Viies päev: Košraga – Kolka – Roja – Talsi – Engure (peaaegu)

Kämping, kus öö veetsime, kannab nime Pitagi. Pererahvas (ema ja tütar) lahkuvad hommikul väikebussiga omi asju ajama – nädala sees on siin vaikne. Meile jäetakse enne kaks kruusitäit kuuma kohvi (tassi tehtud nagu kodus ... mmm) ja värsket plaadikooki kohupiima ja marjadega. Süda lausa laulab seepeale. Ja kui me tahame, võime majja duši alla minna. Madli kipub muidugi merre. Jalgrattaga kohalesaabunud mees, kes asub kohe majas toimetama (tundub, et suure maja ehitustööd on veel lõpetamata), juhatab meile lahkelt teed. Ja imestab siiralt selle üle, et me mööda rannaäärset teed öösel siia pärale jõudsime. Sama tee, muuseas, läheb peaaegu Kolkasse välja. Jalgrattamatkaks ideaalne. Ja saame teada, et eile oli siin torm. Laine on tänagi piisavalt suur, aga aeg-ajalt piilub isegi päike pilve tagant ja vihmasabinad on juhuslikud ja arglikud.

Enne Kolkat on vaja veel vaatama minna sarvede kollektsiooni Vaides. Kogu ise asub väikese elumaja katusekorrusel ja on kokku pandud praeguse omaniku isa poolt, kes oli eluaegne metsnik. Enamus sarvedest on leitud, lisaks üksikud jahitrofeed (karu, metssiga, ilves) ja vahva kollektsioon puuvõõrikuid ning vanu metsameeste tööriistu (pluss salaküttidelt konfiskeeritud töövahendid). Ja vanad fotod. Mõned kurvalt otsasaanud loomad (sarvedega telefonitraatidesse takerdunud põdrad). Peremees ise jätkab oma isa tööd. Ütleb, et ruumi on vähe – osa sarvi seisab garaažis – ning et tulevikus on plaan hakata sarvedest ka suveniire valmistama. Muuseas, ööbimispaiga otsijatele on siinsamas maja taga kämping ja laagriplats.

Kolka on tuuline ja räsitud. Parkimisplats number üks jääb Ventspilsi poolt tulles vasakule ja on tasuta. Mustikad metsa all samuti. Kui aga otse neeme tippu sõita, tuleb parkimise eest maksta 50 santiimi (see on esimene tund, mis edasi juhtub, ei tea). Tegelikult kannatab esimeselt platsilt teisele jalutada küll. Kasvõi mere äärt pidi. Kunagist keelutsooni ’kaunistavad’ vene sõjaväe aegsete rajatiste vähem või rohkem säilinud jäänused, merelt paistab Kolka majakas. Siinsetest tugevatest tormidest kõnelevad rannal vedelevad juurtega maastkistud männid. Ujumine on keelatud. Ja nagu mereäärsetele rahvastele kombeks, on lätlasedki siia püstitanud mälestusmärgi nendele, kes on kunagi merele jäänud. R.I.P.

Pöörame otsa Roja suunas (maantee P131 on nüüd natuke aega meie kaaslane). Järgmine peatus – Purciemsi Valged luited. Või õigemini on need omamoodi laguunid, sest luidete vahele on kogunenud vesi. Laudadest matkarada viib luiteharjale ja teistpidi jälle alla. On väga vaikne, mis sest, et maantee suisa kõrvalt mööda läheb.

See matk tegi küll näljaseks. Rojas on lõunapaus. Soe toit vabas õhus - komplektlõuna, mis koosneb oasupist, lihapallidest ja joogist (keefir või mahl), maksab 2 latti. Ja see kõik mahub tõrgeteta meile kõhtu! Vaat mida Läti õhk eestlastega teha võib.

Vahepeal võib korraks sisemaal ka ära käia. Maantee numbriga P126 läheb Talsi suunas. Meie tark kaart ütleb, et Valdemarpilsis, mis teele jääb, on metsamuuseum. Mis peaks asuma 3,5 kilomeetrit linnakesest väljas. Maja on, silt on, aga muuseumit pole. Või on see parasjagu remondis. Tuleme sama targalt tagasi. Baltimaade suurimat pärna me ka üles ei leia.

Talsi pole samuti kuigi suur linn, asub oru kallastel kahe järvekese ümber. Infopunktist saadud linna kaardi tagaküljel on juhised lõbusaks peitusemänguks ’Find the nine hills of Talsi’. Aga enne kui me seda mängu hakkame mängima, otsime üles Valdemara tänaval asuva pagaritöökoja, kus peaks olema võimalik ringi vaadata ja hea õnne korral ka osaleda kohalike lahtiste pirukate ’sklandrauši’ küpsetamisel. Hea õnn tähendab tegelikult, et ahju ja taigna juurde lastakse neid, kes on selle tegevuse taibanud enda tarbeks ette broneerida. Meie külastus piirdub pagaritöökoja müügipunktiga, kus omandame kaks viimast liivlaste keerulise nimega pirukat. Need on nagu karjala pirukad, õhukese rukkijahust põhja peal, täidiseks all veidi kartuliputru ja peal ohtralt porgandit, kaetud hapukoorega.

Muuseumid on (nagu tavaliselt) juba suletud. Küngastel hulkumist ei keela meil aga keegi. Kuna terve marsruudi läbimise eest auhinda ei ole ette nähtud, piirdume seekord nelja künkaga.

Mure ööbimispaiga pärast - see PEAB olema mere ääres - ajab meid tagasi rannikule (P128). Üritame teha poepeatust. Apšuciemsi kauplus on juba suletud, aga kohvikus õlleklaasi taga aega veetvad kohalikud juhatavad meid küsimatagi umbes nelja kilomeetri kaugusele Klapkalnciemsi. Varustame end sulatatud juustu, lõkkevorstide ja ühe kohaliku õllega ning keskendume taas laagripaiga otsingutele. Lihtne loogika ütleb, et kuna Jurmala asub juba ähvardavalt lähedal, on lootust sealtpoolt sobivat (loe: piisavalt privaatset) kohta leida kaduvväike. Põikame korraks sisse ühte tähistatud laagripaika, rohkem selleks, et teada saada, et telgikoht maksab 2 latti ja autokoht 3 latti. Sõidame tagasi Kolka suunas. P131 pealt pöörame enne Kesterciemsi ranniku poole. Uuselamurajoonid vasakul, sama paremal. Natuke metsa ja ennäe – liivane rada (ja ei mingeid keelumärke) suundubki mere poole. Või õigemini kulgeb sellega paralleelselt metsas. See tee, mida mööda lõpuks mere äärde jõuame, ei alga sugugi lootusrikkalt. Tulen autost maha ja hindan seda mudamülgast (roopad + vihm + männijuured) ja tunnistan ta sõidukõlbulikuks. Madli on skeptiline ja läheb jalgsi, kohale jõuame mõlemad. Plats on pisike, aga meile piisab. Tsivilisatsiooni lähedusest annavad märku rannale paigutatud prügikastid ja kellegi poolt kahe puu vahele tõmmatud pesunöör. Mille täidame koheselt Jurkalnest saadik pagasiruumis reisinud märja telgiga (või õigemini pealmise osaga telgist). Õhk on tuuletu, meri tüüne ja lahel liuglevad luiged. Kivil istub veel üks tundmatu lind, mille me kiirelt kormoraniks ristime. Rahustuseks kõigile – tegelikult ei ole see muidugi kormoran. Aga paraku on ta meist niipalju kaugel, et täpsemalt temaga tutvuda ei õnnestu.

Madli kannab hoolt õhtusöögi eest. Tuvastame, et kukeseeni (Jurkalne laagripaigast pärit) orgi otsas röstida ei ole võimalik. Õlle pean ka lõpuks üksinda ära jooma.

Neljas päev: Jurkalne-Ventspils-Dundaga-Košraga

Hommikul äratab meid vihmasabin telgikatusel. Selline seenevihm, peenike ja rahulik. Taevas on üleni tuhkjashall, mis tähendab, et tegemist ei ole juhusliku hoovihmaga. See ei takista sugugi Madlit alla lainetesse ronimast. Telgi kokkupanekul tuleb kasutada tavapärasest erinevat meetodit – kõigepealt sisemine osa kokku ja seejärel välimine, veest tilkuv kate lahtiselt pagasiruumi katte peale. Hommikusöögi osas oleme samuti loomingulised – kuna eluliselt tähtis on autole natuke juua anda, siis ka oma kuuma kakao (kolm topsitäit kahe peale, 45 santiimi tükk) võtame lähimast bensiinijaamast. Võileivaaluseks sobib suurepäraselt auto armatuurlaud.
Ventspils on vihmane. Aga sellest hoolimata ilus ja hooldatud. Ning parkimine on igal pool tasuta! Tualetipeatuse teeme bussijaamas. Bussijaama kutsutakse läti keeles teatavasti sõnaga ’aut(o)osta’. Kuna ’osta’ on läti keeles sadam, siis otsetõlkes peaks bussijaam olema autobusside sadam.

Eestis olles ei tule tavaliselt pähe mõtet külastada turismiinfopunkte. Tegelikult on need omapäi ringirändajate jaoks vägagi vajalikud kohad. Esiteks saab sealt igatsugu kasulikke kaarte. Ja kui õnne on, võite valida läti-, vene-, saksa-, inglise- ja isegi eestikeelse materjali vahel! Mitte et ma ahnitsemist heaks kiidaksin, aga kõik viidad, mis teeveertes vaatamisväärsustele näitavad, on raudselt lätikeelsed ja kahe kaardi omamine lubab hõlpsamalt põnevaid objekte tuvastada (kohanimedega pole muidugi probleeme). Lisaks saab infopunktides rääkida ka inglise keelt. Lätiga on enam-vähem samamoodi kui Eestiga – vanem põlvkond räägib enamasti vene (Kurzemes on suhteliselt levinud ka saksa keel), noorem aga juba inglise keelt. Igatahes minu üsna roostes vene keelest on sel reisil päris palju kasu. Ja infopunktides on jälle hea Madli eesliinile lükata.

Kuna vihmasadu linnas jalutama ei meelita, valime muuseumi. See on rajatud vanasse ordulossi. Muuseumipilet täiskasvanud inimesele maksab ühe lati, õpilased ja muud taolised tegelased saavad sama pääsme lunastada 50 santiimi eest. Nii vanade hoonete interjöör ei hiilga kunagi luksusega. Krohvitud ja valgekslubjatud seinad, lihtsad laudpõrandad (pinnasel tellispõrandad). Lossi sisehoov on kaetud klaaskatusega. Väljapanekud on pigem tagasihoidlikud – mis on tegelikult päris hea, sest liiga palju infot korraga kipub tavaliselt emotsioone ja elamusi lämmatama – ning kusagil üleval on Läti päritolu fotograafi (nimi on ununenud) näitus Gröönimaal tehtud piltidest. Mees on seal elanud (vist) 50 aastat ja see kontsentreeritus, millega külma maa olemust fotodel edasi antud, on kadestamistväärt. Lossitorni kaameratest saab kenasti ümbrust imetleda. Kiikame korraks ka madalasse kõrvalhoonesse, mis oli pikka aega kasutusel vanglana.

Ventspilsi kuulsaid lehmi näeme vaid autoaknast. Otsime suunda Kolka peale ja kohta, kus veidi keha kinnitada. Selleks saab üsna linna servas asuv ’Alus Bars’ (õllebaar). Kuum tee on jaheda ja vihmase ilmaga igati teretulnud ning sinna juurde võtame portsu kartulipannkooke ja praetud pelmeene. Lahked teenindajad toovad küsimise peale pelmeenide juurde kiirelt veel väikese lisamajoneesi.

Madlil on taas Kurzeme kaart põlvedel. Peagi pöörame vaatama Läti vanimat, Ovišu majakat. Kes ei tea, siis majakas on läti keeles baka (see esimene a on jälle kriipsuga). Majaka juures asub ka väike muuseum. Tegelikult on kell juba kuus ja majakas peaks silte uskudes juba suletud olema, aga mingi ime läbi (vist seetõttu, et me ei olegi siin ainsad külastajad!) on uksed veel lahti ning pärast piletite ostmist saame kogunisti venekeelse ekskursiooni osaliseks. Tädi, kes on siinne ainus (?) töötaja ja lisaks veel liivi päritolu, annab meile päris põhjaliku ülevaate nii sellest, kuidas majakad töötasid kui ka kohalikel liivlastel lasuvast needusest ja Irbeni väinas asuvast laevade kalmistust. Liivlastest sedapalju, et kui vanasti purjekad sealkandis karidele jooksid, oli kohalikel tavaks ellujäänud meremehed tappa ja last röövida. Vaat sellisel teel saadud rikkuse abil sai piirkonnast kunagi jõukas ja elujõuline kant. Aga nende pahategude pärast oli sealne rahvas ka äraneetud ja suguvõsad hääbusid aeglaselt järglasi saamata. Ka meie giid oli oma suguvõsa viimane järeltulija, tema mõlemad vennad olid järglasteta surnud.

Siis saame veel teada, et majaka trepist lähevad naised üles esimesena, aga alla tulevad enne mehed. Ja majaka viiendal korrusel on keerdtrepi peal uks, mis vanasti lukku keerati, et neid noormehi, kes tollal majaka lambi toiteks öösiti õli pidid valama, seal üleval kinni hoida (no muidu oleksid nad ju tulehoidmise asemel salaja küla peale hiilinud). Teine seltskond, kellega kohtume, koosneb vene keelt kõnelevatest meestest; üks neist on äärmiselt suhtlemisaldis ja kannab hoolt selle eest, et majakas käitumise reegleid ikka järgitaks. Ning uurib, miks mu ’podruga’ üldse vene keelt ei räägi. Kui ma talle teatan, et teremist on hoopis mu tütrega, on järgmine küsimus, miks ’suprugat’ kaasas pole. Vastus ’aga miks ka mitte’ osutub ammendavaks. Aga vist mitte piisavalt, sest kui me lahkumisel veelkord kohtume, pakutakse meile lahkelt seltskonda ja öömaja. Aga kahjuks liigume meie Kolka, nemad Ventspilsi suunas. Nii et hüvasti, kuiv katusealune.

Vahetult enne kui Ventspilsi ja Kolka vaheline (maantee P124) asfalttee otsa lõpeb, jõuame teha veel visiidi endisele militaarobjektile ehk siis Ventspilsi Rahvusvahelisse raadioastronoomia keskusesse Irbenes. Tjumeni plaatidest tee viib otse läbi kunagise sõjaväelinnaku. Mahajäetud korruselamud, võssakasvanud ümbrus, okastraat ja hoiatavad sildid (väidetavalt kavatsevad lätlased selle linnaku õhku lasta ja osa ehitisi pidi juba mineeritud olema – ma ei tea kui tõsi see on, aga viisaka sildiga tähistet sissepääs objektile asub tõepoolest hoopis Ventspils-Dundaga tee servas, kustpoolt tulles linnakut üldse ei läbita). Kogu see betoon ja metall keset luiteid ja männimetsa mõjub pisut ähvardavana. Sisse trügima me ei hakka.

Nüüd tuleb väike ling. Tagasi Kolka teele, veendumaks et kilomeetri pärast algav kruusatee on ikka sedavõrd jube, et ligi 50 kilomeetrit taolise mikroreljeefiga pinda mõjuks halvasti mitte ainult auto füüsilisele, vaid ka autojuhi vaimsele tervisele. Õnneks on sealtsamast Irbenest võimalik Kolka teele tagasi jõuda hoopis Dundaga kaudu. Kus on samuti jupp kruusateed, aga umbes neli korda väiksem jupp. Nojah, tee kvaliteedi kohta ma siinkohal enam sõna ei võta. Siit küsimus suurele ringile: miks ehitavad lätlased nii laiu kruusateid? Ja õige vastus nende tarvis, kes ise Lätis pole käinud: selleks, et autojuhtidel oleks rohkem ruumi aukude vahel manööverdada. Tegelikult saame hiljem teada, et kõige jubedam lõik Kolka-Ventspilsi vahelisest kruusakast asubki Irbene ja Mazirbe vahel. Kohalikud ütlevad, et seda teed küll hööveldatakse, aga kui nädalavahetustel saabuvad rikkurid Riiast oma jeebudega ja sõeluvad nendega usinasti mööda kruusateed edasi-tagasi, on tee jälle endiselt auklik. Õigupoolest ei soovigi rannaäärsed elanikud oma kodurahu huvides sellele lõigule asfaltkatte rajamist.

See Dundaga-põige on tõeline rosin-saia-sees. Esiteks taas iidne loss, mis täna kasutusel muusikakoolina. Siis üllatuslik teadasaamine, et sellestsamast paigast on pärit kuulus krokodill Dundee ja veel läti keeleteadlane (nimi jälle meelest läinud), kes mõtles välja need kriipsud läti tähtede kohal. Isegi lähenev hämarus ei kiirusta meid sealt lahkuma. Miks me alati parimad kohad nii hilja avastame? Keegi vist tahab, et me siia veelkord tagasi tuleksime.

Maantee P125 viib meid taas ranniku poole. Mazirbes otsustame joonelt mereranna suunas sõita. Telkimisega täna probleemi pole. Nii märja telgi nagu meie oma võib ju vihmasajus veelkord üles panna, aga vaevalt selles kuigi mõnus magada on. Niisiis otsime vaid varjulist peatuspaika oma autole. Ja see teekond on peaaegu lõputu. Metsavaheline pinnasetee, millel sõitmine nõuab aeg-ajalt peaaegu kaptenipabereid (pimedas, teate, on kõik poriloigud ookeanid) lõpeb nagu neetult alati kellegi hoovis. Ja NEED tänavad ei ole valgustatud. Me isegi ei mõtle sellele, kuidas me homme siit tagasi maanteele saame. Lõpuks leiame mingi kämpingu sildi. Kell on umbes kaksteist öösel. Selle aja jooksul, mil ma autot järjekordselt ümber pööran, tuleb ühest majakesest välja nii umbes Madli-vanune tüdruk. Suhtlemiseks sobib nii inglise kui ka vene keel. Igal juhul saame loa oma auto nende parklasse jätta ning seal rahus ööbida.

Kolmas päev: Saulkrasti – Kuldiga - Jurkalne

Etapiviisiline ärkamine telkides. Jõuan teha tiiru ümber meie kämpingu – mööda teed üles ja siis laudteed pidi alla randa ja sealt tagasi telkide juurde – selleks ajaks on ka Tinn ärganud. Lapsed teises telgis on veel sügavas unes. Laagripaigas on traditsioonilised plastpeldikud ja vagun duširuumidega. Vesi seal on küll suhteliselt leige, aga parema puudumisel kõlbab igati duši all käimiseks ja annab võimaluse korraks peeglisse vaadata. Ja valges selgub, et meie telkimispaik on ka igati OK. Otsime autodest välja proviandi ja vajalikud abivahendid ning otsustame, et hommikusöök on meil seekord rannas. Tuuline-liivane, aga päike siiski paistab. Keegi on veepiirist väheke kaugemal kunagi juba grillrestile sobiva lohu uuristanud. Ja meie ei hooli sugugi sellest, et eine permanentne lisand on rannaliiv.

Sätime sütest lõkkeaseme üles ning grillime lillkapsast ja vorste. Lõkkesuitsune lillkapsas maitseb muuseas täiesti fantastiliselt! Kuna õigupoolest ei ole päris rannailm, on muud rahvast liikvel suht hõredalt. Madli ja Tinn karastavad end loomulikult merevees. Mae natuke ka, aga tema kokkupuude märja keskkonnaga jääb sedakorda küll väga põgusaks. Autost tuuakse kitarr. Kõige parem mereäärne laul sünnib viisil ’My Pony is over the Ocean’, ehk siis olukorda arvestades tehakse lõputult asendusi sõnale ’pony’. Kõlbavad kõik kahesilbilised sõnad, kaasa arvatud nimed (näiteks Madli ja Anni, kes 1.augustil Eestist lahkuvad). Või toit. Kui äsja on lõpetatud hommikusöök rannal, sobivad suurepäraselt ’porridge’ ja ’sausage’. Või misiganes. Kui keegi vaid merelainete taustaks kitarri suudab mängida, on iga spontaanne asendus teretulnud.

Anni jõuab vahepeal kõik meie telgid ihuüksinda kokku pakkida, mis loomulikult kiirendab meie äralendu. Vana vene kombe kohaselt otsustame enne teeleminekut maha istuda. Esimene valik langeb kämpingu kohvikule. Paraku on see koht tänu hiigelpikale järjekorrale täiesti ’out’. Sõidame tagasi Riia poole ja otsime sobivat peatuspaika. Teine kohvik vasakut kätt tundub igati sobiv paik olevat. Inglise-vene segakeeles tellime kohvid ja jäätised viiele inimesele ning sätime end väljas laua äärde. Juttu jätkub kauemaks, samaaegselt kribab Tallinna poole suunduv osa meie seltskonnast parimaid mõtteid Madli scrapbook’i. Kuni hetkeni, kui meid teenindanud baaridaam resoluutselt teatab, et kui me enam midagi ei telli, siis peame lahkuma. See on nüüd küll huvitav. Esimese ehmatusega tahaks prouale sarkastiliselt öelda ’thanks for hospitality’, aga kuna ta inglise keelt nagunii ei mõista ja vene keeles hoobilt midagi kohast pähe ei turgata, siis jääb sõbralik sõnavahetus teenindajaga ära. Muuseas, see on ka ainus kord Läti reisil, kus me sedavõrd ebasõbralikku kohtlemist tunda saame. Sellesinatsele kohvikule soovitaks aga vähemalt kolmes kohalikus keeles välja panna sildid, mitu minutit iga kulutatud lati eest laua taga istuda saab. Et kõik külalised kohe aru saaksid, et nad ei ole siin teretulnud. Mitte keegi ei kavatsegi elama asuda paika, kus poolt tundi laua taga istumist peetakse juba pühaduseteotuseks. Kollektiivne ’free hug’ ja lähemegi laiali – üks auto Tallinna, teine Kuramaa suunas.

Madli loeb kaarti ja mina olen roolis. Esimene planeeritud peatus on Kuldiga. Kõigepealt tuleb aga läbida tülikas Riia ümbrus. Maantee A5 ehk Riia ringtee on see päästerõngas, kust pääseb sinna, kuhu vaja. Kuna soovime võimalikult palju vältida liiklustihedaid magistraale, valime Kuldigasse sõiduks esialgu A9 (Riia-Liepaja), mitte A10 (Riia-Ventspils), mis oleks lühem ja arvatavasti ka kiirem tee. Saldusest pöörame otsa Kuldiga suunas (maantee P108).

Ja siin ta ongi. Vana kivisild üle Venta jõe ja Euroopa kõige laiem juga täpselt sealsamas. Pühapäeva õhtul on siin suhteliselt vaikne. Üksikud turistid kõnnivad jalgupidi vees otse joa serval, linnapoolsel kaldal asuv kaunis puitmaja on tegelikult muuseum (kuhu me muidugi sisse ei saa) ning kaldaäärses pargis asuvat muruplatsi on kellegi usinad käed kaunistatud skulptuuridega. Linn on praktiliselt inimtühi ja vanad majad on oma aknaluugid väsinult longu lasknud. Pikemaks jalutuskäiguks on meie aeg paraku napp – vaja on veel mere äärde telkima jõuda, aga kuhu täpselt, pole halli aimugi. Teadmine, et ööbimispaiga otsimine katse-eksituse meetodil võib määramatult aega võtta, kannustab meid taas liikuma. Imepisike ’kala’ tuleb sisse Jurkalnesse viiva maantee P119 leidmisega. Tervitused neile lätlastele, kes arvavad, et päris hea mõte on teeviidad paigaldada sel moel, et need ainult ühest suunast lähenejatele nähtavad oleksid!

Teel teeme vahepeatuse Edole lossi imetlemiseks. Lätlastel on ikka sedapalju ajaloolist õnne olnud, et nii vanu hooneid – umbes 13.sajandist pärit – hulganisti veel püsti seisab. Eestis on taolistest ikka valdavalt ainult varemed järel.

Jurkalnes üritame esialgu viisaka inimese kombel laagripaika leida. Tinn soovitas hommikul mingit kämpingut (ma ei ole sugugi kindel, et see, kuhu jõudsime, oli täpselt sama koht), kus majakeste juures ka telke võimalik püsti panna on. Telgikoht maksab 3.50 latti pluss veel 50 santiimi iga näo pealt. Lisaks on võimalus maksta 1 latt lõkkepuude ja 1 latt duši all käimise eest. Iseenesest olgu nende lattidega nii nagu parasjagu on, aga meile tundub korraga, et see pole ikkagi koht, mida otsime. Liiga palju lagedat laagriplatsi. See peatus päädib päikeseloojangu imetlemisega kõrgel kaldapealsel.

Madli terane silm leiab üsna pea teeveeres sissesõidu metsa. Mis seisneb selles, et kõigepealt on võimalik umbes 60-kraadise kallakuga kraavi sõita ja edasi viivad metsa all mingid roopad. Kuna arvatavasti on keegi enne meid need jäljed sinna sisse sõitnud (pole küll teada, missuguse autoga) ja väljas on veel väheke õhtuvalgust, siis võtame selle riski ja läheme vaatama, kas metsa taga on ikka meri. Šampust me pärast küll ei joo (selle asemel on kaks pudelit Riia balsamiga valmistatud segujooke – kirsi ja mustsõstraga), aga teekond on tulemust väärt. Imeline laagripaik metsas, otse kõrgel liivasel kaldal – Madli teeb esimese asjana kindlaks, et ülevalt on võimalik ka alla mere äärde saada – lõkkeplats ja ei mingeid turistide jäetud rämpsuhunnikuid. Isegi läbivettinud peldikupabereid metsa all pole.

Teine päev: Karksi-Nuia – Sigulda - Saulkrasti

Hommik ehk aeg pärast ärkamist on suhteline mõiste ja reeglina otseses sõltuvuses sellest, mis kella ajal eelmisel õhtul magama mindi. Keskpäevaks on enamik kodanikke juba jalad alla saanud. Erilised entusiastid läbivad vanaema juhendamisel kangakudumise kiirkursuse (rääkimata sellest, et mõned jagavad kangastelgedega tuba). Vanaema-vanaisa toetavad meie üritust tomatite, kahte sorti kurkide, mee, lillkapsa, soolatopsi ja 20 latiga. Leiva-saia, lõkkevorstid, grillsöe ja kommid ostame Karksi-Nuia poest.

Läti piiri ületamine läheb libedalt. Erinevalt Narva piiripunktist ei ole Lillis mingeid autode järjekordi. Läbime Ruhja (õige oleks öelda Rujiena) linnakese ja teeme esimese peatuse Valmieras. Väike tiir kiriku ümbruses - kirik ise on suletud, sest kell näitab juba õhtut - ning seejärel suund Riia poole (maantee A3). Aeg võtta eine murul. Või tegelikult teistpidi – leidsime laheda koha, tegime peatuse, et seda vaadata ja kuna me juba siin oleme, siis võiks ka mõned väikesed võileivad manustada. Koha nimi on Straupe ja seal asub imeilus vana loss – õigemini Lielstraupe kirik ja loss. Mõningate ajaloolaste arvamuse kohaselt on selle esimene järk rajatud juba aastal 1263, kirjalikku mainimist leiab hoone esmakordselt siiski alles 1311.aastal, mil seda piirasid Leedu väed. Au tuleb anda selle kunagistele omanikele von Rosenite suguvõsale, kes olid väikeste vaheaegadega siin peremehed alates XIII sajandi teisest poolest kuni 1939.aastani ning pärast 1905.aasta tulekahju taastasid oma valduse võimalikult täpselt ajaloolist eeskuju järgides. Pärast Teist Maailmasõda on siin tegutsenud 10 aastat masina-traktorijaam, seejärel läks hoone 1963.aastal psühhoneuroloogiahaigla käsutusse. Täna ütleb silt seinal, et siin tegutseb asutus pealkirjaga ’Straupe Narcological Hospital’. Õnneks pääseb ka hilisest kellaajast hoolimata läbi kangialuse kenasti hooldatud lossiparki, mille murul me oma võileivakraami lahti pakime. Ega muud keerulist olegi, kui jälgida, et mõni sääsk juhuslikult juustusaia peal ei maanduks (või sööjate ihul, sest nii kadedad oleme me küll, et selgrootutele mitte süüa pakkuda). Sääsetõrjevahendeid aga meie toidukorvis millegipärast ei ole.

Edasi Lätimaa sügavustesse. Kuna Tinn & Co saavad meiega koos olla vaid sellesama loetud päevakese, põikame sisse ka Siguldasse (maantee P6). Koht, kus kõik inimesed on igiammu käinud – kes ei mäletaks Sigulda kepikesi? Koiva (Gauja) jõe ürgorg on endiselt jalustrabavalt kaunis. Lisandunud on tänapäevased atraktsioonid: gondel jõe kohal benjihüpete sooritamiseks, laagripaik ja suvelgi töötav bobirada 600 meetri kaugusel sillast ning plastmassist peldikud turistide tarbeks. Laagripaik on meie jaoks paraku liiga üleasustatud ja seetõttu liigume edasi Siguldasse. Jalutuskäik varemetes ja päikeseloojang ürgoru serval, taamal paistmas Turaida lossi tornid. Usinad lätlased rajavad varemetesse mingit vabaõhulava-tüüpi ehitist, töö kestab hilisõhtuni. Lava lahendus pole mu meelest kuigi õnnestunud, natuke liiga kaasaegne. Võib-olla on asi värvides (kriiskav oranž), võib-olla vormides (viie-kuuekümnendate mahasõidetud servadega kolmnurgad üldplaneeringus). Maitse asi muidugi. See-eest saame nautida lossiparki lõputute roosipeenardega ja salamisi saabuvat hämarust. Turaida jääb seekord vahele, sest kell kümme õhtul on viimane tärmin hakata laagripaiga peale mõtlema.

Maantee P6 läbime juba öööpimeduses. Saulkrasti jõudes võtame suuna Tallinna poole ja vaatame usinalt ringi mere poole suunduvate teeotsade ootuses. Koht, mille lõpuks leiame, kannab pealkirja Juras Priede (siinkohal peaks vabandama, et minu klaviatuuril pole Läti täpitähti ehk siis neid kriipse, mida lätlased kirjapildis tähtede kohal kasutavad). Viisakas tõlkes võiks selle koha nimi olla Rannamänd. Otsetõlkes on priede mänd ja jura (kriipsuga u kohal) meri. Tee viib mäest alla ja on palistatud majakestega – number 78 on suurim, mille hiljem päevavalges tuvastame. Šlagbaumiga meid keegi ei takista ja muul moel ka ei ahistata. Kõige tähtsam on leida piisavalt tasane ja käiguteedest eemalolev maalapike kahele telgile (ühtlasi tuleb võimalusel vältida lärmakat naabrust). Telkide püstitamine on rubriigist ’onu Melker, miks te alati riietega ujumas käite’ ehk siis kohandatult – ’miks te alati telke ööpimeduses käsikaudu püstitate’. See on mulle tuttav nendest aegadest, kui Heleniga Läänemaal Nõva kandis jalgratastega rännatud sai. Umbes-täpselt kümme aastat tagasi. Jalgrattamatka puhul oli äärmisel mõjusaks vabanduseks hilisele telkimisele asjaolu, et õhtul vaibus tuul ja pedaalide sõtkumine rannaäärsetel pinnaseteedel oli tõeline nauding. Automatka puhul see vabandus loomulikult kõne alla ei tule. Äratundmisrõõm on hoolimata väsimusest siiski suur ja telgid saavad ka kenasti püsti.

Läti on lähedal. Täpselt 1485 kilomeetrit.

Esimene päev: Viljandi folk

Stardime reedel veerand kahe paiku Tartust. Autole on laaditud ühe maailmaränduri (Madli - world traveller seisab kirjas lennukipiletil Hong Kong – London ja seda ei saa ma ju ometi vaidlustada) aastane varustus ja veel pisut asju, mis on vajalikud järgnevatel päevadel ellujäämiseks: näiteks magamiskott, telk, kolm matti, päevitusriided ning veel mõned riided ja kogu toidukraam, mida polnud mõtet külmikusse kuivama jätta. Lisaks loomulikult Läti kaardid, saadud laenuks minu töökaaslastelt. No ja Anne tänava bensukas tankimispeatuse ajal avastab Madli äkki, et ta pole sugugi kindel, et korteriukse lukku keeras. See on tõsine mure – lahkuda peaaegu aastaks kodunt ja jätta korteriuks lukustamata. Piisav selleks, et tagasi kontrollima sõita. On küll lukus, mis tähendab, et võib rahuliku südamega Viljandi poole liikuma hakata.

Veerand kolme paiku pargime auto kohtumaja kõrvale ja kohtume Maega, kes on juba kogenud folkar (teine päev). Kella kahesele Iiri kontserdile Kultra hoovis me muidugi ei jõua. Esimene protseduur on piletite vahetus käepaelte vastu. Siis kohe Kirsimäele kontserdile. Lõpuks jõuavad Tallinnast kohale Tinn ja Anni. Läheme neile teeveerde vastu ja püüame viipekeeles selgeks teha, kuhu autot parkida. Tehtud! Teine masin leiab platsi Pauluse kiriku juures. Vahepeal jõuab Madli vähemalt kaks korda helistada ja teatada, et vajab mingit vahendit vihma vastu, enne kui läbimärjaks saab. Sest juba on jõudnud sadama hakata. Infotelgi juurde on moodustunud üüratu järjekord vihmakeebi-ihalejaid, nii et järjekordsetele käepaeltele ligipääsemiseks tuleb sooritada enneolematuid jõu ja ilu numbreid (see oli muidugi väike liialdus).

Õnneks on meil Mae. Tema teab, kus kohas miski asub (või oskab seda vähemalt kirjeldada). Sest nagu tavaliselt, pole olnud eriti mahti kodutööd teha. Ainus materiaalne tugi on internetist väljaprinditud reedese päeva kontserdikava, kus pole üldse kirjas näiteks rohelist lava. Laupäeval maal olles avastan aga, et neljapäevases (vist?) Sakalas on värviline vaheleht, kus kõik kontserdipaigad kenasti ära näidatud, nii et Viljandi linna tundval folgivõhikul on päris lihtne vajalikud kohad üles leida. Kava on tegelikult nii tihe, et kõike nagunii ei jõua. Kuna ainsad persoonid, kes täpselt teavad, mida nad tahavad, on Madli ja Mae, siis joondub ülejäänud kolmik nende järgi. Vahepeal läheme lahku ka, et siis pärast jälle kokku saada. Esiteks õnnestub Kaevumäel ära näha-kuulda Virre+ (esimene Kirsimäe kontsert ei lähe vähemalt minu jaoks arvesse, sest enamuse ajast olen sunnitud kusagile nurga taha varjuma ja sissetulevatele kõnedele vastama – tööpäev kestab paraku kella viieni). Siis natuke Raud-Antsu, mis on kaugelt parem kui lähedalt ja portugallaste ülimalt emotsionaalne Dazkarieh. Rootslaste Ranarim täiesti arütmiliste vihmahoogude saatel ning Taanist tulnud Phønix, kes väidetavalt esitab ka ühe ropu laulu. Kultuurikolledži majas (Suur Tuba) toimuvale Ethno on the Road’ile jääme paraku õige natuke hiljaks ja enam sisse ei saa (väidetavalt on saal juba LIIGA täis). Vahepeal jõuame veel veidike kõhtu täita. Mulgipudrutaldrikutega ringipatseerivatest pidulistest on lihtsalt raske mööda vaadata ja ka hommikusöögist on möödunud juba loendamatud tunnid. Natuke naudime ka Viljandi linna ja ümiseme Kondase keskuse aias regilaulu. Mõned hullud otsustavad Viljandi järve ujuma minna. Nagu seda vett ülevalt veel vähe kaela tuleks.

Kõige ilusam lava on Kaevumäel. Ma isegi usun, et Viljandi ordulinnuse ehitajad ei pööraks teps mitte hauas teist külge, kui nad seda pilti näeksid. Kui, siis ehk selleks, et paremini näha.

Kõige praktilisem riideese - vihmakeep. Sellest on iseenesest kahju, sest nõndaviisi saavad saju ägenedes varjatud folgiliste värvikad kostüümid ja aksessuaarid. Vahelduseks ühevärvilistele ja läbipaistvatele keepidele võiks järgmisel aastal katsetada näiteks rahvarõiva-aineliste keepidega (idee Tinnilt) stiilis ’muhu seelik’ või ’mulgi kuub’. Või miskit veel eksootilisemat. Vihmakartlikele ja kunstihuvilistele oleks teretulnud ettevõtmine keebimaalimise töötuba.

Üks huvitav nähtus oli veel – suitsetajatele mõeldud tarastatud alad. Keegi tähelepanelik folgiline kuuldekauguses märgib neid nähes, et aasta pärast rajame samasugused alad ka õllejoojatele. Tema ilmselgelt praktilise meelelaadiga kaaslane leiab seevastu, et ilmselt oleks viimaste jaoks vaja rohkem ruumi kui täna kontserdipaikade tarvis. Mine hulle tea, äkki teevadki ära. Loodatavasti kaovad siis publiku alalt ka koledad Saku õlletelgid.

Austraallaste kella kahene öökontsert jääb meie poolt nägemata. Vaja on veel jõuda ööbimispaika Karksi-Nuia lähistel, kus veedame viimase öö turvaliselt ja vihmavabalt katuse all.

Üle vaadatud

Mitte mina, auto. Ja see jutt ei ole rubriigist ’kuidas blondiin autoga ülevaatusel käis’, kuigi ta seda lõpuks tegi. Agu Sihvka kombel asja alustades tuleks ajas tervelt kolm nädalat tagasi minna. Käisime Ihastes Anneli sünnipäeval. Pi-iii-sikene kodune pidu koos grillimisega terrassil, mis venis ikkagi pikemaks, kui algselt eeldatud. Või nagu tavaliselt juhtub. Mingil umbes kaheteistkümnendal tunnil helistas Madli sõber Hong Kongist, kes ei olnud mitte Hong Kongis, vaid Tartu südalinnas, kusagil Zavoodi kandis. Või vähemalt samal tänaval. No ja Madli tegigi siis oma tavapärast moosinägu eesmärgiga pärast sünnipäevalt lahkumist autoga mugavalt kesklinna jõuda. Objektiivselt võttes see moosinäotaktika minu puhul toimida ei tohiks. Aga Tartu on väike linn, auto oli soe ja viis-kümme minutit lisasõitu ei olnud isegi minu mugavuse juures mingi eriline argument ’ei’ ütlemiseks. Pealegi oli kell juba kusagil üks öösel. Missugune ema ajaks sellisel kellaajal oma lapse üksi tänavale? Mina ei ole (veel) selles nimekirjas, ausõna. Kõik oli tegelikult väga lihtne sinnamaani, kuni Kroonuaia sillal mu seljataha korraga töötavate vilkuritega politseiauto ilmus. Ja ma sõitsin jumala korralikult – purjus ei olnud, turvavöö oli kinni, kiirust ei ületanud ning suunatuld näitasin sellest hoolimata, et liiklus praktiliselt puudus. Loomulikult oli esimene reaktsioon vilkureid nähes kiirus maha tõmmata ja võimalikult paremale teeserva hoida. Politsei võttis samuti tempot vähemaks. Sillal üldjuhul peatuda ei tohi, seepärast pöörasin foori alt vasakule, kesklinna suunas. Politsei tegi sama. Ja selleks, et kindel olla, et ma ikka peatuda kavatsen, lülitas isegi korraks signaali sisse. Mispeale tundsin end hetkeks veel suurema kurjategijana kui JFK lennujaama turvakontrollis läbiotsimisel. No kujutage ise ette – sombune, pime öö praktiliselt väljasurnud linnas politsei vilkurite tulevärgi ja helisignaali saatel. Ehmatas ära küll. Siiani olen elanud veendumuses, et kui rikkumisi ei ole, siis sind kinni ka ei peeta. Politseinikud olid noored ja viisakad. Küsisid dokumente. Õngitsesin need rahakoti vahelt välja. Ma teadsin küll, et ülevaatus pidi mul juba detsembris tehtud olema. Ja isegi ei viitsinud keerutada, kui see avastati. Ütlesin vaid, et olin pikalt Eestist ära (mis oli tõsi) ja tulin vaid last kesklinna viima (mis oli ka tõsi). Ja et ülevaatus on kohe-kohe plaanis (jälle tõsi). Suure ehmatusega unustasin isegi küsida, et millega ma selle rajalt mahavõtmise ära teenisin. Ise nad ka seda ei öelnud. Ühesõnaga, seekord pääsesin suulise manitsuse ja puhaste paberitega. Ausõna, ma enam nii ei tee.
Ülevaatuse tegin muidugi ära. Selgus, et auto tagumised numbrituled ei põle. Halb on kogu asja juures see, et nende tulekatete mahakeeramine ei ole ei mul endal ega paaril meessoost vabatahtlikul siiani õnnestunud. Äkki peaks uue auto ostma?

You Should Drive a Toyota FJ Cruiser

A true adventurer, you're always up for trying the latest new thing. And you need a car that will take you anywhere, because there are no roads where you're going!

What 2007 Car Should You Drive?

Viimane lõik oli väljavõte rubriigist 'lihtne elu 2007'.

Skeptiku kommentaar: kui ma tõepoolest sellise auto muretseksin, siis oleks mu elu (või sel juhul eksistentsi) loosungiks järgmise viie aasta jooksul NO ADVENTURES. Punkt.

Tainaõgija

Nägin täna öösel veidrat und. Kummaline oli esiteks juba see, et tavaliselt ma unenägusid üldse ei näe. Olin kusagil – ei tea kus – ja tegelesin kokkamisega. Kusjuures täiesti võõras köögis. Toiduvalmistamine on asi, mida ma ka ilmsi minimaalselt teen. Keegi naisterahvas, kel polnud konkreetset nime ega nägu, jagas mulle juhiseid. Arvatavasti oli ta minust vanem. Pidin valmistama mingeid kummalisi pelmeene (?), mis toorvariandis nägid välja nagu kaneelisaiakesed. No teate küll, sellised, mille valmistamiseks pärmitaigen õhukeseks rullitakse, siis sulatatud võiga määritakse ning kõige peale puistatakse suhkru ja kaneeli segu. Seejärel keeratakse tainas rulli ja hakatakse otsast juppe lõikama. Mäletan, et küsisin veel selle tädi käest üle, kas nende pelmeenide valmistamine tõepoolest nii käibki. Tema oli minu nägemusega asjast 100% nõus ehk siis ei vaielnud sellele metoodikale mitte poole sõnagagi vastu. No tagantjärele arvan, et ta tahtis mind mingil põhjusel lolliks teha. Konks oli aga selles, et segu, mille ma pidin taina sisse mähkima, koosnes hakklihast ja riivitud juustust. Mmmm .... see maitses hea. Tainas oli ka hea. Mulle meeldib üldse rohkem süüa tainast kui valmis saiatooteid. Kehtib peaaegu kõigi tainaliikide kohta, välja arvatud keedutaigen, mida tuuletaskute valmistamiseks kasutatakse. Seda ma tavaolukorras ei söö. Kõik muu läheb aga enamasti loosi (või õigupoolest lapsepõlves läks, sest tegelikult ma ei mäletagi, millal ma viimati saiu-kooke küpsetasin).

Ühesõnaga, olin selle hakkliha-juustusegu taignasse keeramisega püstihädas. See kippus igast kandist pudenema ja ühtlase tulemuse saavutamiseks tuli hirmsal kombel vaeva näha. Kui ma lõpuks pika rulli valmis sain ja seda otsast väiksemateks juppideks asusin lõikama, jõudis mulle korraga kohale, et ahjuplaadile pannes sulab kogu juust selle konstruktsiooni seest välja ja lõpptulemus ei pruugi seetõttu kuigi apetiitne välja näha. Pärast kerget paanikahoogu otsustasin hakata neid rulle servadest sulgema. Kuidas ma seda tegin, ei mäleta. Igatahes sarnanesid uued moodustised tunduvalt rohkem nendega, mida me pelmeenideks oleme harjunud nimetama. Millegipärast aga omandasid need toorpelmeenid pärast pisukest kausis seismist ühtlase porikarva tooni. Nägid üsna eemaletõukavad välja. Mul kadus seepeale igasugune tainaisu ära. Ja kõige tipuks laekus kusagilt veel see tädi, kelle vaikival heakskiidul mu kokakunsti ime oli sündinud. Rääkisin talle puhtsüdamlikult ära, milline äpardus mind tabanud oli. Ju ma siis vaikselt lootsin, et tal hea nõu varnast võtta on või ta mulle vähemalt väikest lohutust pakub. Tema aga vaatas mu loomingut ja sõnas rangelt, et talle polevat mõtet sellest rääkida. Mul tuleb õhtusöögilauas ise kõigile seletada, kuidas taoline asi juhtuda sai. Mäletan, et jõudsin veel mõelda, et kindlasti nägi ta mu tainasöömist pealt ning pani seda pahaks. Ja see suure seltskonna ees mõeldud ülestunnistus pidi olema mulle vääriliseks karistuseks.

Selle koha peal ärkasin üles, ise siiralt hämmingus. Kell oli 04:08 varahommikul ja õues jõmisesid mingid (arvatavasti poolpurjus) tegelased.

Palun unenägude seletajat. Iseäranis vajan väljavõtet tainaõgijatele pühendatud peatükist.