88 pikka päeva

On möödunud mu viimasest postitusest

Mitte et mul midagi öelda poleks

On, ja vististi liigagi palju

Täpselt 8 poolikut postitust

Ja muid mõtteid

Nõnda palju, et korraga nagunii ei jaksa kirja panna

Aga võiks ju

Näituseks sellesuvine maailmalõpureis

Route 888

Või augustibluus Haapsalus

Head veinid

Spordivigastused

Vihkamise paraad Tartu Raekoja platsis neljapäeva õhtul

Võistlusjärgsed pikad rajad läinud pühapäeval Auras

Ja veel

Uue veiniaasta algus ööl vastu 20.novembrit

Head uut aastat kõigile siis

Põhjus alustada puhtalt lehelt

Lubadusi ei anna

Laisk olen

Mõned asjad ei muutu kunagi :)

Tere tulemast aktsiaseltsi Eesti Vabariik

Appi.

Kus on konkurentsiamet, mis monopoolseid ettevõtteid ohjeldama peaks?

Proloogiks madala pulsiga soojendusring nagu trennis tavaks. Ehk leidus tänases päevalehes ülimalt kenjaalse pealkirjaga artikkel. Lasin end häirida ja lugesin. Nagu tavaliselt, seisnes pealkirja ja sisu vaheline seos vaid visuaalselt sarnastes tähekombinatsioonides. Kuna ma olen iseendaga kokku leppinud, et ma triviaalse inimliku nõmedusega võitlemisele oma energiat ei kuluta, siis loo autor pääseb sedakorda virtuaalsest paremsirgest ja vähemalt kolmest kiirest jalahoobist (See pole kellegi jutt, et maaslamajat lüüa ei kõlba. Ega mina ei käskinud teil latti nõnda madalale lasta, et roomama peate.)

Miks ma seda lugesin? Sest mõnedki korrad on peast läbi lipsanud mõte, et Madli peaks USAs endale juhiload tegema. Näh, ja nüüd selgub, et polegi see vist niiväga lihtne nagu esmapilgul tundub. Minu tähelepanu köitis selles artiklis moodustis pealkirjaga Rahvastikuregister, kes ninatarga kitsetalle kombel meid kõiki näib üle lugenud olevat ja saadud infot vajadusel tarvitab ning arvatavasti vahel ka kuritarvitab. Nimetet ettevõtmine kuulub Siseministeeriumi haldusalasse ja on kirjade kohaselt see koht, kuhu lihtinime peab muuseas teada andma ka oma elukohavahetusest. Kogunisti Rahvastikuregistri seadus on meil olemas. Kui keski nüüd veel lihtsalt ja ilusas eesti keeles ära seletaks, mida mõeldakse selles seaduses nimetatud "püsiva elukoha" all, oleksin talle äraütlemata tänulik. Ei mainit' seadusest aga ka ajaleheartiklist tule välja, mida seaduseväänajad "püsiva" või "alalise" all mõtlevad, rääkimata sellest, mis see siis tegelikult on. Et kui EW kodanik on aastat 5-6 kodumaalt ära, kas seda loetakse püsivaks või ebapüsivaks? Ja milliste sanktsioonidega seadusandjad sedalaadi labiilsust on karistada kavatsenud? Kui teaks, küll oleks hea ... Ühes olen ma kindel - kehtivad täiesti erinevad regulatsioonid Euroopa Liidule ja kogu ülejäänud maailmale. Aamen selle teemaga seni kuni ma targemaks saan.

Aga nagu Runnel kunagi on kirja pannud "üks mõte toob teisele mõttele ainet ja mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd". Väga targasti öeldud. Igas mõttes otse kümnesse. Nii mulle meenuski, et minu enda kehtivate juhilubade väljastamisest saab lähiajal 10 aastat, mis tähendab, et neile tuleks üsna pea väike refresh teha. ARK jagab oma kodulehel õnneks lahkelt infot, kuidas lubade vahetus käima peab. Punkt üks on tervisetõend. Teooriast telefonikõneni jõudnud, selgub, et tõendi väljastamiseks vajalikud toimingud viib läbi perearsti õde, aeg selleks on võimalik saada kasvõi homseks ja protseduur ise võtab aega umbes 10 minutit. Seda viimast muidugi juhul, kui on tegemist "normaalse" patsiendiga. Tõend läheb mulle maksma 300 krooni. Edasi loen juba ARKi kodulehelt, et lubade väljavahetamine ise maksab 400 krooni. Isegi näppe arvesse võtmata - kokku 700 krooni mingi plasttüki eest??!! Kui see ei ole liigkasuvõtmine, siis mis see on? Riik kui institutsioon on kutsutud ellu selleks, et oma kodanikele - maksumaksjatele - teatud teenuseid osutada. Mis tähendab otsesõnu, et me oleme need teenused tellinud ja maksude kaudu nende eest ka tegelikult tasunud. Mul peaks vist (teoreetiliselt) olema oma riigiga kokkulepe, mis teenuseid mul oma raha eest on õigus saada. Kas ma siis olen aktsionär või ei ole? Ja kui riik oma monopoolsetele teenustele 600% puhaskasumit juurde keevitab, peaks mul olema ju õigus selle pealt dividende teenida?

Epiloog. Kurat, ma ütlen. Aga mul on veel mõnda aega pisike lohutus - penskaritel on elu veel karmim. Nemad peavad oma lube vahetama iga viie aasta järel.

Lootusetuks tunnistatud

Nõnda on kirja pandud. Kõigis nois graafikuis ja tabeleis, mille koormustestilt kaasa sain. Desorienteeruvast pealkirjast hoolimata võeti kõik näitajad kokku ülivõrdes. (Välja arvatud kehakaal ja vererõhk, mis jäid vaevu normi alumisele piirile.) Maksimaalse hapnikutarbimise numbri resümeeris tohter lausega "kui te veel mõned aastad sama taset suudate hoida, siis kvalifitseerute juba rahvusvahelisele tasemele". Ma peaksin vist selgest rõõmust särama nagu keskööpäike pilvitul ööl teispool polaarjoont. Aga teistpidine tõdemus, mis graafiku kõveraid vaadates kohale jõudis, kõneles hoopis sellest, et mu füüsilise keha arengu kõrghetked on juba ammu möödas. See keha on vanaks saanud ning need maagilised numbrid, millega tema vastupidavust mõõdetakse, ei kasva enam kunagi. Kui see lootusetult ei kõla, siis mis kõlab? Kõige hullem on see, et ma ei saa sinna midagi parata.

Järgneva looga lohutan kõiki "best before" tähtaja ületanud tüüpe, kes kõigest hoolimata pole treenimisest loobunud.

(Klipi sain täna töökaaslaselt, minu vabandused autori või autorite kollektiivi ees, keda pole kahjuks au nimepidi tunda.)

Eriti moodne viievõistlus,

rõhuga sõnal ERITI. Kestab vähemalt kaks päeva ja koosneb järgmistest (spordi)aladest:

Esimene päev

Üks kuni kolm on triatlon. Kõigepealt 250 meetrit ujumist Peipsi järves, seejärel 14 kilomeetrit jalgrattal ning lõpuks 3,2 kilomeetrit jooksu. Elu esimese triatloni jaoks täiesti piisav kombinatsioon. Lisaks sain ma teada hulganisti põnevaid asju. Näituseks seda, et kui lasta ühekorraga vette kakskümmend seitse inimest, kes peavad ujudes läbima kolmnurgakujulise marsruudi, siis vähemalt juhul, kui läbitav vahemaa on ainult 250 meetrit pikk, ei saa miskist korralikust ujumisest rääkidagi. Märjaks sain küll suisa täiuslikult. Ja hooaja esimene avaveeujumine on ka kirjas.
Siis avastasin, et meestega on jalgrattasõidus üsna keeruline konkureerida. Enamus neist lihtsalt on rattal paremad. Lisaks on mõnel ka paremad rattad. Nojah, oma ratta rehvirõhku tuleks ka enne võistlust kontrollida, isegi sellistel jalgratastel, mis vaid nädal aega uued on. Ja sadul võiks järgmine kord natuke kõrgemal olla.
Kolmas kurb tõde kõlab, et kui rattasõidus venib vahe eelmise võistlejaga pea paariminutiseks, siis on kolm kilomeetrit jooksu liialt napp, et sellega midagi tagasi võita. Kaks totaalselt kustunud meest ei lähe siinjuures arvesse.

Viimasest lõigust tuleks soovitavalt välja lugeda seda, et jooksus puudus mul motivatsioon igasuguseks pingutuseks. Nõnda ma siis olengi nüüd aasta otsa „naine number 2“. Aga hea uudis on see, et nii kõrget kohta pole ma ühelgi võistlusel veel saavutanud (keskkooliaastad ei tule arvesse).

Ala number neli oli tantsumaraton, mis kestis umbes kella kaheni öösel. Aega ei võetud ning medaleid ka millegipärast ei jagatud. Muidu oli vahva. Ja mina seekord laua peal ei tantsinud, ausõna. Aga venituse unustasin enne magamaminekut tegemata – sestap vist ka väike kangus tantsulihastes :D

Teine päev

Järgmine elik viies ala oli lihvimine ja lakkimine. Seda mõõdeti ruutmeetrites (suvila laudpõrand umbes nelikümmend ning vana lauaplaat üks ruutmeeter). Asi toimus viitstardiga ja lakkimise etapile naisi üldse ei lastudki. Me tegelesime siis vabal ajal nii rohkem hingeharimise ehk sisalikuvaatlusega. Suisa kolm sisalikku sai ära vaadeldud.

Nojah. Nüüd on siis viis ala juba kokku loetud. Aga nagu loo alguses rõhutatud, on tegemist ERITI moodsa viievõistlusega, mis tähendab, et pärast kojujõudmist tuleb osalejaile väikese üllatusena ka paar lisapala, mida algses programmis polnud. Kirsikorjamine kolmelt puult, mille käigus on suurim oht lisaks redelilt allakukkumisele võrku kinnijäämine. Sõbra abistav käsi paljastel jalasäärtel õhtuoodet võtvate sääskede tapmiseks on legaalse abivahendina täiesti lubatud (klassikaline näide heast tiimitööst).

Kui suurem osa küpseid kirsse on puudelt kätte saadud, selgub, et korjenaiskond on ühtlase kihina kaetud pisikeste mustade täidega, kes tavaliselt toituvad puulehtedest. Ja ei jäägi muud üle, kui kõige täi(d)ega taas sauna suunduda. Täitõrjetöid alustame kerge kuumtöötlusega saunalaval, eriti visa hingega elukad leiavad oma lõpu täiuputamise etapis. Lõppeks oleme omadega nii otsas, et isegi laipu lugeda ei viitsi. Sedapsi siis.

Finišiprotokolli võib esialgu näha ainult Margo talus. Pjedestaalipilte ka praegu veel pole. Ja tegelikult kirjutasin ma siia ainult sellepärast, et Anneli piirdus oma blogis millegipärast vaid kolme esimese alaga. :)

Offline. Inventuur.

Mullusui samal ajal sai mööda Eestit ringi rännatud.

Kivistunud kaunitar

Muuga mõis.

Lihtsalt Rakveres

Tarvas. Tumeda taeva taustal.

Leebe loomuga koduloom.

Tütrikud tule ääres

Sel aastal tuleb jaan teisiti. Telefoni lülitasin juba eila välja. Enne kui koristama hakkasin. Nüüdseks on isegi kõik tõugutõugu sallid (kirevad ja karvased) pesujärgselt teise tuppa saunalina pääle sirutatud.
Seoses koristus- ja korrastustöödega likvideerisin sellise tagasihoidlikuma kuhja vanu ajakirju. Tuleb välja, et ajakiri Anne alustas ilmumist Eesti Ekspressi lisana. Igatahes aastast 1997 on (olid) mul mõned numbrid olemas. Aga Stiil eksisteeris juba aastal 1991. Ja selle vahel olid õige mitu aastat isegi lõikelehed – viimsed vist sellelsamuselgi 97-ndal. Need lõiked olid küll sellised lihtsad (viisakalt väljendudes klassikalised, aga otsesõnu igavavõitu). Hiljem on need millegipärast ajaloo igavikku kadunud. Noh eks see ole vist seletatav ajakirja sihtgrupi selgema defineerimisega.

Välja arvatud need 90-ndate alguse ja keskpaiga Stiilid, jäigi enamus rekvireeritud naistekaid aastatesse 1997-2001. Mõned üksikud eksemplarid ehk ka natuke hilisemast ajast. Sellest ajast saadik lakkasingi vist naine olemast? (Ongi saladus lahendatud).
Natuke sai neid žurnaale enne lõplikku lahkuminekut lehitsetud-rehitsetud ka. Jätsin alles pihutäie toiduretsepte ja veidi virgutavaid kehalisi harjutusi. Kahe kuhja võrdlemisel hakkas silma, et trennikuhi jäi toidukuhjale kõvasti alla. Vanematest Stiilidest ja uuematest Annedest oli lehti kergem välja rebida. Mida aeg edasi, seda isukamalt vormistatuks muutus toidurubriik. Trennilehtede kohta seda teps mitte öelda ei saa. Millegipärast kardan, et päris uutes naistekates on viimased asendatud hoopis spordiklubide reklaamartiklitega (oh öelge, et need on vaid mu luulud). Aga no mis kritiseerija nüüd mina olen. Ma ei ole ju isegi sihtgrupp. Kogu sellest keldrikuhjast leidsin veel paar ajakirja pealkirjadega Anna ja Annabella ning vähemalt ühe Eesti Naise. Selle vahel oli samuti lõikeleht. Ja siis oli mu keldris mingil põhjusel veel terve kuhi Artereid. Kes veel mäletab, need olid vanasti Postimehe laupäevalisad. Kuna mul Postimeest ei käi, siis ma ei tea, kas Arter täna üldse enam eksisteerib. PM veebiväljaandest on see igatahes kadunud.

Artikleid lugeda ma eriti ei viitsinud. Aga. Vähemalt pealkirjadega oli viitsitud tunduvalt rohkem vaeva näha kui tänapäeval. Eriti köögirubriigis, kus Hildur Sokk alias Maire Suitsu sõna võttis. Kui ma kunagi vana ja rikas olen, siis proovin kindlasti mõnda kogutud retseptidest päriselus ka järgi teha.

Kolmat’ sületäit ajakirju vanapaberikonteinerisse viies kohtasin trepikojas seda vene vanahärrat, kes mind alati viisakalt tervitab. Ta tundis elavat huvi mu paberisülemi vastu, aga kui ma selgitasin, et need on eestikeelsed naisteajakirjad, vangutas ta kahetsevalt pead. Aga õues, juba suisa konteineri juures kõnetas mind samuti vene aktsendiga rääkiv naine. Talle seekordne kotitäis loovutatud saigi. Kui need vanad ajakirjad veel kellelegi rõõmu pakuvad, siis minugi poolest. Ega mul kahju pole. Kui suuremat tuult ja vihma tulemas pole, jätan vist viimased ka konteineri varju kuhja. Praegu on need veel mu toapõrandal hunnikus.

Nõnda hõlpsalt ongi asjade likvideerimisega algus tehtud. Kõigepealt kelder, siis korter. Polegi seda mammonat vaja. Ja kui keegi annaks mulle nüüd veel võimaluse end oma kohustustest vabaks osta, siis teeksin seda hommepäev. Ja läheksin seejärel kõigi nelja tuule poole.

Martlaaripaus, teokanüül ja kõik muud eriskummalised maailmaasjad

Madli andis suurusnumbrikombinatsioonile S-M uue tähenduse ja dimensiooni: sado-maso. Sellised kenad mõtted tulevad muidu normaalsetele inimestele pähe päälinnas. Tõlgendage kuidas soovite, minul isiklikult on selle numbrini veel kõvasti kasvuruumi. (Eelmine sõnavõtt oli seotud minu unistuste triatlonikostüümiga, millesse ma kindlasti enne pensionile minekut investeerida kavatsen. Muidugi juhul, kui nad toovad selleks ajaks turule ka suurusnumbri XS.)

Agu Sihvka kombel aru andes olid Tallinna-sõidu esmaseks eesmärgiks põhutõstmistalgud Tinni roo-maja (pange tähele, mitte roomaja!) ehitusel. Kuna aga vanajumal oli sedakorda vist lätlane või rootslane ja õnnistas meid (loodetavasti objektiivsetel põhjustel) nädala sees korralikult vihmaga, ei jõudnud põhupallid objektile ja ettevõtmine lükkus teadmata ajaks edasi. Aga mina olin muidugi jõudnud meid juba pühapäevasele Olümpiajooksule kirja panna, mistõttu oli tarvilik ikka Tallinna jõuda.

Meie imelised juhtumised Tallinna linnas algasid laupäeva lõuna paiku. Esiti käisime natuke poes, aga ei ostnud millegipärast midagi. Seejärel üritasime südalinnale natuke lähemale saada. Mitte liiga lähedale, sest mu varasem elukogemus sosistas mulle varakult kõrva, et parkimisega võib kas keeruliseks või kalliks minna. Madli mäletas veel viimaselt Yonex Openilt, et Kalevi spordihalli läheduses asus Säästumarket, mille parklasse saaks auto tasuta jätta. Ilmselt oli aga keegi enne meid seda võimalust korduvalt kuritarvitanud, sest tasuta parkimise aeg oli seal piiratud ühe tunniga. Meil oli aga päris kindlasti rohkem aega vaja. Sõitsime siis edasi Liivalaia suunas, kuni viit näitas paremale Europarklat. Selle tagumises nurgas, enne väljumist, oli ka infotahvel, kust sai parkimise hinna teada – ainult 15 krooni ühe tunni eest. Mis ei sobinud sugugi meie säästurežiimi ja liikuva eluviisiga. Pärast hetkelist mõttepausi tegime elegantse vasakpöörde tagasi Tartu suunas ja ennäe – vahetult Keskhaigla ja spordihalli naabruses oli ka täiesti tavaline linnaparkla, kus laupäeviti alates kella kolmest pärastlõunal lubati isegi tasuta parkida. Ainult et ükski silt tänava servas sellele paigale küll ei viidanud. (Savisaare tähelepanukontroll tulnukatele?)

Siis läksime kinno. Mae soovitusel muidugi. Sõpruse kino ees toimusid mingid kaevetööd ja peasisepääsude kasutamise au ja ilu oli ette nähtud ainult neile, kes otsustanud kasiinot või ööklubi külastada. Maja külje pealt leidsime õnneks ka selle ukse, mille kaudu kinno pääses. Nähtud film oli igatahes meie eksirännakuid väärt. Prantslaste „Séraphine“, tõsieluline lugu kahe ilmasõja vahel Prantsusmaal elanud naiskunstniku nukrast ja ilusast loost. Mindagu seda kindlasti vaatama. Esmalt põhjusel, et ainuüksi taoliste filmide olemasolu võiks olla kinokunsti eksistentsi õigustuseks. Ehk siis pildi, süžee ja heli kooskõla, just täpselt nimetatud järjekorras ja võtmes. Ning midagi jääb ka kaadri taha, mis sest, et tõsielulise taustaga lugu filmis kangelanna surma faktiga kokku tõmmatakse. Dailymotion’i tutvustus mu meelest päris õiget tunnet edasi anda ei suuda, aga midagi siiski:

Bande-annonce Seraphine
Uploaded by le_distributeur - Classic TV and last night's shows, online.

Sõpruse kino hoone peasissekäikude piirkonnas võiksid lisaks punastele vaipadele olla väikesed viited sellele, et kusagilt tagauksest ka kinosaali pääseb (noile, kes maalt ja hobusega) ning sõbralikumad piletihinnad meelitaksid kindlasti rohkem potentsiaalset publikut ligi. Sest kurb oli vaadata, et ilusal laupäevasel pärastlõunal hiiglaslikus kinosaalis vaid paar-kolmkümmend huvilist väärt ilmi vaatas. Mul oli küll heameel, et popkornilõhna kannatama ei pidanud J

Pärast järjekordset kommertspausi (Kaubamaja Humana ja paar Viru Keskuse kingapoodi) korjasid onu Raul ja Piret meid sappa ja juhtisid joonelt Rotermanni kvartalisse TULP-i lõppkontserdile. Ja seejärel Raekoja platsi. Ning sealt edasi Vanalinna majja Indigolaste kontserdile. Kus pileti eest võis tasuda südametunnistuse ja rahakoti paksuse kohaselt.

Ma ei ole kunagi varem Indigolapsi live’s kuulanud. Mul oli ettekujutus, et see muusika võiks mulle meeldida. Ja ma ei ole tänaseni päris kindel, missugune (kunsti)teos minu hallidest ajukäärudest moodustunud kujuteldavale siledale valgele horisontaalprojektsioonile sedakorda maaliti. Või tabas neidsamuseid määramata sügavusega kurdusid kahepooletunnine määramata amplituudiga maavärin. (See viimane oli liialdus).

Kontsert algas igatahes sellega, et katusekambri esinemisruumi kogunenud muusikud paigutasid kõik külalised sujuvalt kas iste- või muidu lebokohtadele. Arvestades sealjuures traditsiooniliste viisakusreeglitega. Mõtlesid kuuldavalt esinemiskavast. Mille käigus läks lendu väljend „martlaaripaus“. See ei olnudki nagu päris kontsert. Pigem tulid kokku vanad sõbrad, istusid korraks maha – toolidele ja põrandale – ning rääkisid elust ja armastusest. Millest iganes. Ja martlaaripaus tähendas tegelikult seda, et punkt kell üksteist pii-emm avati katusekorruse uugiaken ning lauldi tervituslaul kõigile hoovi kogunenud öisele vanalinnaretkele minejatele. Mart Laar oli sedakorda giidi rollis. Aga kontsert läks omasoodu edasi. Küsiti soovilugusid ja lauldi kaasa. Ja oli ka üks lugu, mida publik hiirvaikselt kuulas. Ma sõnu täpselt ei mäleta, aga selle laulu tekst oli ülejäänust tunduvalt rafineeritum, ruja-efektiga. Väga täiskasvanulik ja paljude alatoonidega. Kõneles sellest, kuidas kahesaja aasta pärast on kogu meie tänane maailmavalu vaid aimatav pintslitõmme ühel suurel lõuendil. (Nüüd on koht enam kui kolmele punktile.)

Õismäele tagasi sõitsime öösel, külmas ja kinnastega. Pühapäeval jooksime Madliga Pirita jõe orus Olümpiajooksu. Rada oli üllatavalt vaheldusrikas – pinnakate vaheldus jalasõbralikust metsarajast konarliku lahtise paekillustiku ja sumbuva paksu liivakihini ning paar tõusu suutsid isegi Viljandi järvejooksu läbinut meeldivalt üllatada (mina mõtlesin naiivselt, et Tallinnas peale nende betoonlinnaosade muid mägesid ei olegi ning jooksurajal tuleb peljata ainult mättalist mikroreljeefi). Põlv pidas seekord küll õnneks jooksu lõpuni vastu. Aga seda, kuhu kogu mu jõud ja energia kadunud on, ei oska ma ikkagi seletada. Selle eest tegi Madli oma esimeses jooksus väga hea tulemuse.

Muudest maailmaasjadest ei ole muud head kosta, kui et teel Tallinna jõudsime samaaegselt liiklushuligaanitsemisega (teisisõnu küll kehtivaid liikluseeskirju järgides, kuid mitte üleliia ühtlase kiirusega sõites) paljude asjade üle vaielda. Näiteks selle üle, miks mind teeb murelikuks viimases Ekspressis avaldatud Hvostovi arvamus, et lapsevanematele tuleks valimistel anda hääli proportsionaalselt laste arvuga. Madli luges ajalehte ja tsiteeris teatud asju. Mina ei saanud arusaadavatel põhjustel lehte lugeda – pidin autot juhtima -, aga see-eest vehkisin diskussiooni käigus aeg-ajalt päris aktiivselt mõlema käega. Ja vaatasin vahel ka tahavaatepeeglisse, sest mingi Hansabussi nime kandev killer-buss sõitis meil pidevalt sajaga ja olematu pikivahega tagumikus ning vilgutas kaks korda kannatamatult tulesid, kuigi ta pidi minust paremini nägema, et mul sellise nähtavusega eessõitvast Mercedesest erilisi möödumisvõimalusi polnud. Muid sädelevaid sõnaväänamisi sündis sel teekonnal veel, aga nende presenteerimine nõuaks akustilist tuge. Eesti keel on keeruline.

PS:Teokanüül on seesama mis diagonaal. Sobib tarvitamiseks loomingulises seltskonnas ja mitte ilmtingimata Tallinna linnas Olümpia hotelli taga kell üks öösel.

Kas teie olete juba ümber Viljandi järve jooksnud?

Ja õige vastus on variant a - JAH! Teisi võimalusi ei hakka kirja panemagi. Kuna Urmas tõi juba eelmisel päeval ümbrikud meie rinnanumbritega Viljandist ära, saime suhteliselt hilja sõitma hakata. Peldikupeatus võsa vahel vahetult enne Viljandit, sest kohapealsetele kemmergutele pole mõtet loota - neid on alati liiga vähe. Kuna hommikune ilm tõotas palju päikest, vähe äikest ja mõõdukalt põhjakaarte tuuli, sai otsustatud lühema-vähema riietuse kasuks. Auto jätsime targu kilomeetri kaugusele staadionist. Stardipaika jõudsime alles minutit viis enne algust, lisaks lähenesime valelt küljelt ning jäime rahvamurrus suhteliselt sabaossa. Aega stardipaugu hetkest stardijooneni jõudmiseks kulus natuke alla minuti. Jooksmist meenutavaid liigutusi oli võimalik tunduvalt varem sooritama hakata kui SEB sügisjooksul, samas oli edasiliikumise tempo esialgu ... noh, suhteliselt aeglane ja hüplik. Huntaugu mäel sattusin korraks kõrvuti mehega, keda julgelt enam kui viisteist aastat kohanud pole. Vahetasime paar lausetki, aga seejärel läksin ma oma teed. Anneli kaotasin ka kusagil sealkandis silmist. Tallinnas õnnestus meil pea kaheksa kilomeetrit koos joosta, aga seal olid ka natuke laiemad ja siledamad rajad. Päälinna värk. Päike hakkas üsna ruttu liiga tegema ja tuletas kohe meelde, et hommikune värskendav SPF-kuur oli tegemata ununenud. Ja respiraator oleks nii mõneski kohas ära kulunud, sest selline mass jooksjaid suutis kuivanud maapinnalt kõvasti tolmu üles keerutada. Otsejoones hingamisteedesse. Joogipunktid olid erakordselt õigetel kohtadel. Ja mis ime - raskeid hetki sedakorda ei olnudki. Ilmselt ei ajanud ma ka pulssi kuigi kõrgele (täpselt ei tea, sest kell oli küll randmel, aga paela jooksu ajaks ümber kere panna ei tahtnud - see ahistab mind alati). Kiidan Viljandi publikut - pea iga posti juures oli keegi häälekalt ergutamas (mõned väga põllupealsed piirkonnad välja arvatud). Ja see naisterahvas, kes lubas teisel ringil kõigile õlut pakkuda - järgmisel aastal tuletame seda kindlasti meelde :)

Nojah. Tulemustest. Väga halvasti ju välja ei kukkunudki. Selle, et ma rajal umbes kolm minutit soovitust kauem olin, saab jooksul valitsenud toreda õhkkonna kaela ajada (raske oli heast seltskonnast lahkuda). Tund ja kaheksa minutit andis oma vanuseklassis 20-nda koha, mis on parem kui sügisjooksul - seal oli mu positsioon 32. Perekondlikus arvestuses olin kindlalt esikolmikus. Urmase liidripositsiooni ei kõiguta niipea ilmselt mitte keegi, aga teise-kolmanda koha peal käib selline Vestmanni-Piibelehe värk. Igamees sai muidugi medali ja verivärske Jooksja-ajakirja. Seesamunegi kilekotis olnud pooleliitrine Aura jook auras ainult kuidagi väga kiiresti ära. Tagasiteel auto juurde tegime väikestviisi lõdvestavat sörkjooksu ning ergutasime vastutulevaid keppareid. Eriti neid kiivritega ühekepilisi tüüpe (kes ütles, et hokikepiga peab ainult uisutama?).

Ma vist ei pea enam ütlemagi, et igavesti tore oli. Kannatadasaanud (kergelt kõrbenud) kehaosad on - nina, põsenukid ja õlad. Aga muidu on tervis korras. Järgmisel pühapäeval oleme jälle rajal.

"Kõik lõppes nii, nagu kõigi sotsialistliku realismi reeglite järgi pidigi lõppema"

Tsitaadi allikas: Arkadi Vaksbergi elulooromaan „Aleksandra Kollontai. Revolutsiooni valküür“. Leidsin selle mõni aeg tagasi Rahva Raamatu poest allahinnatud teoste hulgast. Samast saadud Benjamin Franklini elulugu on veel lugemata.

Minu teadmised Kollontaist enne selle raamatu lugemist olid .... minimaalsed. Üks väga paljudest nimedest, mis nõukaaegsetest ajalooõpikutest vilksamisi läbi libises. Maailma esimene naissuursaadik. (Isegi seda MAAILMA-tiitlit ma tegelikult ei mäletanud. Suursaadiku staatust küll.) Erakordne naine, erakordne elu. Ning selle taustal hargnev lugu sellest, mis sündis kuuendikul maakerast läinud sajandi esimesel poolel. Ohtralt tsitaate kirjadest ja päevikutest, lisaks teadaolevat ajaloolist tausta ning selle puudumisel paaris kohas ka pisut spekulatsioone. Jah, paljudel tema hilisematel tegudel oli tugevasti küljes ellujäämissoovi hõng (aeg-ajalt mõtlen, et hilisemad põlvkonnad ei saa toonastest hirmudest kunagi päriselt aru). Ilmselt niivõrd mitte iseenda, kui oma ainsa lapse ja lapselapse pärast. Kuigi kusagilt pole aru saada, et tal kummagagi neist väga lähedased suhted oleksid olnud. Oli see süütunne oma kunagiste valikute pärast? Või unustatud vana naise püüd veel mingilgi viisil vajalik ja nähtav olla? Aidata oma lähedastel üle elada aegu, mis olid ebameeldivad, aga ei saanud olla ju igavesed? Raske öelda. Aga kindla peale pidi ta endalt nii mõnelgi hetkel küsima, kas see on see elu, mida ta on elada tahtnud. Ning elu teises pooles olid tema ees arvatavasti ainult halvad valikud. Valus teadmine. Aga – Kollontai oli siiski kellegi arvates oma näilisest riigikuulekusest hoolimata süsteemile ohtlik (vaikiv tunnustus riigi poolt, mis teda kunagi päriselt omaks ei pidanud). Režiim oli sedakorda siiski kannatlik ja ootas ära tema surma, et ta siis lihtsalt unustada. Kollontai järeltulijatele raamatu autor paraku sõna ei anna või ei ole nad ise tahtnud oma kuulsast eellasest kõneleda.

Loetagu seda raamatut. Pea 500 lehekülge kõige ehtsamat elu.

Siis juurde ei tahakski nagu muud muljetada. Kui ehk – 666 aastat tagasi toimunud Jüriöö ülestõusu meenutuseks sai neljapäeva õhtul Toomemäel tõrvikutega joostud. Ehtsat tulelõõma asendas ohutuse mõttes patareitoide. Autasustamistseremoonia leidis aset Püssirohukeldris, kuhu, nagu selgus, masu veel jõudnud ei ole. Selle jooksuga võib 2009.aasta välihooaja avatuks lugeda. Eriti arvestades seda, et ma jooksin esimest vahetust. Ning reedel lõpetasime sulgpallihooaja.

Lõpetuseks tahaks .... ma ei tea .... ropendada? (Sest mehed ju ei nuta.) 60% tööaeg määramatuks ajaks tähendab minu eelarves arvestatavat igakuist miinust. Mis oleks tugeva motivatsiooni olemasolu korral päris pikka aega talutav. Mõistusega võttes olen ma üsna kindel, et ettevõte, kus ma töötan, on ellujäämiseks tüki maad turvalisem koht kui enamus teisi Eestis tegutsevaid ehitusettevõtteid. Ja et me tuleme kriisist välja varem kui teised. Aga see ei ole praegu argument, sest kui ma küsin endalt, kas ma tunnen oma praegusest tööst kuidagi rõõmu ja tahan seda teha, siis .... vastus on kindel EI. Olen ehk võitnud mõned kuud, et vaadata ringi ja otsida enda jaoks paremat paika. Ei välista, et see paik võiks asuda sootuks väljaspool Eestit.

Kokkuvõtteks tsiteeriks veelkord postituse ajatut pealkirja. Väljendi "sotsialistlik realism" võib vabalt kohasemaga asendada.

Vahel on lihtsalt valus

Kolme päeva kroonika. Fragmentaarselt.

Ilus oleks ju alustuseks mäletada, kuidas laupäeval esimest korda elus ümber Viljandi järve joostud sai. Tegelikult oligi ilus. Teel Viljandisse sattusime tõsise lumesaju epitsentrisse. Nähtavus oli nullilähedane. Maa oli valge. Jooksult tulles paistis taas päike ja kogu lumi oli läinud juba kõige kaduva teed. Meil õnnestus loomulikult mingi eriline killer-rada valida, aga finišisse jõudes olime siiski kenasti ühes tükis ja mitte üleliia surnud. Kuna Viljandi staadion oli kiivalt suletud, jäid kiirendused sedakorda ära. Vanaisa sünnipäeva ei saa sealjuures samuti unustada.

Edasi enam nii ilus ei ole. Lõpuks jõudis see kätte. See hetk, kus numbrid pandi paberile ja saabus aeg valikuteks. (Tell me again why I don't like Mondays). Et siis määramata ajani 60% koormusega või ... alternatiiv on teadagi mis. Millegipärast ei olnud ma sugugi üllatunud. Võiks isegi öelda, et mulle meeldis, kuidas seda ettepanekut esitleti. Täiesti faktipõhiselt ehk numbritele tuginedes. Rahulikult. Vormistuse eest annan maksimumhinde. Mis sisu puudutab, siis - hea, et see, mis õhus oli, lõpuks ära tuli. Mina jään selle kuuekümnega ka ellu. Muidugi kui need tüübid, kes pumba juures on, lähema paari aasta jooksul krooni devalveerima ei hakka. Sel juhul tuleb vist kõigest hoolimata kusagile sõbralikuma kliimaga piirkonda emigreeruda :P

Läheb hullemaks. Korteriühistu koosolek õhtul. Lubasin, et lähen sinna kohale. Vaat see on üks sellist sorti huumor, mis mulle sugugi peale ei lähe. Koguneb keldrisse kari tüüpe, kes valju häält teevad ja oma ninast kaugemale ei näe (ühesõnaga - võidab see, kes kiiremini reageerib ja kõvemini karjub). Päris kibe oli kuulda, et isegi ettepanekut uurida välja, milliseid toetusi ja kui suures ulatuses on korterelamu renoveerimiseks võimalik taotleda, ei võetud arutamisekski. Hirm ainuüksi mõtte ees laenu võtta on nii suur, et isegi numbreid paberil ei taheta vaadata. See-eest tegi üks imbetsill ettepaneku jagada igakuine püsimakse kaheks - remondifondi makse korteri suurust arvestades (ruutmeetri kohta) ja püsikulud (valdavalt palgad ja natuke hooldust) võrdselt kõigi korterite vahel sõltumata nende suurusest. See mõte õnnestus mul õnneks maha materdada. Väga keeruline on teha midagi selgeks inimestele, kes oma otsustes ei toetu mitte faktidele, vaid emotsioonidele. Ja paar korda oli tunne, et kohe läheb kakluseks. Kõrvalt vaadates väga haige värk. Ja vabandatagu mind, kui ma eelnevas lõigus silte kleepima kippusin. Mul on lihtsalt selektiivne valulävi.

Kõik asjad, mida me muuta saame, on väikesed asjad. Aga üks hea inimene läks läinud nädalal igavikku. Seda ei saa muuta. Teda saab mäletada. Aga valus on ikkagi.

Ühe kolossaalse jalajälje anatoomia

Tänase Tartu Postimehe artiklis oli link ühele vahvale kalkulaatorile. Näpud sügelesid ja siin see sooritus on:

Maailma keskmise tulemusega - mis on tundmatute, aga autoriteetsete allikate arvates 2,1 globaalset hektarit ühe persooni kohta - kõrvutamisel on mu saavutus üüüü...sna kole. (Sest selles võistluses suurema punktisumma eest kõvemat aplausi ja medalit ei teeni). Eesti keskmisega - 6,5 hektarit - võrreldes on aga arenguruumi omajagu. Ja lõpuks ma lihtsalt PIDIN selle ankeedi demonteerima.

Kodu. Ilma süvaanalüüsitagi on selge, et üksinda elavad inimesed on üks suurimaid potentsiaalse ökokatastroofi algallikaid. (Seda ütles koheselt mu sisetunne. Ja mul on enamasti õigus.) Tõestus: kodu-rubriigist teenisin ausate vastustega 1.39 hektarit. Kahekesi elades oleksin teeninud sama asja eest ainult 0.73 hektarit ehk pea poole vähem. Katse-eksituse meetodil tegin kindlaks, et nimelt leibkonna arvukus mõjutas enim lõpptulemust. -0.66 punkti kujutletava kaaselaja eest.
Ja repliigi korras noriv küsimus ankeedi koostajale - mis vahe on paneelil ja betoonil?

Transport. Katastroof number kaks või tulemust vaadates siiski number üks. Esialgu panin rongisõidu kilomeetrite koha peale nulli. Seejärel meenus, et Hiina-reisil sai selle transpordivahendiga pea 5000 kilomeetrit läbitud. Kahjuks ei mõjutanud 9km tinglikku rongisõitu nädalas mitte sajandikugagi minu jalajälje suurust. Ei tea, kas nad taipasid, et ma ei sõitnud Eestis?
Auto. Taas oli oluline see, mitmekesi tavaliselt masinas istutakse. Kahe reisija korral vähenenuks sama läbisõidu korral jälg -0.29 hektarit.
Tähtsaks osutus ka kütusekulu. Märkisin enda omaks 7-8 liitrit sajale, sest valdavalt sõidan linnas. (Usun siiski, et maanteel jääb kulu alla 7 liitri). Kui ma sõidaksin väikeautoga ja põletaksin 100km läbisõidul 5-6 liitrit kütust, oleks mul võimalus teenida -0.14 punkti.
Oh. Last but not least. Lendamise osas sain küll pisikese pettusega hakkama. Vaatasin neid lennutunde, lõin enda viimase kahe aasta omad kokku ... ja tundsin, et ma ei ole seda kuidagi ära teeninud. Nii hindasingi oma aastased lennutunnid vahemikku 16-20. Järgmise, 21-50 lennutunniga oleksin hoobilt teeninud 0.94 lisahektarit. Seevastu vahemikuga 11-15 tundi oleks tulemus olnud -0.28 hektarit. Luban, et käesoleva kalendriaasta lennud jäävad tegelikult ka sinna kuueteistkümne ja kahekümne vahele. Ja ma loen ainult neid tunde, mil ma õhus olen :)

Ülejäänud kaks sektorit - söök ja jook ning kaubad ja teenused ei vääri nende väikese osakaalu tõttu erilist tähelepanu. Pealegi ei avastanud ma ainsatki punkti, milles uuritud harjumuste muutmine oleks OLULISELT lõpptulemust mõjutanud.

Iseenesest mulle meeldib, et taoline kalkulaator on välja mõeldud. Ja mäng teemal "mida ma peaksin tegema, et mu jalajälg pisem oleks", meeldis mulle ka. Kuigi ... mida väiksemale pinnale survet avaldada, seda SÜGAVAM jälg tekib. Kuidas seda mõõta? Samas tean ma ka seda, et küsimuste püstitus testides lähtub alati mingi statistilise piigi ('peak') harjumustest ja tavadest. Ja kui sa juhtumisi nimetet' kogumisse ei kuulu, siis tuleb tulemuste tõlgendamisel abiks võtta kas terve mõistus või katkine huumor.

Ning alternatiiv on alati ka. Kolimine metsa kännu otsa või kännu kõrvale ja sellega kaasnev looduslähedane eluviis. Ma muuseas ei välista, et ma ühel hetkel seda teengi. Kõigepealt on vaja leida sobivaim känd.

Teise variandina torkas mulle pähe liitumine mõne Ohio amišite kogukonnaga. Lendamine ja autod jääks sel juhul kohe arvestusest välja ehk siis -2.98 punkti ainsa hoobiga. Sellel on küll üks pisike miinus - ma ei kvalifitseeruks enam Eesti ökotesti täitmiseks. Ja ma ei ole üldse veendunud, et amišid mind väga kergekäeliselt endi hulka vastu võtaksid.

Krediitkaardiga supiköögis

Näh, muude hilisemate teravate elamuste kõrval ununes sootuks. Kuidas ma terve töönädala jagu oma lõunase supi eest krediitkaardiga maksma olin sunnitud. Ühel ilusal päeval saadan sellesinatse postituse ekstraheeritud jäägi Swedbanki (-bange, -banka?).

Enne reedeõhtust sulkatrenni hüppasin eesootavale nädalavahetusele mõeldes veinipoest läbi. Praktiline põhjus oli ka - rida veine, mida supermarketi lettidelt ei leia, oli soodushinnaga müügis. Plastrahadega - deebetkaart, veinipoe kliendikaart - vehklemise käigus õnnestus üks neist (arvake, kumb) poodi jätta. Selle tõsiasja avastasin alles pea ööpäev hiljem. Otse loomulikult sain oma kaardi veinipoest tagasi. Ja ei osanud kahtlustatagi, et sellega midagi halvasti võiks olla. Pühapäeva õhtul Rimis selgus, et sealne aparaat mu kaarti millegipärast ei aktsepteeri. Kontrollisin kodus, kas internetipanka on mingeid seletavaid sõnumeid jäetud. Nothing.

Lootus, et jama kaardiga oli ühekordne, kustus esmaspäeval, kui üritasin sellega Lõunakas sularaha välja võtta. Õnneks oli kohalik pangakontor otse automaadi kõrval. Vestluse käigus telleriga koorus jupphaaval välja olukorra tragikoomika ning ühtlasi panga teenimisvõimalused sellelt.

Lühidalt:
- keegi kolmas inimene helistas panka ja sulges mu kaardi;
- kaardi sulgemisest mind (kaardi omanikku) loomulikult ei informeeritud (kel veel siiani oli illusioon, et kliendi kontakte võiks kasutada ka kliendile olulise teabe edastamiseks - unustage ära. Neid kasutatakse ainult pangale vajalike, aga kliendi jaoks enamasti tarbetute teenuste kaelamäärimiseks);
- võimalik on tellida uus deebetkaart. See maksab 30 krooni ja selle tegemine võtab aega ühe nädala;
- kuni uue kaardi valmimiseni pakub pank ajutist pangakaarti. Selle saab kätte kohe ja see maksab 30 krooni;
- pangast sularaha väljavõtmine maksab sõltumata väljavõetavast rahasummast samuti 30 krooni (Lõunaka kontor aga sularahaga ei arvelda, selleks tuleb sõita .... kusagile mujale);
- krediitkaardiga automaadist sularaha väljavõtmine maksab 30 krooni pluss 2,5% väljavõetavalt summalt.

Ma ei saanud küll päriselt pihta, mis maagiline number see 30 õigupoolest on ja kuidas seda kalkuleeritakse. Sestap ma kahte korda seda pangale maksta ei tahtnudki. Nõnda ma käisingi nädalapäevad krediitkaardiga lõunal. Piinlik oli küll, aga mis sa hädaga ikka teed. Minu lõunane supp maksab veel alla 30 krooni.

Ja nüüd grande finale mu kaardisaagale. Mõned päevad hiljem selgus, et kolmas inimene ehk veinipoe omanik ei palunud pangal sugugi mu kaarti sulgeda. Heauskse kodanikuna helistas ta panka, esitles ennast ja palus mulle kui kaardiomanikule teatada, et unustatud kaart ootab mind endiselt tema poes. Sest ta eeldas, et pangal on mu kontaktandmed olemas ja nõnda jõuab info kaardi kadumisest minuni kõige operatiivsemalt.

Loo moraal? Tuleb siis, kui mulle mõni piisavalt mürgine mõte pähe kargab. Seni üritan olukorraga niisama leppida, liikudes ettevaatlikult mööda seinaääri ja hoides uut deebetkaarti hellalt oma higises pihus.

Не может быть!

Jõuan koju. Avan oma gee-meil-boksi. Muude reklaampostituste seas on ka CV Keskuse kiri. Vaatan, mis sõnumeid tööpakkumiste portaal mulle sedakorda saadab (esiteks olen ma uudishimulik ja teiseks on tänases majandusolukorras mõistlik end tööturul toimuvaga kursis hoida). Ja näed, siin ta ongi! CV Keskuse usinad inimesed on välja mõelnud tööturu küsitluse. Küsitlus ise ei ole pikk - ainult kümme küsimust ja fantaseerimiseks eriti võimalusi ei anta. Nii ma otsustangi, et annaks oma panuse CV Keskuse tööturu-uuringusse. Kõikse esimeses punktis küsitakse mu käest:
"Millises valdkonnas Sa töötad?" Valikvastused on antud rippmenüüs. Loen seda kolm korda. Ja ei usu oma silmi:

Sellest nimekirjast on midagi olulist puudu. Või on EHITUS tänaseks see sõna, mis enam isegi trükimusta ei kannata ning monitori hoobilt pimedaks lööb? Heakene küll, selle, et personalispetsialistid headel aastatel inseneriharidusega inimesed isehakanud kinnisvarageeniustega ühte patta panid, võiks teatud mööndustega kanda eestlaste haige huumorimeele arvele, aga kes on see tüüp, kes on teinud järelduse, et kui suurem kogus kinnisvaraga hangeldavaid tüüpe on orbiidilt kadunud, ei ole ka insenere enam olemas? Ma ei püüagi seoseid otsida, sest antud juhtum ületab arvatavasti minu analüüsivõime piirid.

CV Keskuse kiuste olen ma endiselt elus ja täie tervise juures. Ja kes ei usu, see võib tulla 1.mail Viljandi järvejooksule. Mina olen igatahes stardis.

Eelnev jutt on sulatõsi. Aprillinaljaks ongi aeg nagunii juba liiga hiline.

Uruguai veinid. Eksootika ei pea olema elitaarne!

Neljapäeva õhtul sattusin jälle veine mekkima. Seekord oli see puhas uudishimu, mis mind kohale ajas. Prooviks Brasiilia, Mehhiko ja Uruguai veine? Rõõmuga! Jah, Mehhikos olles jäi mulle küll pigem mulje, et teab mis veinimaaga tegemist ei ole. Isegi soliidsemate kaupluste veiniriiuleil domineerisid Tšiili ning Hispaania päritolu joogid, sama pilt avanes restoranides ja veinibaarides (ühte taolist sai meeltesegaduses külastatud). Aga nende õlu oli see-eest täiesti korralik - kvaliteetne ja sõbraliku hinnaga. Täpsustuseks - minu Mehhiko piirdus sedakorda vaid Yucataniga.

Seekord läksid siis loosi kaks valget ja kolm punast veini. Mul on siinkohal kerge öelda - kui otsite teravat elamust ja tõeliselt tugeva karakteriga veine, otsige Uruguaist - sest elukutselised maaletoojad-kuuleviijad selle Lõuna-Ameerika riigi veine hulgi Eestimaa pinnale ei too. Pole ilmselt rentaabel. Peamiselt seepärast, et erinevalt Tšiili omadest Uruguai veinide eksporti ei doteerita. Esimesena proovitud Traversa Gran Reserva Chardonnay aastast 2005 oli valge veini kohta ebatraditsiooniliselt terav ja meeldejäävalt vürtsikas. Õhtu kulminatsioon oli aga sama tootja Gran Reserva Tannat aastast 2004 - juba lõhn oli lausa jalustrabav (maarahvas nimetab sarnast aroomi siivsalt "leivalõhnaks") ning maitse ei jäänud sellele karvavõrdki alla. Külluslik, soe ja vürtsikas. Tannat ei ole kindlasti viinamarjasort, mille peale kõigil kõrvad liikuma hakkaksid. Kuigi Euroopa päritolu, ei ole ta siinmail kuigi tuntud. Heakene küll, enamus Uue Maailma parimatest viljadest on esmalt kasvanud Vanas Maailmas .... Nagu Carmenere on Tšiili margimari ja Malbec Argentiina oma, on Tannat sünonüümiks Uruguai. Ja üritades siiski reserveerituks jääda - minu järeldus on tehtud üheainsama veini põhjal. Asi on igal juhul avastamist väärt. Ning arvestades Madli absoluutselt fundamentaalseid tutvusi Lõuna-Ameerikas (eriti Tšiilis ja Paraguais), olen ma oma reisinimekirja nüüdseks lisaks Peruule ja Boliiviale lisanud Uruguai.

Mehhiko tootjatest oli esindatud L.A.Chetto - valikus 2004.aasta Chardonnay ning 2000.aasta Nebbiolo. Esimene oli hea kvaliteediga pretensioonitu jook ... erilisi emotsioone siit ei sündinud. Teine aga - minu absoluutne isiklik lemmik seekordsest valikust. Vein, mis avanes aeglaselt ja pakkus üllatusi. Diskreetselt meeleolukas ja väga hästi tasakaalustatud. Sünnib juua ilma toidutagi :)

Ainumas Brasiilia päritolu vein oli Safra 2005.aasta Reserva Miolo Merlot Vale dos Vinhedos'e piirkonnast. Kas põhjusel, et Merlot ei ole mu lemmikviinamarjade nimekirjas (veel) või lihtsalt tähtede ebasoodsa seisu tõttu jäi nimetet' vein minu silmis-keelel muudega võrreldes suhteliselt tagasihoidlikuks. Aga sellest hoolimata sai Brasiilia potentsiaalse veinimaana vähemalt ühe tärni kirja.

Tegelikult üritasin enne selle teksti kirjapanekut otsida toredaid linke (eriti Uruguai) veinitootjate kodulehtedele. Kuna prioriteetse riigi soovitet' veinide osas ma miskit piisavalt informatiivset ei leidnud, siis andsin loobumisvõidu. Aga ühe intrigeeriva viite (või tsitaadini) jõudsin oma pikkade otsingute käigus siiski - 2002.aasta Eesti Ekspressis ilmunud Fiona Beckett'i "Maitseleksikoni" tutvustuseni. Järgneb tsitaat artiklist:
“Kui mina kutsuksin eakamad sugulased traditsioonilisele pühapäevalõunale, kasutaksin chablis´d ja bordood. Aga kui grillpeole tuleks terve kamp mu laste maailma näinud sõpru, valiksin midagi ebaharilikku nagu näiteks Argentina malbec, mehhiko cabernet sauvignon, Uruguai tannat või Maroko punane vein ning korraliku valiku õlut,” kirjutab autor veinipsühholoogilisi juhiseid jagades.

Asjakohast ettekäänet kasutades kannan ma end tänasest alates oma lapse "maailma näinud sõprade" kampa. :P

Päeva küsimus?

Tänase Äripäeva online-väljaandes küsitakse lugejatelt:

Vastamine pole õnneks veel kohustuslikuks tehtud.

Hääletult

Mu arvuti kaotas hääle. Lihtsalt. Ja see ei ole seotud kerge külmetuse ega kiirelt lähenevate kevadvetega.

Ise arvan, et mind tõmmati alatult lohku eilse Apple QuickTime' installiga. Madli saatis mulle nimelt oma uue laulu kitarrisaate - aga tegi seda *.m4a formaadis. Ma tegelikult ei tea, kas see on tüüpiline 'hariliku ameeriklase' formaat või mitte, eriti arvestades seda, et laulu loojateks olid Singapurist tulnud jaapanlane ja Hong Kongi taustaga eestlane. Ühesõnaga, ma leidsin, et mõistlik on installida Apple' player, kuigi oleks võinud ka faili sobivasse formaati konverteerida.

Niikaua kui ma arvutit välja ei lülitanud, oli kõik korras. Täna aga avastasin üllatusega, et pilt on, aga häält pole. Kuigi pilt kinnitab, et hääl peaks täiesti olemas olema. Otse loomulikult proovisin heli esmalt taastada kõigi tuntud abivahendite ja meetoditega. Kõigepealt oma arvuti seadete kontroll, seejärel HP support, mis kulmineerus uue draiveri installiga. Tühjagi. Loomulikult tegin ka veebiotsinguid - nii hästi kui oskasin, sest teada tõde on see, et suurim kunst küsimise juures on küsimuse õige püstitamine. Täiesti tarbetult. Asjakohased helikaotuse teemad olid valdavalt seotud Vistaga (millest olen seni üritanud kaugelt mööda käia) ja midagi sellist, mida ma juba poleks proovida jõudnud, ma netist ei leidnud. Arvatava kurja juure eemaldamine arvutist ei toonud ka oodatud tulemust. Ma ei ole eriline vindoosa-armastaja. Püsin selle opsüsteemi juures eelkõige omaenese mugavusest (harjumuse asi, eksole). Kuigi aeg-ajalt ajab mul karva tõepoolest turri see, kuidas pisipehme impeerium kõike alternatiivset alatute võtetega blokib. Ja samas - mõnda nende uuendust läbi elades tuleb tõsine tahtmine karjuda, et MA EI OLE PÄRIS IDIOOT!

Heakene küll, eks ma siinkohal jätkan oma hääleotsinguid. Kuigi. Minu opsüsteem on absoluutselt legaalne ja ma eeldan, et kui mingi asja installimisel tekib konflikt, siis mind selle eest ka hoiatatakse. Ilus ju oleks?

Aga kui päris aus olla, olen saatuslikule kannatuse rebenemise momendile juba väga lähedal. Teisisõnu - saavutanud voolavuspiiri.

Tarvitses mul ainult korraks magama minna ....

... kui vanajumal otsustas ööpimeduse varjus tõelise maskeraadi korraldada. Vaat sedaviisi siis:

Selle peale britid vist nutaksid :P

Aga mida teeb üks õige eestlane? Otse loomulikult läheb oma autot hangest välja kaevama.

Juhuslik väljavõte heade asjade nimekirjast

Soovide puu täna õhtul ee-tee-vee-kahes. Ei oska mina seletada, mis selles filmis oli, aga midagi temas oli. Isegi poole pealt vaadatuna. No ei raatsinud enne pilku pildikastilt pöörata, kui story otsa sai.

Falling. Madli viimane laul, mille ta nagu tavaliselt rapidshare' üles riputanud on. Need 30 sekundit ootamist seal tasub kindla peale ära kannatada. Ja seejärel kuulata. Kusjuures see kõik on täiesti tasuta (nagu kõik parimad asjad siin ilmas).

Igati tore ettevõtmine pealkirjaga Free Hugs, mis läinud nädalal ka Tartusse jõudis. Madli on oma blogis sellest juba varem kõnelenud - lisatud on ka video. Nüüd on lõpuks ka Postimees sellest kirjutanud ning üks kommentaator on asja kenasti maakeelde ümber nimetanud - prii kalli :).

Ei saa taas ajakirjandusest üle ja ümber - tänase päeva tsitaat pärineb Postimehe intervjuust Olari Taaliga:
"Ütelda, et tõstame majanduse käima avaliku sektori palgatõusu abil, ...., on sama, nagu parun Münchhausen tõstab ennast juukseid pidi soost välja."
Olgem realistid. Avalik sektor saab raha enese ülalpidamiseks eraettevõtlusest, kas siis otsesel või kaudsel moel. Mis seal salata, meie statsionaarsed lisatasud (kuni 20% lisa põhipalgale) on kokkuleppel maha tõmmatud juba alates oktoobrist. Jõulu-aastavahetuse ajal puhkasime kollektiivselt kokku kolm nädalat. Veebruari lõpuni töötame kolmel päeval nädalas. Iga normaalne inimene saab aru, et 10% avaliku sektori kulude kärpimist on sellises olukorras ... pehmelt öeldes pea liiva alla peitmine. Kuna tegemist on praktiliselt ainult eksportiva ettevõttega, siis kohaliku iseloomuga majanduskriisist meie puhul jahuda pole mõtet. Aga tunneli lõpus on juba valgust näha. Kolmepäevane töönädal, kui see ei juhtu väga tihti ja väga pikalt, on iseenesest tore asi. Lubab mul oma kahte põlve ravida. Neljapäeval ja reedel hommikuti üheksani magada ja vähemalt kord nädalas ennelõunal Auras soodushinnaga ujumas käia. (Enamasti on mul ka üksinda rajal õnnestunud laiutada, mis on lisaboonuseks). Läksin nüüd oma jutuga Olari Taalist juba õite kaugele. Aga teda tasub kuulata. Terve intervjuu leiab laupäevasest Arterist (mingil põhjusel ei ole Arterit eraldi enam Postimehe veebilehe vasakpoolses menüüs. Selle eest leiab sealt muid asju, mis kindlasti kellelegi lugejatest huvi pakuvad.)

Peaaegu musta värvi veinid. Nagu näiteks 2004.aasta Salentein Malbec Mendozast. Minu läinud nädala degustatsiooni absoluutne lemmik. Kas on üldse olemas viinamarjasorti, millest hea meister ei oska kuninglikku veini valmistada?

Lõpuks. Sellesamusegi valentinipäeva puhuks ja väikese viitega priile kallile:

Pilt on tehtud Hiinas, linnas nimega Xi'an (ehk teisisõnu sealkandis, kus on laagris terrakotasõdalaste arvukas armee). Täpsemalt - moslemi kvartal, peamošee sisehoov.

Post Scriptum. Saatsin täna teele postipaki USA suunas. Postkontorisse minnes oli mul (enda arust) hea mõte lisada pakile piltpostkaart oma kodulinna vaate ja omakäeliselt kirjutatud hääde soovidega. Mida aga office's pakkuda polnud, olid Tartu vaadetega piltpostkaardid. Ja kui lõpuni aus olla, siis ei olnud nähtaval ainsatki Eesti-teemalist kaarti. Ma küsisin igaks juhuks üle ka. Neid lihtsalt ei olnud. Ja minu käsi ei tõusnud selleks, et miskit väljamaise päritoluga võltsklantskaarti oma pakile lisada. Parem siis juba hoopis ilma. Anna andeks, Madli. (Mu käekiri on nagunii loetamatu :P).

Kas te olete puudega?

Nõnda siis. Kes ütles, et e-Eesti ei toimi?

Pärast pikka ja järjekindlat toimetamist frondil "minu kaks ainsamat põlve" jõudsin lõpuks Maarjamõisasse taastusraviarsti vastuvõtule. Ja kuna mul oli võimalus end sinna internetis regada, siis just seda ma tegingi. Esimene vastus tuli ruttu ja ütles lakooniliselt, et kuna "veebruaris on kõik ajad juba täis, proovige uuesti registreerida märtsikuuks alates 4.veebruarist". Või midagi sarnast. Aga järgmisel päeval tuli uus e-kiri, mis pakkus vastuvõttu juba 3.veebruaril. Tegelikult on see veebiregamine tore asi. Esmalt valid endale vajaliku ala või kogunisti tohtri välja ning lisaks loed üles nädalapäevad ja kellaajad, mis sulle sobivad. Ja ei mingit kohustuslikku Mozarti klaverikontserdi kuulamist registratuuri lakkamatult hõivatud telefoninumbrilt. Võrreldes eelmiste kogemustega olin mina igatahes ülimalt rahul. Ise veel mõtlesin, et kus see konks siis nüüd on. Sest kõik tundus kuidagi ebaloomulikult kiire ja lihtne.

Läksin siis mina õigel päeval kenasti registratuuri (loomulikult alles pärast seda, kui olin eelnevalt autoga parkimiskoha otsinguil ümber terve kvartali kohustusliku tiiru teinud ja lõpuks hoopis teisele poole tänavat hoovi sügavustesse oma neljarattalisele sõbrale pesa leidnud - ning selle operatsiooni käigus aru saanud, miks mul soovitati 20 minutit varem kohale tulla). Esitlesin end klaasitagusele tädile ning ulatasin talle oma saatekirja ja muud vajalikud dokumendid. Tädi võttis paberid sõnagi lausumata vastu ja klõbistas keskendunult midagi oma arvutil. Jätkuvalt vaikus.

Ja siis äkitselt küsimus: "Kas te olete puudega?"

Esimene reaktsioon - hämming.

Hetk hiljem - kiigates valvsalt üle õla tahapoole - ei, seal ei seisa rohkem kedagi. Järelikult oli küsimus ikka mulle.

Seejärel, endamisi - huvitav, kas füüsilise või vaimse puudega?

Ning lõpuks, kõva selge häälega: "Enda teada veel ei ole."

Ülejäänud variandid võite ise juurde mõelda. Mina igatahes astusin itsitades trepist üles teisele korrusele. You made my day.

Tagantjärele tuli veel selline hea mõte, et arvatavasti on puudega inimestele taastusraviks mingid soodustused ette nähtud. Näiteks maksavad nad väiksemat visiiditasu. Misiganes. Aga tädi oli oma ainsat küsimust esitades nii resoluutne, et mõni nõrgema närviga tüüp oleks arvatavasti keele kurku tõmmanud ja noogutanud: "Jah, proua!"

Viimsepäevapostitus

Nii ongi selle aasta jaanuarikuu viimane päev õhtusse jõudmas (selgitamaks dramaatilise varjundiga pealkirja). Tõsistel teemadel peatuda ei viitsi. Ma pole õnneks teps mitte see persoon, kes ümberringi väidetavalt vohavat devalveerimishüsteeriat hirmsasti südamesse võtaks ja seda siis omas kastmes presenteeriks. No ei ole enam originaalseid ideid, ei ole. Keegi ei olegi ju öelnud, et elu on õiglane ja kõik inimesed on võrdsed.
Heakene küll, asjast ka. Tänu Helenile jõudsin läinud nädalavahetusel, täpsemalt laupäeval, esmakordselt Otepää MK-etapile. Naiste sõidu ajal oli meil raja veeres parim koht ever.

... ehk siis Justina Kowalczik (nr 50) on kohe-kohe möödumas Marit Bjoergenist (nr 48)

Kahe sõidu vaheajal kobistasime tagasi suusastaadionile, et endale kava muretseda. Algajate värk, kohe selle peale ju ei mõelnud. Ühtlasi sai manustatud kaasasolevat hõõgveini (algselt alkovaba, aga töö käigus lisandus sinna ca 3x6 ml Jägermeistrit) ning nositud võileibu. Viis punkti Hansapangale lõkkeplatside eest. Kui nad tuule suunda oleks ka reguleerida suutnud, olnuks lisapunkt garanteeritud. (Ei, mul ei ole tekkinud illusiooni, nagu oleks pankadest saanud inimeste sõbrad. Ja sõna 'sveedbänk' ei paindu mu 10 näppu kuidagi veel printima. Sorry.)
Meeste sõiduks üritasime enda arust paremat positsiooni otsida. Peatusime siin ja seal (peamiselt Tehvandi hüppemäe ja Hobuseraua ümbruses), aga noh .... hääde piltide saamiseks oleks pidanud:
a) eelnevalt kodutööd tegema
b) varem raja äärde jõudma
Aga kuni meil veel hing sees on, jõuame alati öelda, et teeme seda järgmisel aastal.

Lukas Bauer igatahes kaamerasse ei vaadanud ...

Muidu oli ääretult vahva. Legendid massiüritustega kaasnevatest kontrollimatult käituvatest inimhulkadest on selgelt üle võimendatud. Rahvas oli sõbralik ja rõõmsameelne. Aplaus korraldajatele. Täiesti siiralt.

Inimesed on kõik ilusad ja head :)

Pärast jõudsime veel ka mitmesse kohta. Botaanikaaeda näiteks. Ma ei teadnudki, et kunagistes bio-geo dekanaadi ruumides nüüd brüoloogid istuvad. Ma ei tea paljusidki asju enam. Soodest, rabadest ja sammaldest näiteks. Õhtu lõppes rohelise tee, toorjuustukoogi ja murakamoosiga Suudlevates Tudengites. Mis ma oskan kosta. Naistejuttude veeretamises ei ole me kuigi tugevad. Õnneks ikka veel. (Ohkab kergendatult).

Ooops! Unustasin lehvitada .... (Ergo reklaam on siin täiesti kogemata).

Reklaami järgnevatele postitustele:
*Ma tean täpselt, mida ma teen 10.mail! (ajakava lisatud)
*Kas koguda või kulutada? (pole midagi uut siin päikese all)