Otse elust maha viksitud

Siin see on:



Üritus toimus marsruudil Tallinna lennujaam - Ülemiste keskus. Takso asemel oli oma auto ja päris leti ees leiba ei söödud. Aga kohver oli küll punast värvi. Tulevikku vaadates tuleb tunnistada, et see oli alles pilootosa.

Pühendusega Madlile, kes on esimesse USA ülikooli juba vastu võetud.

Võidab see, kes teeb kõige rohkem vigu

Arvake ära, mis võistlus see selline on? Ikka ehituse riigihange. Ja need tabavad sõnad ütles meie viimase ühispakkumuse partner. Tänu sellele, et mu vastaslauas teeb esimesi ehituse riigihanke hindu noor kolleeg, olen viimasel ajal päris sagedasti pidanud lahti võtma riigihangete seaduse ning sellest tema küsimustele vastuseid otsima. Teatavasti kehtib alates läinud aasta esimesest maist meil nimetet’ seaduse uus versioon ja lisaks on selle aasta algusest muudetud ka rahvusvaheliste hangete piirmäärasid. Ma ise tegin viimase riigihanke pakkumuse eelmise aasta mai lõpus ning senini pole olnud eriti vajadust seadusemuudatuste sisusse süveneda. Tavaliselt on alati pärast suuremaid muudatusi olnud võimalus end täiendkoolitada, aga seekord on millegipärast seda traditsiooni rikutud. Mitte et ma seadust lugeda ei oskaks. Oskan küll, aga teatud muudatuste tagamaade mõistmiseks on üldjuhul kasulik kuulata seaduse muutmisel osalenute kommentaare. Sest Eesti seaduste puhul kipub aeg-ajalt sedaviisi juhtuma, et meie armsad hästitasustatud juristid kohandavad dokumente Euroopa Liidu nõuetele, suutmata objektiivselt hinnata konkreetse valdkonna olukorda ja taset meie pisikeses koduvabariigis. Formaalselt on kõik joone peal, aga tegelikus elus – pisut enam kui ’shit happens’. Või vana vene kombe kohaselt – tahtsime parimat, aga välja kukkus ... nagu tavaliselt.
Siit edasi teemasse. Uue aasta alguses ilmunud hanketeadete eripäraks on silmatorkavalt lühikesed pakkumuse esitamise tähtajad. Ja mis selgub – seesama värskendatud seadus lubab selliste hangete korral, mille eeldatav maksumus jääb kohaliku ja rahvusvahelise piirmäära vahele (st ületab kohalikku ja jääb alla rahvusvahelist piirmäära, inimkeeles öelduna sellised ehitustööd, mis maksavad umbes 3,9 kuni 80 miljonit kohalikku raha ilma käibemaksuta) kehtestada minimaalseks pakkumisperioodiks 22 päeva. Juristide keeles tähendab see 22 kalendripäeva, mitte tööpäeva. Vanasti oli see number 30. Mida see tegelikkuses tähendab? 22 kalendripäeva sisse jääb kindlasti kolm nädalavahetust (miinus 6 päeva) ja kui eriti kehvasti läheb, siis ka mõned pühad. Püüdke nüüd ette kujutada, et hankija edastas oma teate riigihangete registrisse 21.detsembril 2007 (reedene päev), mis tähendab, et võimalikele pakkujatele oli teade nähtav päev hiljem – laupäeval, 22.detsembril. Kaunis number 22 hakkas lugema 21.kuupäevast, pakkumuse esitamise tähtaeg oleks olnud arvatavasti 11.jaanuar. Riigiametnikud meil nädalavahetusel ei tööta, aga eraettevõtjad peaksid selle seaduse kohaselt arvatavasti nii laupäeval-pühapäeval kui ka riiklikel pühadel palehigis tööd rabama. Sest pakkumise tegemiseks jääb aega täpselt 10 tööpäeva (viimane, esitamise päev ei lähe arvesse, sest selleks hetkeks peab kogu asi juba valmis olema). Selle aja sisse peaks mahtuma dokumentide kättesaamine tulevaselt tellijalt, objektiga tutvumine, allhanke pakkumiste väljasaatmine, projekti vigade parandus, mahtude arvutus, kvalifitseerimisdokumentide kokkukorjamine ja lõpuks (kui aega jääb) ka hinnapakkumise koostamine. See oli muidugi natuke ekstreemne näide. Normaalolukorras peaks pakkumise tegemiseks aega jääma 16 tööpäeva. Selles poleks iseenesest mitte mingit traagikat, kui seaduses udupeenelt pealkirjastatud ’hanke objekti tehniline kirjeldus’ (ehitajad nimetavad sama asja projektiks) oleks sellisel tasemel, et pakkumise koostaja saaks tõepoolest keskenduda sellele, mida ta tegema peab – ehk siis ehitushinna väljaarvutamisele ja projektis antud kirjelduste piires parimate lahenduste otsimisele. Reaalses elus tuleks 99,9% „tehnilistest kirjeldustest“ saata kõigepealt ekspertiisi. Seesama õnnetu seadus seab „tehnilise kirjelduse“ kvaliteedile kohaliku standardiga määratud piirid. Missuguse standardiga, see ei selgu (arvatavasti ikka projekteerimise oma). Kohaliku standardi puudumise korral viidatakse Euroopa omadele. Millegipärast ei kohusta aga seesama õnnetu seadus tellijat (ehk siis hankijat) kontrollima hankedokumentide koosseisus esitatud projekti („tehnilise kirjelduse“) vastavust standardile. Nii jõuavadki pakkumisse lombakad, vastuolulised ja lausa puudulikud projektid, mille vead pakkumisel osalevad ehitajad sõna otseses mõttes umbes kolme päeva jooksul ära parandama peavad (on lausa kohustatud parandama, sest vastasel juhul peavad nad need hiljem, juhul kui pakkumine õnnestub võita, omast taskust kinni maksma). Ma ei tea, aga oletan, et Euroopas analoogsete hangete alusena kasutatavad projektid on tüki maad paremal tasemel (paari sealtpoolt pärit projektiga on õnnestunud töötada). Aga meil siin on tellijal lausa seaduslikult lubatud loll olla, kusjuures vastutus selle eest langeb ehitajale.
Ja nendest pakkumistabelitest, mis hankedokumentidega kaasa tulevad, ei taha ma üldse rääkida. Aeg-ajalt tundub, et neid koostavad täielikud idioodid. (Ma ei tahtnud sellega kedagi solvata, aga juba vanarahvas on arvanud, et iga kingsepp peaks oma liistude juurde jääma). Nii et osa auru läheb ka sellele, et valmis hinda enam-vähem talutaval moel kellegi fantaasia viljana sündinud ridadele paigutada. Ma ei hakka siinkohal näiteid tooma. Need mahuvad rubriiki ’seinte värvimine - 178 kg’ või midagi sama jaburat. (Viimane oli pisikene liialdus, seinte värvimise ühe kilo maksumust ei ole seni veel keegi küsinud, aga sarikate jätkamise ruutmeetri hinda on küll küsitud).
Loomulikult on võimalik tellijale pakkumisperioodi kestel küsimusi esitada. Aga kui te arvate, et küsimustele tulevad sellised vastused, mille põhjal on võimalik mingi töö maksumust välja arvutada, siis te eksite (mõne vähese erandiga). Näide viimasest pakkumisest: tuleb pakkuda ehitusala välisvalgustust, aga kuhu täpselt, milliseid valgusteid ja kui palju, ei oska miskipärast keegi öelda. Ühesõnaga, ei tea mida ja ei tea kui palju, aga hind peab täpne olema.
No ja nii kulubki aeg ja energia pikale mõttetule kirjavahetusele ning viimasel päeval kirjutatakse lihtsalt numbreid lahtritesse. Elu on loterii. Ja võidab see, kes teeb rohkem vigu.

Lumepimedusega löödud

Rohkem pilte, vähem muusikat:

Pühendatud kõigile neile, kes tunnevad, et pole sel talvel piisavalt lund näinud. Ei, see ei ole Lõuna-Eesti ralli. Ja mina ei olnud kaardilugeja, vaid hoopis projektilugeja. Väga raske on midagi lugeda, kui sind ümbritseb selline maastik.

Täna teatasin oma lahkumisest. Ja tõdesin, et iga mees vannub omamoodi. Ei olnud väga kerge. Aga ma teadsin seda ette.

Koduväljaku eelised .... puuduvad !!!

Tegin täna retke järjekordsele ’objektile’. Emotsionaalse retke, sest tegemist oli minu lapsepõlve kodupaigaga. Olustvere mõis. Vana viinaköök, millest Norra toetusrahadega kooli õppetöökojad tahetakse rajada. Vanasti oli selles majas saun. Selline külasaun, mida mehed ja naised eraldi kellaaegadel külastasid. Ikka vist naised varem ja mehed hiljem ... aga täpselt ei mäleta. Vähemalt ajas miski igatsus nädalalõppudel sinna ka neid inimesi, kel sovhoosi ajal ehitatud kõigi mugavustega korterites vannitoad olemas olid. Koht oli nagu tuttav, aga samas täiesti võõras. Maanteelt pargiäärsele teele pöörates kohtasin esimese inimesena teepervel jalutamas oma parima lapsepõlvesõbra ema. Hoolimata aastatest on ta tänaseni ääretult vitaalne persoon, toimetab nii lossi perenaise kui kohaliku kooli õpetajana. Pidasin oma auto teeveeres tervituseks kinni. Siis edasi ’uue’ koolimaja poole. Uue selles mõttes, et minu ajal selles paigas koolimaja veel polnud. Toonane Olustvere tehnikum kasutas sel ajal õppehoonetena vanu mõisahooneid. Uus maja, kus praegu ka põhikool asub, ehitati (vist) kusagil 80-ndate keskpaiku. Mööda pikki koridore sekretäri kabineti poole pakkumis-dokumentide järele sammudes peatusin korduvalt seintel eksponeeritud stendide ees, kus vanadel ülesvõtetel peal koolilõpetajad ammustest ja vähemammustest aegadest. Sealhulgas ka minu isa, kes seitsmekümnendatel nimetet’ asutust juhtis. Ja keegi ei teadnud, kes ma selline olen. See, et ma nendes parkides kunagi rooside sõda olin mänginud, ei läinud tänastele inimestele kuidagi korda. Ja see, et ma mäletan, kuidas mõisa peahoone kõrval asuv puukuur põles, et huvitanud samuti kedagi. (Ma muidugi ei jaganudki oma mälestusi). Isegi kooli majandusjuhataja, kes objekti näitas, ei reageerinud mingil erilisel viisil lausele, et ma tean, kus nende viinaköök asub ja teed juhatada pole vajagi. Omadele võõras, võõrastele oma. Pärast pikki rännakuid keldrites ja pööningutel ning fotosid stiilis ’tegelikult ei näe ma midagi, aga see-eest on hiljem üllatusi rohkesti’ (kes iial kottpimedatel pööningutel, vanades võlvkeldrites ja Kesk-Ameerika koobastes pilte teinud, teab, millest ma räägin) lobisesime veel põgusalt ehitusturu tänasest olukorrast ja läksime sõbralikult lahku.
Muidugi ei saanud ma võimlat külastamata Olustverest lahkuda. Siinne võimla ja ujula on täielikud fenomenid, märk sellest, mida hea tahe ja kindel veendumus ka kehvadel aegedel korda saata võib. Kõik Toivo Grossbergi, minu esimese ujumisõpetaja elutöö. Nukker on justnimelt see, et kel on võim, puudub mälu ning neil, kes mäletavad ... puudub paraku võim kunagi loodut säilitada. Võimlas võiks vabalt teha 70-ndaid aastaid kajastava filmi võtteid! Kõik on täpselt nii, nagu siis, kui ma lahkusin. Tõsi, ujula on saanud värsked keraamilised plaadid ja puhastusseadmed, kuid töös on ta pigem tänu kohaliku tervisekaitseameti heatahtlikkusele. Kauaks veel? Treenerite toas istudes ja kohvi juues (aitäh, Hele, ma ostan järgmisel korral kindlasti asemele kõik need kommid, mis ma hilise lõunasöögi aseainena pintslisse pistsin) kangastus hirmselgelt nii minevik kui tulevik. Ja vana jõusaali seinale toetuvad nostalgilise väärtusega lumelauad (ma vist ütlesin, et Olustverre tuleks ka spordimuuseum rajada?) tõid meeltesse kunagised perekondlikud suusaretked Tääksi.
Ja puhtpraktilised järeldused retkest minevikku sundisid tõdema, et mu (auto) esmaabipakikeses ei ole paraku veel ujumistrikood. Seega on midagi vaieldamatult positiivset ka pakkumise esitamise päevaks varus – mõned kiiremad ringid vanas ujulas. Ma veel mäletan, kuidas see käis.

Kõpu mõis

Pilt on tehtud selle aasta 7.veebruaril.

Reedeõhtune eleegia

Läinud nädalal on kohalikus meedias teemaks olnud üliõpilaste õppetoetused. Või siis nende maksmise aluste muutmine. Minu viimasest isiklikust päevasest kõrgkooliajast on möödas umbes 99 aastat (100 kõlaks kuidagi üldistavalt ja ümmarguselt), asjakohaseid artikleid lugedes jäi aga mulje, et seni kehtinud, üliõpilase edasijõudmisel põhinev süsteem on sisuliselt copy-paste nõukaaegsetest mängureeglitest. Toona eksisteerisid samuti stipifondid, millest jagati raha eksamihinnete pingerea alusel. Üksikute rahuldavatega oli võimalik mingites teaduskondades oma 40-45 rubla reeglina kätte saada, puhtalt viielisi tulemusi tunnustati 70 rahaga kuus. No aga see oli ka aeg, kus kõik inimesed olid ’võrdsed’ ja ühikakoht ei maksnud peaaegu midagi. Poest polnud ka suurt miskit osta. Ja pühapäeva õhtuti kodust tulles tassiti Leningradi 27 ühika üheksandale korrusele tinaraskeid toidukotte. Jalgsi mööda treppe, sest liftid nädalavahetusel ei töötanud. Ning tööl käidi ka. Olen minagi alates 17-ndast eluaastast olnud osalise koormusega erinevate laborite hingekirjas. Aga see selleks.
Tagasi tänapäeva. Lähiminevikus oli mul õnn täita dokumenti pealkirjaga ’Financial Aid Application’. Eesti kõrgkoolidega pole sel vormil kõige vähematki pistmist. Isegi Euroopa Liidu omadega mitte. Tegemist on USA ülikoolidesse sisseastumisel kasutatava avalduse vormiga. See ei ole mingi salastatud dokument, arvan, et Põhja-Ameerika ülikoolide teabekeskuse kaudu on see täiesti kättesaadav. Või kui mitte, siis taolisel veebilehel nagu www.collegeboard.com registreerunutele küll. Ameerikas on ülikooli bakalaureuseõppesse astumisel tavaks rakendada kahte toetuse süsteemi – ’merit-based’ ja ’need-based’. Viimane on nimelt see, mille puhul võiks teatud paralleele tõmmata Eestis kavandatavaga. Ainult väikese reservatsiooniga. Esiteks tuleks siin kõigepealt välja töötada valiku tegemise metoodika. Miskipärast elimineerib kohalik süsteem erinevalt ameeriklaste omast otsuste tegemisel üliõpilase perekonna. Nimetet’ USA ankeet toetub aga eelkõige eeldusele, et õpingute võimalikul finantseerimisel on peamine roll potentsiaalse üliõpilase vanematel. Seetõttu küsitakse selles su majandusliku olukorra kohta praktiliselt kõike ja enamgi veel. Kuni selleni välja, mis marki ja mis väljalaskeaastaga on su auto. Ja millised on su tarbimisharjumused – kui suur osa sissetulekutest kulub majapidamisele, haridusele, tervishoiule, meelelahutusele, toidule; millal ja mis hinnaga omandasid kinnisvara ja mis on selle väärtus tänasel päeval; kui suured kohustused ja kui pika aja jooksul on sul pankade ees, kas omad antiikesemeid, palju teenid dividendidelt, kas omad teenijaid .... ühesõnaga, küsida võib kõike. Muuseas, sissetulekud tuleb tõestada – sobib kas tööandja õiend (sealjuures on soovitav tutvustada kohalikku maksusüsteemi), maksuameti tõend või panga väljavõtted. Ja kooli sissesaamise eelduseks on kõigepealt mitte su majanduslikud võimalused, vaid siiski õppetulemused – ennustatavad IB punktid, SAT-testide tulemused, koolist antud iseloomustused ja omakäelised esseed. Väikese mugandusega võiks seda vist defineerida Eestis levinud terminiga ’lävend’? Saan suurepäraselt aru, et USA ja Eesti võrdlus on üsna kohatu. Samas, miks me ei võiks ameeriklastelt laenata häid mõtteid, mille toimimine praktikas on kontrollitud? Selge on see, et senikehtinud toetuste maksmise korda tuleb muuta. Sealjuures ei tohi unustada fakti, et just nimelt Eesti Vabariik on see ainumas koht maakeral, kus on võimalik omandada EESTIKEELSET kõrgharidust. Selleteemaline diskussioon oli tulipunktis vist läinud aasta sügisel?
Originaaldokumente lugemata (pole aimugi, kas need ongi laiemale üldsusele kättesaadavad), soovitan meie kõrghariduse üle otsustajatel üritada näha tervikpilti pikemas persepktiivis. Põhimõtted võivad ju õiged olla, aga kui nende realiseerimine ei ole piisavalt läbimõeldud, siis nende haavade tagajärgi lakub Eesti riik kindlasti rohkem kui kümme aastat. Me oleme ju ikka nii täiskasvanud, et oma otsuseid faktide põhjal teha? Ja oskame neid fakte koguda?
Seda juttu inspireeris mind kirjutama Sirje blogi viimane sissekanne (http://vasak.blogspot.com/2008/02/eesti-vljasuretamise-plaan.html). Formaalselt ei olegi mul ehk põhjust prigiseda, sest minu laps saab Eesti mõistes gümnaasiumi lõputunnistuse (IB – International Baccalaureate - diplomi) välismaal. Teoreetiliselt võiks temagi pärast seda Eestis kõrghariduse omandada. Aga selle võimaluse realiseerimine on siinse eurobürokraatia tingimustes üsna keerukas ja alandav ettevõtmine (minu andmetel on IB-diplomiga riigieelarvelistel kohtadel jätkamine täna võimalik AINULT KAHES Eesti kõrgkoolis). Siit edasi taas mõtteainet meie ametnikele – paneme kõrvuti näiteks USA kõrgkoolide taseme pluss nende valikuvõimalused, lisame siia sealsed õpingute finantseerimise tingimused ning küsime seejärel, mis motiveeriks välismaal keskhariduse omandanud aktiivseid ja andekaid noori kodumaale tagasi pöörduma?
Täna on see marginaalne probleem. Viie aasta pärast arvatavasti enam mitte. Eriti arvestades asjaolu, et sel kevadel lõpetavad gümnaasiumi viimased rahvarohked lennud. Ja maailm avardub kiiremini, kui me arvata oskame.

Armastan jäälilli ...

.... välja arvatud siis, kui nad on õitsele puhkenud mu auto tuuleklaasi siseküljel. Nii hõre, kui see tänavune Eestimaa talv ongi – hei teie seal Kantonis, andke meile me lumi tagasi – võiksid need lilled õitseda pigem esiklaasi välisküljel, eriti siis, kui vaja õhtul töölt koju sõita.

Üle pika aja oli mul raamat kodus ootamas. Nädalat kaks tagasi realiseerisin Ülle kingitud Apollo kinkekaardi. Väikeseks ajendiks Ekspressis ilmunud retsensioon (autor pole meeles ja otsida ka enam ei viitsi), mille autor lubas Vaino Vahingu ’Päevaraamat II’-s ehtsat 80-ndate alguse nostalgiat. Ilmselt see mees (või ka naine, vahet pole), kes nii kirjutas, ei mäleta õieti neid kaheksakümnendaid ning pole ka sest raamatust päriselt aru saanud. Millegipärast usun, et tekst on autentne ning sinna pole hiljem emotsioone juurde poogitud. Nagu kõigi heade asjade puhul, on algus intrigeeriv, ei paljasta liiga palju, lõpus aga pinge tõuseb ja enam ei ole võimalik raamatut käest panna. Ma ei räägi siin kaheksakümnendate algusest – olin siis veel liiga noor, et elust päriselt aru saada, vaid ühe mehe igavestest püüdlustest täiuslikkuse poole. Ei mingit liigset naturalismi, lakooniline, protokolliv stiil ning puhtjuhuslikult ja spontaanselt väheke liha luudele. Tunne, et oled kõigile võlgu. Teatud tsüklilisus. Arvatavasti on loomingulistel perioodidel olnud vähem aega päeviku kirjutamiseks – energia on läinud tööle, mis autorile rahuldust pakub ja tegelikkuse fikseerimiseks on jäänud vaid põgusad hetked; rohkem teksti on perioodidest, kus ’päris’ tööd on vähe ja mõtted läinud uitama materiaalse maailma kiirteedele. Huvitav, kui Vahing elanuks samas eas tänases päevas, kas ta oleks kirjutanud blogi? Võib-olla. Kuigi vaevalt, et see eriti populaarne oleks olnud. Ma ei oskagi öelda, miks see raamat mulle niipalju hinge läks. Mitte tuttavate nimede ja Brežnevi surma pärast. Pigem stiil ja äratundmine. Õnneks ei pea ma seda lahti seletama. Aga lugeda soovitan sellegipoolest.

Hull aeg nõuab segaseid inimesi

Nüüd on see siis käes. See, mille tulekust ma kogu aeg teadlik olin. Mina olen õnneks sedapalju pragmaatiline, et lihtsalt tunnistasin reaalsust ja tegin omad järeldused, aga mu noorele kolleegile ’esimest korda hakkasin asjadest aru saama’ oli see tegelikkus päris valus (sest ta oli pakkumise tegemisega kõvasti vaeva näinud). See, kes mäletab Eesti ehitusturgu käesoleva sajandi alguses, saab aru, millest ma räägin. Oli aeg, kus pandi kokku otsekuludes ehitushindu ja võeti sealt siis 5-10% maha. Aga elu on edasi läinud. Tuleb välja, et täna on tõsiste pakkumiste mahavõtmiseks vajalik risk tüki maad suurem. Käibed on kasvanud, struktuurid on muutunud ja tõeliselt suured saavad endale rohkem lubada. Ainult selleks, et käibenumbreid hoida, senikaua kui ehitushinnad stabiliseeruvad. Ja kõigil neil, kes elu laineharjal on korralike kasuminumbritega turule tulnud, tuleb hindadest kõvasti õhku välja lasta. Ning põhjendamatut enesekindlust tubli jupi jagu kärpida. Aga see osa ehitusturust (alltöövõtjad) liigub paraku nihkega – vähemalt pooleaastasega. Äkki on materjalide müüjatel suurem reaalsustaju? Täna tundub, et ei ole.
Juba alguses tunnistasin, et olen praeguse olukorra peale juba mõnda aega mõelnud, hulga varem, kui see konkreetsete numbritena mu silme ees realiseerus. Teist korda ma enam oma jalgu rentslisse kasta ei taha. Kurb on küll, sest ehitamine on ainus asi, mida ma tegelikult oskan. Ja see on erakordselt huvitav ala. Ma tulen kunagi kindlasti tagasi, aga alles siis, kui Eestis hakkavad hangete korraldamisega tegelema insenerid, mitte juristid.
Päriselt ma oma alalt siiski ei lahku. Aga sellest edaspidi.