Läti on lähedal. Täpselt 1485 kilomeetrit.

Esimene päev: Viljandi folk

Stardime reedel veerand kahe paiku Tartust. Autole on laaditud ühe maailmaränduri (Madli - world traveller seisab kirjas lennukipiletil Hong Kong – London ja seda ei saa ma ju ometi vaidlustada) aastane varustus ja veel pisut asju, mis on vajalikud järgnevatel päevadel ellujäämiseks: näiteks magamiskott, telk, kolm matti, päevitusriided ning veel mõned riided ja kogu toidukraam, mida polnud mõtet külmikusse kuivama jätta. Lisaks loomulikult Läti kaardid, saadud laenuks minu töökaaslastelt. No ja Anne tänava bensukas tankimispeatuse ajal avastab Madli äkki, et ta pole sugugi kindel, et korteriukse lukku keeras. See on tõsine mure – lahkuda peaaegu aastaks kodunt ja jätta korteriuks lukustamata. Piisav selleks, et tagasi kontrollima sõita. On küll lukus, mis tähendab, et võib rahuliku südamega Viljandi poole liikuma hakata.

Veerand kolme paiku pargime auto kohtumaja kõrvale ja kohtume Maega, kes on juba kogenud folkar (teine päev). Kella kahesele Iiri kontserdile Kultra hoovis me muidugi ei jõua. Esimene protseduur on piletite vahetus käepaelte vastu. Siis kohe Kirsimäele kontserdile. Lõpuks jõuavad Tallinnast kohale Tinn ja Anni. Läheme neile teeveerde vastu ja püüame viipekeeles selgeks teha, kuhu autot parkida. Tehtud! Teine masin leiab platsi Pauluse kiriku juures. Vahepeal jõuab Madli vähemalt kaks korda helistada ja teatada, et vajab mingit vahendit vihma vastu, enne kui läbimärjaks saab. Sest juba on jõudnud sadama hakata. Infotelgi juurde on moodustunud üüratu järjekord vihmakeebi-ihalejaid, nii et järjekordsetele käepaeltele ligipääsemiseks tuleb sooritada enneolematuid jõu ja ilu numbreid (see oli muidugi väike liialdus).

Õnneks on meil Mae. Tema teab, kus kohas miski asub (või oskab seda vähemalt kirjeldada). Sest nagu tavaliselt, pole olnud eriti mahti kodutööd teha. Ainus materiaalne tugi on internetist väljaprinditud reedese päeva kontserdikava, kus pole üldse kirjas näiteks rohelist lava. Laupäeval maal olles avastan aga, et neljapäevases (vist?) Sakalas on värviline vaheleht, kus kõik kontserdipaigad kenasti ära näidatud, nii et Viljandi linna tundval folgivõhikul on päris lihtne vajalikud kohad üles leida. Kava on tegelikult nii tihe, et kõike nagunii ei jõua. Kuna ainsad persoonid, kes täpselt teavad, mida nad tahavad, on Madli ja Mae, siis joondub ülejäänud kolmik nende järgi. Vahepeal läheme lahku ka, et siis pärast jälle kokku saada. Esiteks õnnestub Kaevumäel ära näha-kuulda Virre+ (esimene Kirsimäe kontsert ei lähe vähemalt minu jaoks arvesse, sest enamuse ajast olen sunnitud kusagile nurga taha varjuma ja sissetulevatele kõnedele vastama – tööpäev kestab paraku kella viieni). Siis natuke Raud-Antsu, mis on kaugelt parem kui lähedalt ja portugallaste ülimalt emotsionaalne Dazkarieh. Rootslaste Ranarim täiesti arütmiliste vihmahoogude saatel ning Taanist tulnud Phønix, kes väidetavalt esitab ka ühe ropu laulu. Kultuurikolledži majas (Suur Tuba) toimuvale Ethno on the Road’ile jääme paraku õige natuke hiljaks ja enam sisse ei saa (väidetavalt on saal juba LIIGA täis). Vahepeal jõuame veel veidike kõhtu täita. Mulgipudrutaldrikutega ringipatseerivatest pidulistest on lihtsalt raske mööda vaadata ja ka hommikusöögist on möödunud juba loendamatud tunnid. Natuke naudime ka Viljandi linna ja ümiseme Kondase keskuse aias regilaulu. Mõned hullud otsustavad Viljandi järve ujuma minna. Nagu seda vett ülevalt veel vähe kaela tuleks.

Kõige ilusam lava on Kaevumäel. Ma isegi usun, et Viljandi ordulinnuse ehitajad ei pööraks teps mitte hauas teist külge, kui nad seda pilti näeksid. Kui, siis ehk selleks, et paremini näha.

Kõige praktilisem riideese - vihmakeep. Sellest on iseenesest kahju, sest nõndaviisi saavad saju ägenedes varjatud folgiliste värvikad kostüümid ja aksessuaarid. Vahelduseks ühevärvilistele ja läbipaistvatele keepidele võiks järgmisel aastal katsetada näiteks rahvarõiva-aineliste keepidega (idee Tinnilt) stiilis ’muhu seelik’ või ’mulgi kuub’. Või miskit veel eksootilisemat. Vihmakartlikele ja kunstihuvilistele oleks teretulnud ettevõtmine keebimaalimise töötuba.

Üks huvitav nähtus oli veel – suitsetajatele mõeldud tarastatud alad. Keegi tähelepanelik folgiline kuuldekauguses märgib neid nähes, et aasta pärast rajame samasugused alad ka õllejoojatele. Tema ilmselgelt praktilise meelelaadiga kaaslane leiab seevastu, et ilmselt oleks viimaste jaoks vaja rohkem ruumi kui täna kontserdipaikade tarvis. Mine hulle tea, äkki teevadki ära. Loodatavasti kaovad siis publiku alalt ka koledad Saku õlletelgid.

Austraallaste kella kahene öökontsert jääb meie poolt nägemata. Vaja on veel jõuda ööbimispaika Karksi-Nuia lähistel, kus veedame viimase öö turvaliselt ja vihmavabalt katuse all.

Üle vaadatud

Mitte mina, auto. Ja see jutt ei ole rubriigist ’kuidas blondiin autoga ülevaatusel käis’, kuigi ta seda lõpuks tegi. Agu Sihvka kombel asja alustades tuleks ajas tervelt kolm nädalat tagasi minna. Käisime Ihastes Anneli sünnipäeval. Pi-iii-sikene kodune pidu koos grillimisega terrassil, mis venis ikkagi pikemaks, kui algselt eeldatud. Või nagu tavaliselt juhtub. Mingil umbes kaheteistkümnendal tunnil helistas Madli sõber Hong Kongist, kes ei olnud mitte Hong Kongis, vaid Tartu südalinnas, kusagil Zavoodi kandis. Või vähemalt samal tänaval. No ja Madli tegigi siis oma tavapärast moosinägu eesmärgiga pärast sünnipäevalt lahkumist autoga mugavalt kesklinna jõuda. Objektiivselt võttes see moosinäotaktika minu puhul toimida ei tohiks. Aga Tartu on väike linn, auto oli soe ja viis-kümme minutit lisasõitu ei olnud isegi minu mugavuse juures mingi eriline argument ’ei’ ütlemiseks. Pealegi oli kell juba kusagil üks öösel. Missugune ema ajaks sellisel kellaajal oma lapse üksi tänavale? Mina ei ole (veel) selles nimekirjas, ausõna. Kõik oli tegelikult väga lihtne sinnamaani, kuni Kroonuaia sillal mu seljataha korraga töötavate vilkuritega politseiauto ilmus. Ja ma sõitsin jumala korralikult – purjus ei olnud, turvavöö oli kinni, kiirust ei ületanud ning suunatuld näitasin sellest hoolimata, et liiklus praktiliselt puudus. Loomulikult oli esimene reaktsioon vilkureid nähes kiirus maha tõmmata ja võimalikult paremale teeserva hoida. Politsei võttis samuti tempot vähemaks. Sillal üldjuhul peatuda ei tohi, seepärast pöörasin foori alt vasakule, kesklinna suunas. Politsei tegi sama. Ja selleks, et kindel olla, et ma ikka peatuda kavatsen, lülitas isegi korraks signaali sisse. Mispeale tundsin end hetkeks veel suurema kurjategijana kui JFK lennujaama turvakontrollis läbiotsimisel. No kujutage ise ette – sombune, pime öö praktiliselt väljasurnud linnas politsei vilkurite tulevärgi ja helisignaali saatel. Ehmatas ära küll. Siiani olen elanud veendumuses, et kui rikkumisi ei ole, siis sind kinni ka ei peeta. Politseinikud olid noored ja viisakad. Küsisid dokumente. Õngitsesin need rahakoti vahelt välja. Ma teadsin küll, et ülevaatus pidi mul juba detsembris tehtud olema. Ja isegi ei viitsinud keerutada, kui see avastati. Ütlesin vaid, et olin pikalt Eestist ära (mis oli tõsi) ja tulin vaid last kesklinna viima (mis oli ka tõsi). Ja et ülevaatus on kohe-kohe plaanis (jälle tõsi). Suure ehmatusega unustasin isegi küsida, et millega ma selle rajalt mahavõtmise ära teenisin. Ise nad ka seda ei öelnud. Ühesõnaga, seekord pääsesin suulise manitsuse ja puhaste paberitega. Ausõna, ma enam nii ei tee.
Ülevaatuse tegin muidugi ära. Selgus, et auto tagumised numbrituled ei põle. Halb on kogu asja juures see, et nende tulekatete mahakeeramine ei ole ei mul endal ega paaril meessoost vabatahtlikul siiani õnnestunud. Äkki peaks uue auto ostma?

You Should Drive a Toyota FJ Cruiser

A true adventurer, you're always up for trying the latest new thing. And you need a car that will take you anywhere, because there are no roads where you're going!

What 2007 Car Should You Drive?

Viimane lõik oli väljavõte rubriigist 'lihtne elu 2007'.

Skeptiku kommentaar: kui ma tõepoolest sellise auto muretseksin, siis oleks mu elu (või sel juhul eksistentsi) loosungiks järgmise viie aasta jooksul NO ADVENTURES. Punkt.

Tainaõgija

Nägin täna öösel veidrat und. Kummaline oli esiteks juba see, et tavaliselt ma unenägusid üldse ei näe. Olin kusagil – ei tea kus – ja tegelesin kokkamisega. Kusjuures täiesti võõras köögis. Toiduvalmistamine on asi, mida ma ka ilmsi minimaalselt teen. Keegi naisterahvas, kel polnud konkreetset nime ega nägu, jagas mulle juhiseid. Arvatavasti oli ta minust vanem. Pidin valmistama mingeid kummalisi pelmeene (?), mis toorvariandis nägid välja nagu kaneelisaiakesed. No teate küll, sellised, mille valmistamiseks pärmitaigen õhukeseks rullitakse, siis sulatatud võiga määritakse ning kõige peale puistatakse suhkru ja kaneeli segu. Seejärel keeratakse tainas rulli ja hakatakse otsast juppe lõikama. Mäletan, et küsisin veel selle tädi käest üle, kas nende pelmeenide valmistamine tõepoolest nii käibki. Tema oli minu nägemusega asjast 100% nõus ehk siis ei vaielnud sellele metoodikale mitte poole sõnagagi vastu. No tagantjärele arvan, et ta tahtis mind mingil põhjusel lolliks teha. Konks oli aga selles, et segu, mille ma pidin taina sisse mähkima, koosnes hakklihast ja riivitud juustust. Mmmm .... see maitses hea. Tainas oli ka hea. Mulle meeldib üldse rohkem süüa tainast kui valmis saiatooteid. Kehtib peaaegu kõigi tainaliikide kohta, välja arvatud keedutaigen, mida tuuletaskute valmistamiseks kasutatakse. Seda ma tavaolukorras ei söö. Kõik muu läheb aga enamasti loosi (või õigupoolest lapsepõlves läks, sest tegelikult ma ei mäletagi, millal ma viimati saiu-kooke küpsetasin).

Ühesõnaga, olin selle hakkliha-juustusegu taignasse keeramisega püstihädas. See kippus igast kandist pudenema ja ühtlase tulemuse saavutamiseks tuli hirmsal kombel vaeva näha. Kui ma lõpuks pika rulli valmis sain ja seda otsast väiksemateks juppideks asusin lõikama, jõudis mulle korraga kohale, et ahjuplaadile pannes sulab kogu juust selle konstruktsiooni seest välja ja lõpptulemus ei pruugi seetõttu kuigi apetiitne välja näha. Pärast kerget paanikahoogu otsustasin hakata neid rulle servadest sulgema. Kuidas ma seda tegin, ei mäleta. Igatahes sarnanesid uued moodustised tunduvalt rohkem nendega, mida me pelmeenideks oleme harjunud nimetama. Millegipärast aga omandasid need toorpelmeenid pärast pisukest kausis seismist ühtlase porikarva tooni. Nägid üsna eemaletõukavad välja. Mul kadus seepeale igasugune tainaisu ära. Ja kõige tipuks laekus kusagilt veel see tädi, kelle vaikival heakskiidul mu kokakunsti ime oli sündinud. Rääkisin talle puhtsüdamlikult ära, milline äpardus mind tabanud oli. Ju ma siis vaikselt lootsin, et tal hea nõu varnast võtta on või ta mulle vähemalt väikest lohutust pakub. Tema aga vaatas mu loomingut ja sõnas rangelt, et talle polevat mõtet sellest rääkida. Mul tuleb õhtusöögilauas ise kõigile seletada, kuidas taoline asi juhtuda sai. Mäletan, et jõudsin veel mõelda, et kindlasti nägi ta mu tainasöömist pealt ning pani seda pahaks. Ja see suure seltskonna ees mõeldud ülestunnistus pidi olema mulle vääriliseks karistuseks.

Selle koha peal ärkasin üles, ise siiralt hämmingus. Kell oli 04:08 varahommikul ja õues jõmisesid mingid (arvatavasti poolpurjus) tegelased.

Palun unenägude seletajat. Iseäranis vajan väljavõtet tainaõgijatele pühendatud peatükist.

1,5 km Euroopa piirini

Täna käisime Narvas. Väljas oli selline pilvealune-tuuline ilm, vahepeal tibas vihmagi. Keskmiselt nutune kohalik suvi seega. Mina sain igatahes oma pilditegemisega jala märjaks ja varba poriseks. Mulle tegelikult meeldib Ida-Virumaa. See on selline kontrastne kant. Peipsi järv, suured metsad, tuhamäed, meri ja sootuks teistsugused linnad kui meil siin lõunas. Majad, mida vaatamas käisime, olid ka täiega eri ooperitest - suurem poolik 90-ndatest pärit jäänuk, väiksem kunagine stalinismiaegse ehituskunsti sünnitis, mida hiljem täiendavalt veidrate tornikestega-trepikodadega ehitud oli.

Ja naabruses kõrged punastest tellistest (haigla?)hooned, peitunud rohelusse. Vanad majad on täis üllatusi. Kui nad ükskord uueks tehakse, pole nad enam pooltki nii põnevad. Mina jätaks need tornid sinna alles. Mis sest, et enamus normaalseid inimesi võib arvata, et maja näeb nõndaviisi välja nagu monstrum. Aga võib-olla see, kes kunagi need tornid välja mõtles, soovis teha hoopis väikest muinasjutulossi keset nõukaaegset Narvat?

See viimane 'torn' ei puutu tegelikult üldse asjasse. Väga võimalik, et on tegemist mingi (tellise?)põletusahjuga. Aga ta oli lihtsalt ilus. (Prügikast ei kuulu kompositsiooni, selle koha peal palun silm kinni pigistada).

Aga need 'Euroopa piiri' sildid Narva linnas on arvatavasti mõne ametniku ratsionaal-bürokraatliku mõtteviisi vili. Kui ma vanasti koolis käisin, väitis meie geograafiõpetaja, et Euroopa lõpeb Uuralitega. Aeg on edasi läinud, piire on õgvendatud.

Hitchhiker’s home

Väike kokkuvõte sellest, mismoodi on jälle PÄRIS lapsevanem olla (ehk siis kuidas laps on juba kolm nädalat kodus olnud). Mitte sellises harju keskmises väljaandes, aga siiski. Lisaks oma lapsele on mul õnnestunud üle vaadata enam-vähem kõik tema vanad sõbrad ja mõned uued ka. Mingi määramatu protsent sellest rahvahulgast on meie juures ka ööbinud ning osa öödest on Madli ise mujal olnud. Ja ühel ilusal päeval avastasin oma tütre korteri ukse tagant meie trepikoja vene rahvusest vanaprouadega vestlemas. Tõele au andes ei üllatanud mind niiväga mitte see, et mu laps väheke (veel) vene keelt räägib, kui pigem see, et meie eakas naabritädi oskab ka eesti keelt.
Seoses käimasolevate koolilõpetamistega natuke nostalgiat ka, nii- ja naapidi. Mul on isegi kahju sellest, et seda ärevust ja melu enam tunda ei saa. Et ei saa teha kell kolm öösel ööbikute laksutamise saatel lõpukleidi voodri viimseid palistusi (kuigi arvatavasti oleksin samal ajal parema meelega hoopis maganud) või kuulata, kuidas vanaisa aktusel kõnet peab. Just nimelt kuulata, sest saal oli nii väike, et sinna sisse ma ei mahtunud. Miks keegi mulle ei öelnud, et selliseid asju enam ei juhtu? Ja huvitav, kas ka mulle antakse järgmisel aastal lapse lõpetamise puhul töö juurest vabad päevad nagu kõigile teistele lapsevanematele? Paluks neid siis juba hulgim, arvestades kooli kaugust minu asukohariigist.
Kultuuri ka. Esmalt Maailmaküla festivali viimane kontsert vanas Athena kinomajas – Raivo Tafenau bänd ja Sergio Bastos Brasiiliast. Laupäeva õhtul kell üksteist, pärast väsitavat päeva Pangodi (pannkoogi) järve ääres. Midagi paremat olla ei saagi, mõtlesin tookord. Siis Dagö kontsert sealsamas, neljapäeval. Ma leidsin endale nende repertuaarist uue lemmiku – saialõikaja laul, mille pealkiri on tegelikult ’Ahmed’. (Nüüd said kõik aru, et tegemist ei ole mingi paadunud Dagö-fänniga.) Tegelikult on asi hoopis selles, et ma armastan seda muusikat samal moel, nagu kõiksugu muid häid asju siin ilmas – emotsionaalselt, ilma analüüsimata. Kõike ei pea tingimata ribadeks rebima, et aru saada, mis on seal sees. Imetlen täiega Saatpalu oskust sõnu ja muusikat kokku seada. Muuseas, konservina on mingi osa selle laulu aurast kusagile õhku haihtunud.
Vahepeal tuli meile külaline – Madli koolivend Ema (õige nimega Emmanuel) Hong Kongist. Tegelikult on ta tšehh. Mulle tõsiselt meeldis see viis, kuidas ta oli otsustanud koolist koju jõuda (teadmiseks kõigile lapsevanematele – alati pole sugugi põhjust nuriseda, kui teie järglase kodutee arvatust kauem kestab). Seljakoti ja valdavalt rongiga läbi Hiina, Kasashtani, Moskva, Tallinna ja Tartu ning siit edasi juba siis Läti-Leedu-Poola jne. Seega oli meil läinud nädalal koduseks keeleks inglise keel.
Üleeile õhtul võtsime oma rahvusvahelise seltskonnaga ette reisi Lõhavere linnamäele RAMi ja Metsatölli kontserdile. Hoolimata sellest, et Selveri Piletilevist mulle sugugi neid pileteid müüa ei tahetud. Tütarlaps leti taga kuulis arvatavasti esimest korda, et Eestis on olemas taolised paigad nagu Suure-Jaani ja Lõhavere (no mida muud saab arvata pärast seda, kui oled vähemasti kolm korda kontserdipaika nimetanud ning seepeale küsitakse: „Kus see toimus? Otepääl vä?“). Lahkusimegi siis Tartus ilma piletiteta. Kohapealt sai neid õnneks siiski osta. Kontsert ise? Koht. Aeg. Muusika. See oli erakordne! Nii palju ürgset power’it ühes paigas.... Ja tõestamaks seda, et sõnumi mõistmiseks ei pea alati sõnadest aru saama, oli meie kauge külaline asjast samavõrra vaimustuses kui me isegi. Pärast kontserdi lõppu tiirutasime veel linnamäe ümbruses ja kosutasime end enne tagasisõitu kuuma teega. Hommikul magasime kõik sisse, eriti meie Madliga, kes me pidime mõlemad tööle minema.
Viimasel õhtul jõudsime jälle tagasi Athenasse. Lõuna ajal kodus käies juhatasin Ema Tartu linna kodulehele ning ta avastas sealt filmiõhtu, millel näidati kooliõpilaste tehtud filme. Juhtumisi olin ma pärastlõunal korterivõtmevaba (Madli võttis selle töölt tulles mu käest ära ja teise eksemplari jätsime koju Ema kätte) ning kui noored mind teavitasid võimalikest variantidest - kas veeta õhtutunnid maja ees pingil istudes või tulla õigel ajal töölt koju ja minna nendega filme vaatama, siis otsustasin viimase kasuks. Kokku neli filmi, tegijad alates vanusest 10-12 kuni gümnaasiumilõpetajateni välja. Kõik nad olid omamoodi toredad. Iseäranis armas oli noorimate filmitegijate lugu tänavalastest. Sellised siirad, moonutamata-kallutamata mõtted ja tõelise entusiasmiga mahamängitud lugu. Nii palju toredaid ideid, et oli tunne, nagu ei tahaks need hästi ühte lühikesse filmi ära mahtuda. Kohustuslik kõigile neile, kes on liiga täiskasvanud. Ülejäänud lood olid ka vahvad - pisut paroodiat, väheke kostüümidraamat ja hulganisti lahedaid kilde - ning last but not least - igas väike sotsiaalne sõnum sees.
Edasi järgnes pannkoogiõhtu. Köögis oli kaks kokka ja lõpuks tulid välja kahed erinevad pannkoogid – tavalised ja Vana Tallinnaga. Viimase idee, teostus ja strateegiline komponent olid Ema poolt. Parajalt doseeritud ning mis põhiline – lõhnasid täiesti fantastiliselt!
Hommikul saatsime oma külalise taas teele. Võileibade, joogi ja parimate soovidega.

Nii ongi. Ma ei ole kindlasti esimene inimene, kes on (taas)avastanud, et Eestis leidub nii palju erakordset, mida tavaliselt lihtsalt märgata ei oska. Kui su laps on kodus nagu külaline, siis kohtledki teda nagu külalist – soovid, et ta kogeks lühikese aja jooksul parimat, mida pakkuda on. Ja siis leiad äkitselt, et oled isegi silmad kinni ringi käinud ja täiesti valedele asjadele keskendunud. Nüüd vist sobiks öelda, et oleks aeg silmad avada ja taas lapseks saada (mitte täiskasvanuks). Aga kes siis tööl käib ja raha teenib? Päkapikud või?

Aasta 2001

Rookisin oma vana lauaarvutit. Arvuti ise on üle seitsme aasta vana ja tegelikult juba aastapäevad pensionil. Üldiselt oli selle sisu igavavõitu ning mis seal salata, valdavalt nostalgilise väärtusega - mõned koolitööd, projektide seletuskirjad, ehituse hinnakalkulatsioonid. Ja siis ma leidsin ühe armsa pooliku kirjatüki sügisesest koolivaheajast Saaremaal. Lugu räägib sellest, kuidas me peaaegu Somnambuuli võtetel osalesime. Lihtsalt üks ilus sügisene päev.

Esmaspäev, 29.oktoober

Meie Saaremaa reisijutt jäi katki poole seltskonna pühapäevase ärasõiduga. Esmaspäeval toibume tasapisi, teeme hommikul väikese kohvi ja kogume mõtteid. Lapsed söövad kaerahelbeputru (sedakorda juba piimaga keedetut), köögitoimkond koristab nõud ja asume end teeleminekuks kokku korjama. Siis tulevad Leida ja Einar - viimasel on hädasti vaja Kuressaarde panka minna. Selle väikese sõidu ikka saab. Mart seab end samuti rulaga tahaistmele, et linna s...parki minna. Paneme Einari südalinnnas maha, tangime end natuke ja siis tagasi Koolitallu. Seejärel edasi juba kahe autoga. Ilm nagu on ja ei ole ka, aga tasapisi läheb paremaks, st päikesepaistelisemaks. Suundume piki Karujärve äärt ülespoole, Tagamõisa poolsaare suunas. Esimese peatuse teeme Pidula mõisas. Mandri mõistes on Saaremaa mõisad sellised karjamõisa mõõtu ehitised. Pidula parki on hooldatud, territooriumi ümbritseb aed ja hoones kunagi tegutsenud kooli meenutab hall mälestuskivi maja ees. Maja ise, traditsiooniline paekivist liigendatud ühekorruseline hoone on troostitu ja mahajäetud, aknad ja uksed laudadega kinni löödud, tagumine, kitsas tiib katuseta ja varemetes. Piilume sisse, aga viltused laetalad ja pimedad, kõledad ruumid ringkäiku tegema ei meelita. Pöörame oma autod taas ringi ning jätkame retke Undva nina suunas. Kruusatee asemel on jälle asfalt ning 'kui seda metsa ees ei oleks', paistaks paremalt meri. Päike saadab meid jätkuvalt ning ümbritsev männimets lausa kutsub jälle peatust tegema. Tinni ettepanekul jätamegi masinad teeveerde ja korraldame väikese 'merepeatuse'. Kiirel sammul kaldast alla ja ennäe - oleme sattunud lausa endisesse Vene (sõja)sadamasse. Lapsed elavad end välja kivide loopimisega merre, Ülle võtab istet kaldapealsel kivil. Vesi on selge ja läbipaistev. Hulgume mööda mahajäetud sadamakaid ning piilume vargsi hoonesse, kust aktiivne elutegevus näib samuti olevat jupp aega tagasi lahkunud. Territoorium on ümbritsetud võrkaiaga. Sel ajal kui meie oma ringkäiku teeme, on 'vanamehed' jõudnud juba kusagile uttu tõmmata. Otsustanud, et kuidagi ei viitsi tuldud teed tagasi minna, tuleb meil hakata maanteele jõudmiseks taksitusi ületama. Paari(?) meetri kõrguse aia ületamiseks on mitmeid erinevaid moooduseid, seega alustame ronimis- ja roomamisõppustega. Fotograafid teevad üritusest kiireid 'actionvõtteid' - Marika ja Mae aiapostidel balansseerimas, Ülle laskumas kõrgustest ja Tinn surumas end läbi aia ja maapinna vahel oleva prao (see kaader meenutab küll pigem tunnimehe kuuli ette jäänud piiririkkuja viimaseid hingetõmbeid kui harmoonilise perekonna puhkusereisi). Kadunud 'vanamehed' on kõigil meelest läinud. Anname häälekalt märku ärasõidust ning suunates pilgu kõrgustesse, leiame oma kadunud pojad vaate(võijumalteabmisotstarbega)torni tipus turnimas. Peale väikest sideseanssi maa-õhk õnnestub meil veenda neid siiski alla ronima.

Kell on juba peaaegu kolmveerand kakssada ja ürituse huvides otsustame Undva nina ja panga täna vahele jätta ning vallutada Saaremaad 'üle nuki', st sõita joonelt Kiipsaare viltust majakat vaatama. Sierra ees ja Tinn kõrvalistmel kaarti lugemas jõuame Vilsandi looduskaitseala piirile. Kaardil kruusakattega teena tähistatu meenutab küll pigem lehmarada, igatahes meie liikumiskiirus ei ületa 20km/h ka parima tahtmise juures. Teekond tundub kestvat terve igaviku ning 'noored ja ilusad' hakkavad tagaistmel kannatust kaotama. Autojuhtidel ei ole seevastu mahti hetkegi igavust tunda. Kui oleme teoreetiliselt juba peaaegu eesmärgini jõudnud, tõkestab meie tee 'telliskivi'. Toredad inimesed on sellele lisanud selgitava teksti - Kiipsaare nukil toimuvad alates oktoobrist 2001 kuni juunini 2002 filmivõtted, seega on edasipääs autodega keelatud. Nii pika tee (vähemalt tundub meile nii) maha sõitnutena ei ole keegi nõus niisama kergekäeliselt tagasi pöörduma. Õnneks on Kuressaare lossist ostetud Saaremaa kaardil mõned vajalikud telefoninumbrid, millele on võimalik helistada ka metsast puu tagant (inimkonna tsiviliseeritumal osal on ju käimas tõsine töönädal). Nii kirjutame endale üles Loona mõisa (Vilsandi looduskaitseala keskus), Kihelkonna vallavalitsuse ja looduskaitseala direktori Arvo Kullapere numbrid. Helistan viimasele - tundub nagu kõige adekvaatsem ja pealegi on see eeltoodud loetelust ainuke mobiilinumber (mis sest, et Radiolinja oma). Kullapere ei ole kade mees ja jagab meile lahkelt infot. Toimumas on uue Eesti mängufilmi "Somnambuul" võtted, režissöör Sulev Keedus, aparatuur on Soomest renditud, seega hirmkallis ning filmitakse tõepoolest väikeste vaheaegadega kella 12-ni öösel välja. Ühtlasi oskab Kullapere öelda, et majakani on meil tegelikult jäänud ainult umbes kilomeetri jagu maad. Ongi paras aeg jalgu sirutada. Asume teele, meretuul kõrvus vilistamas, jalad sügavalt luiteliivas ja hilissügiseselt leekivpunased kibuvitsad teeserva palistamas. Filmimehed on oma masinapargi paigutanud rannast mõnevõrra eemale, teest vasakule jääb kahekorruseline puithoone (elumaja?), mille tumedakstõmbunud püstlaudis lisab niigi irreaalsevõitu maastikule mingi erilise aura. Seda meeleolu on juba raske kaadrisse püüda. Liigume laudteed pidi majakani, jookseme piki liivaranda, lapsed jäävad jalgu võimsale 'üheksandale lainele' ning saavad põlvist saadik läbimärjaks. Päike heidab (juba!) õhtust valgust liikumatule võtteplatsile ja meie hajunud matkaseltskonnale. Tagasiteel autode juurde korjab kõik see mees taskutesse küpsenud kibuvitsamarju.

Tõdeme, et hilissügisesed päevad on ebaõiglaselt lühikesed ja ei anna meile sugugi võimalust ajaga nii pillavalt ümber käia kui suvel Veski talus. Mereõhk on meid näljaseks teinud ning tagasiteel peatume Kihelkonnas, et osta kaasa midagi 'head' - torti näiteks. Naiivsed tulnukad mandrilt, nagu me oleme, jääme muidugi pika ninaga, sest sellelaadset magusat ollust ei leidu ei Kihelkonnas ega ka Kärlas. Olukorra leevendamiseks ostab Ülle kaks pakki küpsiseid. Lisaks varustame end hakkliha ja juustuga ning otsustame, et täna tuleb vahelduseks makaroniõhtu. Pilkases pimeduses Koolitallu tagasi jõudnud, teeme tule pliidi alla ja ahju. Ülle toimetab makaronidega, üritades Karli kiuste hakkliha sisse väikese salasibula poetada (ja jääb vahele!), meie Tinniga koorime hommikuks kartuleid ja porgandeid. Täiusliku õnneni on täpselt kaks pikka sammu (õllekastini esikus). Väljas kisub jahedaks ja ümber kahvatu täiskuu on kaks hajusat ringi. Õhtu on täiesti tuulevaikne.

Timurlaste rühm Mardi eestvedamisel süütab lõkke. Einar tuleb, väikestviisi vindine, piimanõuga. Kuigi lugesime talle hommikul sõnad peale, et tõenäoliselt tarbime piima ainult paar liitrit ja vajadusel tuleme sellele ise järgi, ei anna hing talle rahu ja nii ta kobistabki ise kohale. Üritab Tinni kosida (küsimusega, kas Sul ikka mees on), jääb siiski pika ninaga ja otsib ettekäändeid pikemalt Koolitalus viibimiseks. Valame piima ümber (seda ei ole mitte kaks, vaid vähemalt kümme liitrit, jätkub nii hommikuseks kakaoks kui ka Tallinnasse viimiseks) ning sätime end lõkke äärde, matid külje all. Grillime vorsti ja naudime ilusat õhtut. Järgmiseks hommikuks pannakse igatahes kõik kaasasolevad mobiilid helisema, et varakult ärgata. Elu on lühike ja iga hetk sellest nautimist väärt.

See kõik juhtus aastal 2001. Kolm viiendikku lastest on tänaseks mööda maailma laiali lennanud. Loodetavasti kohtume sel suvel, vähemalt korraks.

Liblikapüüdja

Tegelikult ei olnud mul plaanis sinna võssa ronima minna. See lihtsalt juhtus nii. Nimelt kui töötegemisest kõrini saab, on iga ettekääne sellest kõrvalehiilimiseks hea, isegi nõudepesemine. Seda ma aga juba eile tegin, mis tähendab, et polnud enam midagi pesta. Ja ilm oli isegi läbi määrdunud aknaklaasi vaadates hingematvalt ilus.

Igatahes arvasin ma välja minnes, et käin kiirelt kontorist ja poest läbi ning alles siis lõpetan oma tabeliga. Riidesse panin ka vastavalt, ühesõnaga seelik selga ja kontsaga kingad jalga. Õnneks ei olnud need kontsad kuigi kõrged. Fotoka võttis tegelikult kaasa minu teine mina. Ja seesama teine mina pööras ristmikult vasakule, kuigi oleks tulnud hoopis otse sõita. Nii see läkski. Üritasin esialgu Emajõe äärde välja jõuda. Ei jõudnud. Tartu linn on üle oma servade vajunud ja kõiksuguseid maju on tekkinud sinna, kus oli varem puutumata maa. Oleks nende seas mingeid vaatamisväärseid, annaks ma selle neile andeks. Aga ei ole ju! (Õnnetu. Ja lisaks kõigele reostavad need tegelased oma ümbrust süüdimatult kõiksugu olmeprahiga. Vihkan.) Nii ma Kabina tee peale tagasi pöörasingi. Ja kohe esimesest teeotsast jälle metsa vahele. Lihtsalt ei jaksanud enam paremat paika otsida. Natuke lodumetsa, kuivenduskraavi kallast, palju päikest ja rähn eemal toksimas. Üritasin ikka kimalast püüda. Tegelikult oleks pidanud maha istuma ja ootama, kuni kimalane minu juurde tuleb. Või hoopis näiteks kiil. Aga mätas oli märjavõitu ja konts jäi mutta kinni. Nii ma siis pildistasingi sellist loodust, mis minu eest põgeneda ei saanud, ise teise käega seelikusaba hoides.

Metsa vahelt välja tulles avastasin, et mu üksiolemine oli paljas illusioon, piiratud inimese neljarattalise sõbra liikumisvõimega. Paarike tumesinises Golfis oli mu ilmumisest ilmselgelt hämmingus. Paras neile (no ei suutnud muiet tagasi hoida, aga see oli vastastikune), sellise ilmaga tuleb veinipudel ja tekk kaasa võtta ja omal kahel jalal autost võimalikult kaugele minna. Eriti kui isegi sääski ei ole. Võib-olla mõni puuk oli, aga mina nendega igatahes ei kohtunud.

Tagasi sõitisin ringiga. Ma ei armasta tuldud teed pidi tagasi minna. Mitte kunagi, kui on vähegi võimalik mingi muu valik teha.