub äärmiselt lühinägelik koolide remondiprogrammi hiljutine peatamine. Kõigepealt, ehitus on tegevusvaldkond, mis on eelkõige seotud kohaliku turuga. Seepärast reageerib see väga valuliselt muudatustele, mis meie majanduselus toimuvad. Lisaks – koolide remont on paraku selline ettevõtmine, mida on reeglina võimalik läbi viia väga piiratud aja jooksul aastast (lähiajast meenub poleemika Viljandi Jakobsoni Gümnaasiumi väljakolimise osas). Seega peaks see olema võimalikult hästi ette valmistatud, et reaalne töö objektil saaks toimuda võimalikult lühikese aja jooksul. Mida aga tähendab rahastamisotsuste edasilükkamine mai lõpuni? Eks ikka seda, et sel aastal praktiliselt ühtegi uut kooli remonti ei lähe. Kui lepingute sõlmimine on peatatud, ei tehta ka projekteerimistöid. Maakeeli öeldes – kolm kuud poliitikute ajaskaalal tähendab vähemalt aastat reaalses elus. See mai lõpp on illusoorne tähtaeg nende eksitamiseks, kes asja ei tunne. Ning paar sõna ka Riigi Kinnisvara kaitseks – hoolimata nende ehitajavaenulikest lepinguprojektidest on tegemist siiski professionaalse partneriga, kes tunneb oma ala ning on praktiliselt ainumas tellija, kelle puhul ei ole ainueesmärgiks ehitada kiirelt ja odavalt, vaid hoopis see, et tehtu ka kestaks ning kasutajasõbralik ja ökonoomne oleks. On näha, et selle eesmärgi nimel (nende põhitegevusala on ju siiski haldusteenuse osutamine) on vaeva nähtud ning tänaseks omajagu kogemust saadud. Julgen üsna kindlalt väita (mis muu kui isiklikud kogemused), et kohalikud omavalitsused samal tasemel seda tööd teha ei suuda. Milleks hakata lõhkuma töötavat süsteemi, millesse on hulk raha ja teadmisi sisse pandud? Vaat sellest ma aru ei saa. Ja Eesti riigivalitsejatel on täna võimalus näidata, et rahva tulevik neile korda läheb, rääkimata majanduslikust olukorrast. Et siis siiski kasutaks neid reserve koolide remondiks? Oleks mõistlik tegu ühtepidi selleks, et majandust turgutada ja teistpidi eetilisest aspektist (lapsed on ju ikka meie tulevik ja nad peaksid saama võimaluse kasvada parimas keskkonnas, mis pakkuda on?).

Päeva teine pool koosnes eelmise aasta kokkuvõttest ja järgmise aasta plaanidest. Ja nagu tavaks, anti kõigile sõna teatud kindlal teemal. Kui eelmistel aastatel tegid kõik oma personaalseid aastakokkuvõtteid, siis seekord oli pisut teistmoodi. Igamees pidi lühidalt esinema teemal „kuidas MINA saaksin oma tööd tulevikus paremini teha“. Võõrkeelsemalt öeldes, innovaatiliste ideede rakendamisest oma tegevusalal. Ja esimene „suur mees“, kes istus juhtumisi selles servas, kust sõnavõtte alustada otsustati, sai hakkama väga intrigeeriva ettekandega. Selle asemel, et oma tööst rääkima hakata, otsustas vend hakata maha tegema teiste tööd. Nimelt oli ta äsja suutnud (pärast nelja-aastat töötamist ettevõttes) läbi lugeda kaks ametijuhendit ning avastada, et inimesed, kelle ametijuhendid need olid, ei tee täpselt seda, mis paberil kirjas. Kui asi oleks piirdunud ettepanekuga, et ametijuhendid tuleks kohandada tegelikkusega, poleks ses sõnavõtus iseenesest midagi inetut olnud. Aga et tegemist oli hoopistükkis isikliku rünnakuga kahe konkreetse inimese vastu stiilis, et nad teevad oma tööd halvasti, oli pilt hoopis teine. Ja mina olin üks neist kahest. Kuna mul pole kunagi juhust olnud selle konkreetse persooniga koostööd teha, siis seda kohatum tema rünnak tundus. Inimene, kes mu tööst midagi ei tea, otsustab korraga, et ma ei tee seda piisavalt hästi. Seni olime – kahe kõva kivi stsenaariumi silmas pidades - suutnud viisakalt distantsi hoida. Minul oma meeskond, temal oma. Loomulikult ei jäänud ma vastust võlgu. Ma ei talu rumalaid mehi. Ühes mehes võiks vähemalt niipalju tarkust ja väärikust olla, et ta ei roni pjedestaalile ja kuuluta kõigile kõva häälega, kui loll ta on. Iga jupijumal ei kõlba firmat juhtima. Ettevõtte elutsükkel on natuke pikem kui aeg kahe palgapäeva vahel. Paraku.
Õnneks on meie ülejäänud seltskond suhteliselt ühtlase taustaga ning nende jutust oli mõndagi kõrva taha panna. Ja põnevam osa ehk siis järgmise nädalavahetuse afterparty on veel ees.

Eraldi peatükki vääriks Dorpati hotelli konverentsiruum. Ma ei tea, äkki on neil mõni veel, aga see, mida meie kasutasime, asus keldris. Akendeta ruum, kus normaalse õhuvahetuse pidanuks tagama sundventilatsioon. Torud olid laes küll, nii sissepuhe kui ka väljatõmme. Enne pärastlõunast istumist spekuleerisime teemal, et kas see ventilatsioon töötab või mitte. Ja et kas kontrollimiseks peaks mõni toekam meesterahvas mõne kergema naiskodaniku põleva tikuga plafooni juurde tõstma. Sest päeva lõpuks polnud ruumis enam üldse õhku. Et kollektiivsest lämbumisest pääseda, hoidsime aeg-ajalt ust lahti (arvestades infot, mida jagati, ei olnud see eriti turvaline lahendus). Mis ventilatsiooni puutub, siis ruumis vajaliku õhuvahetuse arvutamisel lähtutakse teatavasti ruumi funktsioonist ja selles ruumis viibivate inimeste arvust. Dorpati konverentsiruumi puhul oli küll keegi tõsise arvutusvea teinud. Või oli see algselt hoopis näiteks pesulaoks mõeldud?

Ja pääle koosolekut tagasi tööle. Alati, kui sul on illusioon, et suudad hädavajalikud asjad tunni ajaga ära lõpetada, tuletab tegelik elu meelde, et see aeg on vaja korrutada vähemalt kolmega. Kõigepealt üllatavad sind kodanikud, kellega oled kolm viimast päeva suhelnud teemal, millised tööd taotlushinda on vaja sisse võtta ja millised mitte. Ja korda kaks hinda ümber teinud, sest nad on avastanud, et mõni asi ikka ülearu on. Ning reede õhtul kell kuus selgub, et mingi asi on ikka vaja ümber muuta. (Inimesed, õppige lugema!) Kurat.

Pärast tulekahju kustutamist kvalifitseerimisdokumentide komplekteerimise juurde. Kes on see inimene, kes arvab, et ehitusobjekti projektijuhi CV-s on oluline kirja panna, millise keskkooli ta lõpetanud on? Ja kõik täiendkoolitused? OMG. Aga seda, kaua ta erialal töötanud ja milliseid objekte juhtinud on, ei küsi millegipärast keegi. Järjekordselt sisustab kellegi küündimatus mu õhtutunde kella üheksani välja. Inimeste fantaasial ei ole piire. Ma loodan, et see info teeb kellegi vähemalt õnnelikuks (kui keegi seda üldse loeb).

Oma venna juurde jõuan poole kümneks õhtul. Kui mu isal on kusagil Lõuna-Eesti avarustes õhtused loengud, siis jäävad nad emaga tavaliselt Tartusse venna poole ööbima. Ja mind ootavad seal veel munad ja mesi. Kogu perekond on end sättinud lausa pidulikult kaetud laua ümber. Millegipärast ei meenu mulle ainsatki tähtpäeva, mida meil 29.veebruaril põhjust tähistada oleks. Peale selle, mida ma veel ei tea – mu vend on võtnud ette lahkuda töökohast, kus ta 13 aastat paigal on olnud. Mis edasi, sellest ei räägita. Degusteerime koduveini. Ja meil on päris palju põhjuseid tõsta klaas uute alguste terviseks.

Alles järgmisel hommikul avastan, et meepoti võtsin kaasa, aga munad jäid ikka maha. Kurat!